Usupuhastuse esimene põhimõte oli Piibli tingimusteta autoriteet. Usupuhastuse teine peatõde, mis leiti nimelt Piibli abil, oli see, et inimene saab Jumala ees õigeks ainult usu kaudu, ilma enda teeneteta.
„Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: Õige jääb usust elama“ (Rm 1:17). Nende sõnade üle mõtiskles Luther oma kloostrielu ajal. Ta ise jutustab sellest ajast nii: „Sõnad Jumala õigus ja õige tungisid välguna mu hinge; kui neid kuulsin, kohutasid need mind. Aga kui ma kord selles tornis ja kambris mõtlesin neid sõnu (Rm 1:17) õige elab usust ja Jumala õigus, mõtlesin kohe Jumala armu juhtimisel: kui õigel tuleb elada usust ja kui Jumala õigus tuleb päästmiseks igale uskujale, ei saa see toimuda meie teenete, vaid Jumala halastuse läbi. Sest Jumala õigus on see, et meid mõistetakse õigeks ja lunastatakse Kristuse õiguse läbi. Nüüd muutusid need sõnad mulle armsateks. Siin tornis avas Püha Vaim minule Piibli.“ (M. Luther „Valitut teokset III“ WSOY 1959, lk 19)
Jumala ees ei saa tunnistada õigeks ei midagi muud kui sellist, mis on täielikus kooskõlas Jumala püha tahtega. See on peale tegude ka mõtete ja salajaisemate ajendite õigus. Ainult selline õigus saab Jumalale kõlvata.
Sellist õigist kahjuks ei leidu maailmas. Kuna asi nii on, ei ole tegude alusel saadud kedagi õigeks kuulutada – peale ühe. See on Jeesus Kristus. Üksnes Teda võidi kuulutada õigeks Tema enda tegude alusel ja selle põhjal, mida Tema ise oma olemuse sügavuses oli. Tema on õige. Ükski teine nimi ei ole samal alusel nagu Jeesus.
Usuõigus tähendab seda, et patusele, ebaõigele inimesele arvatakse Jeesusesse uskumisel osaks Jeesuse täiuslik õigus. Kui me Jumala ees kahetseme ja tunnistame oma patud, saame usu läbi omada Kristuse õiguse. See õigus, mille usus omandame, kõlbab Jumalale, kuna see on Kristuse õigus.
Kui räägitakse õigeksmõistmise doktriinist ja nimelt usu läbi õigeksmõistmisest, ja sellest, kuidas see evangeeliumi tõde on leitud uuesti sajandeid kestnud kirikliku ärataganemise järel, tõuseb Martin Lutheri nimi paratamatult esile. Luther leidis Piiblist uuesti selle suure tõe.
Sellega seoses on omal kohal viitamine Luterliku Maailmaliidu ja Seitsmenda Päeva Adventkiriku vahel aastatel 1994–1998 peetud ametlike arutluste lõppraportile, milles tõdetakse muu hulgas järgmist: „Meie arutluste ajal on tulnud ilmsiks, et nii luterlased kui adventistid ühtivad täielikult reformatsiooni üksteisega liituvates põhitõdedes: sola scriptura, solus Christus, sola fide, sola gratia (ainult Piibel, ainult Kristus, ainult usus, ainult armust). Mõlemad kirikud peavad ennast protestantliku usupuhastuse pärijaiks ja Lutheri järgijaiks. See ühine käsitlus õigeksmõistmisest usu kaudu annab meile võimaluse öelda, et mõlemad kirikud õpetavad päästmise kohta oluliselt ühesugusel moel. Selle käsitluse aluseks on piibellik tõde: „Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata“ (Rm 3:28).
„Mõlemad kirikud mõistavad õigeksmõistmise olevat Jumala armulise teo, milles Ta kuulutab andeksandmist pattudest ristilöödud ja ülestõusnud Jeesuse Kristuse läbi ja samaaegselt annab kingituseks uue elu Temas. Õigeksmõistmine tähendab Jumala õiguse arvamist inimese osaks Jeesuse Kristuse tõttu ja Kristuse elamist kahetseva uskuja südames. Seda uue elu kinki või Kristuse ligiolekut võidakse nimetada pühitsuseks. Kuigi seda niiviisi saab mõisteliselt eraldada pattude andeksandmise kuulutusest, on need õigeksmõistmise kaks poolt uskliku kogemuses lahutamatud.“
Soome Lutheri-koolkond on professor Tuomo Mannermaa juhtimisel jõudnud oma uurimuses selleni, et Lutheri nägemus usuõigusest on terviklikum kui hilisemas luterluses. Ta on analüüsinud Lutheri kommentaari Galaatia kirja üle (1531, 1535), mida võib pidada Lutheri põhiteoseks õigeksmõistmise doktriini kohta. Seda uurides on Mannermaa tõdenud, et Luther ei eralda õigeksmõistmist ja Kristuse kohalolekut usklikus.
Mannermaa järgi hakati kohe usupuhastuse järgselt tõlgitsema õigeksmõistmist ühepoolselt. Kristuse elamine usklikus eraldati vähemalt mõtteliselt pattude andeksandmisest. Siis katkes õigeksmõistmise ja Kristuse inimeses elamise suhe. Mannermaa rõhutab, et Lutheri õpetus usus ligiolevast Kristusest ühendab eraldiolnud rõhuasetused.
Samal liinil Lutheriga
Selles uurimuses on adventistide seisukohalt eriti huvitav see, et Ellen G. White´i kirjutistes on usuõigust käsitledes välditud neid ühepoolsusi, mille juurde Lutheri-järgses luterluses on kaldutud. Teisisõnu, Ellen G. White on usuõigust õpetades Lutheriga samal joonel. Selle peatüki lõppu sobib väike näide adventkoguduse tuntuima autori, Ellen G. White´i sulest: „Kuni oleme patused, ebapühad, ei suuda me olla täiuslikult kuulekad pühale käsule. Meil ei ole oma õigust, millega võiksime täita Jumala käsu nõudeid. Kuid Kristus on avanud meile pääsetee. Ta elas samasuguste katsumuste ja kiusatuste keskel, mida meiegi kohtame. Ta elas patuta elu. Ta suri meie eest ja nüüd pakub ta meile võimalust meie patud ära võtta ja anda meile oma õigus. Kui sa annad end temale ja aktsepteerid teda oma Päästjana, siis, olgu su elu olnud kui patune tahes, peetakse sind õigeks tema pärast. Kristuse iseloom on sinu iseloomu asemel ja sind võetakse vastu Jumala ees just nii, nagu sa polekski patustanud. Veel enamgi – Kristus muudab südame. Ta on usu läbi sinu südames.“ („Tee Kristuse juurde“, lk 62)
Olavi Rouhe raamatust „Armoa ja totuutta“ tõlkinud Aino Ormus
In English