„Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Rm 10:2–4)
Kellest apostel Paulus neis roomlastele kirjutatud salmides kirjutab? Juutidest, kelle hulka ta isegi kuulus. Pauluse sõnade kohaselt ei teadnud nad, mis on Jumala õigus. Vast võime öelda, et neil oli samasugune käsitus Jumala õigusest kui Lutheril, enne kui talle sai selgeks, et Jumala õigusest ei saada osa oma tegude ja saavutustega, vaid ainult Kristuse kaudu, armust.
Inimlikult mõeldes võiks tunduda nii, et maailm oleks elamiseks parem koht, kui kõik inimesed oleksid oma õigust püstitavad variserid.
Kingitusena armust
On hea meeles pidada, et Paulus oli suur koguduse tagakiusaja seni, kui ta lakkas kõndimast omaenese õiguse teed mööda ja võttis vastu õiguse Kristuselt – kingitusena armust.
Kuid mida mõtles Paulus, kirjutades, et Kristus on käsu lõppsiht? Kas mõtles ta, et Kristus kummutas kümne käsu seaduse ja et pärast Kristuse taevasseminemist ei tarvitse enam keegi seadust järgida?
Loomulikult ei saanud ta seda mõelda. Tema ju õpetas, et käsk on hea ja et ta rõõmustades kiidab heaks Jumala käsu (Rm 7:12, 22). Ta kirjutas ka, et „käsu ülesanne on õpetada tundma, mis patt on“. See on üks käsu ülesannetest ka tänapäeval.
„Aga me teame, et mida Seadus iganes ütleb, seda ütleb ta neile, kes on Seaduse all, et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks Jumala ees süüalune; seepärast et Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine“ (Rm 3:19, 20).
Miks käsk ei päästa?
„Sest seda, milleks Seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu inimloomuse tõttu, on teinud Jumal, kes mõistis patu inimeses surma, läkitades oma Poja patuse loomuse sarnasuses ja patu pärast“ (Rm 8:3). Seda mõtles Paulus, öeldes, et Kristus on Käsu lõppsiht. Kristus teostas selle, milleks käsk ei olnud võimeline. Niiviisi juhib Jumala käsk õigesti kasutatuna meid põgenema Kristuse juurde. Me ei tee midagi selle õigusega, mis tuleb käsust, sest sellest elab vaid see inimene, kes käsku täidab, aga meie ei suuda seda. Seepärast vajame me seda õigust, mis tuleb usust. See on Kristuse õigus, mille saame armust usu läbi.
Kristuse õiguse omamine on äärmiselt lihtne. See on meie käeulatuses. Apostel kirjutab: „Kuid mida see siis ütleb? “Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.” See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks.“ (Rm 10:8–10)
Käsk ja evangeelium on kaks eri asja, kuid nad on lahutamatult seotud. Kui ei oleks käsku, poleks vaja ka evangeeliumi. Käsu õige kuulutamine viib õigele evangeeliumikuulutamisele.
See käsumeelsus, mida Jeesuse aja vaimulikud juhid esindasid, ei olnud käsu õigesti kuulutamine. Viga ei olnud selles, et käsk tehti liiga suureks, vaid selles, et see tehti liiga väikseks. Legalistid määratlesid käsu nõuded sellisteks, et nad uskusid võivat neid täita. Seepärast väitis ka Jeesuse juurde tulnud noor käsutundja, et ta on täitnud kõiki käske.
Jeesus tegi oma elu ja õpetusega käsu suureks. Terve Uus Testament esitab käsku nii suure ja nõudlikuna, et inimene on sunnitud avastama, et on rikkunud käsku ja vajab andekssaamist ja vabastamist oma pattudest. Kui see toimub, astub esile evangeelium, rõõmusõnum Jeesusest, kes on täiuslikult täitnud käsu kõrgeimadki nõuded ja kelle täiuslik õigus arvatakse usu läbi osaks oma pattu tunnistavale ja kahetsevale inimesele.
Kuid edasi. Milline on Jumala käskude asend õigeksmõistetud patuse elus? Protsentantlik adventliikumine on oma ajaloo algusest alates rõhutanud seda Piibli ja eriti Uue Testamendi õpetust, et Jumala kümme käsku on kristlase elu juhtnöör ja et tal tuleb pidevalt agaralt tööd teha nende täitmiseks. Selles on adventliikumine samal seisukohal kui 16. sajandi usupuhastuse alusel koostatud luterlik usutunnistus: „Me usume, õpetame ja tunnistame: Kuigi Kristus on vabastanud õigesti uskuvad, tõeliselt Jumala poole pöördunud inimesed käsu needusest ja sunnist, ei ole neil sellele vaatamata eesmärki olla ilma käsuta, vaid Jumala Poeg on lunastanud nad just selle jaoks, et nad süveneksid sellesse päeval ja ööl. /---/
Me usume, õpetame ja tunnistame, et käsku tuleb täpselt jutlustada, mitte ainult uskmatuile ja paadunuile, vaid ka õigesti uskuvaile, siiralt pöördunuile, uuestisündinuile, usust õigeksmõistetud inimestele. /---/ Sel moel elavad Jumala lapsed käsus ja rändavad selle kohaselt. Püha Paulus nimetab käsku Kristuse käsuks ja mõistuse käsuks. Ometi ei ole Jumala lapsed käsu all, vaid armu all. Käsk on niisis üha veel üks ja sama käsk nii kahetsevaile kui paadunuilegi, nii uuestisündinuile kui uuestisündimatuile, sest see on Jumala muutumatu tahe.“ (Evangeelse luterliku kiriku tunnistuskirjad, SLEY-kirjad, Jyvaskylä 2003, lk 440, 441)
Olavi Rouhe raamatust „Armoa ja totuutta“ tõlkinud Aino Ormus
In English