Paulus kirjutab roomlastele: „Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.“ (Rm 8:24, 25) Piibli kohaselt on päästmine oma lõplikus ja täielikus tähenduses tulevikus teostatav sündmus. Heebrea kirjas öeldakse, et Kristus „ilmub teist korda /.../ neile, kes teda ootavad päästmiseks“ (9:28).
Kui päästmine on nii mitmeulatuslik, kas saame üldse rääkida päästekindlusest? Kuidas saame olla kindlad selles, mille võime kaotada, kui langeme ära armust, kui katkestame ühenduse Kristusega?
Päästekindlus ei olegi meist endist sõltuv kindlus, vaid see on kindlus Jeesuses ja igaveses evangeeliumis. Paulus ei olnud kindel ei eneses ega teistes, isegi mitte inglites, kuid ta oli kindel evangeeliumis, mida kuulutas: „Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud! Nagu me oleme teile juba ütelnud ja praegu ma ütlen jälle: Kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud!“
Mis on see evangeelium? See on see evangeelium, millest Luther ja teised 16. sajandi usupuhastajadki kuulutasid. See kõik on avaldatud 1Kr 15. ptk kolmes esimeses salmis: „Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades.“
Rist – evangeeliumi tuum
Selles on igavene evangeelium: Kristus suri meie pattude eest. Paulus küll jätkab: „Ja et ta maeti ja äratati üles kolmadal päeval kirjade järgi, ja et ta ilmus Keefasele ja seejärel neile kaheteistkümnele.“
Evangeelium on küll seegi, et Jeesus tõusis surnuist. Paljud peavad evangeeliumiks just seda, et Jeesus on üles tõusnud. Mõni teine võiks öelda, et evangeelium on ka see, et Jeesus läks taevasse ja Ta tegutseb nüüd meie ülempreestrina. Seegi sisaldub evangeeliumis. Keegi võiks öelda nõndagi, et tegelik evangeelium, rõõmusõnumi tipp, on see, et Jeesus tuleb tagasi, lõpetab selle kurja patumaailma ja loob uue, parema.
See kõik on evangeelium, rõõmusõnum. Aga enne kõike, nagu ütleb Paulus, on evangeelium see: „Kristus suri meie pattude pärast.“ Kõik muu, mida evangeelium sisaldab, on evangeeliumis ilmutatud põhisündmuste tagajärg. Kuna Jeesus on patuta, suri Ta meie pattude tõttu – ja seepärast oli ülestõusmine võimalik, ja mitte ainult võimalik, vaid paratamatu. Seepärast ütleski Peetrus nelipühi jutluses: „Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses“ (Ap 2:24).
See sõna on ustav
„Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina“ (1Tm 1:15). „Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos temaga, siis ka elame koos temaga“ (2Tm 2:11). Kui sina oled patune, kes oma hädas tahad sõltuda Jeesusest Kristusest, ainukesest aitajast ja Päästjast, saad oma päästmises kindel olla. On ju kirjutatud: „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse“ (Rm 10:13).
„Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!
Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.“ (Hb 10:19–23)
Olavi Rouhe raamatust „Armoa ja totuutta“ tõlkinud Aino Ormus
In English