Naispastorite ja -kogudusevanemate teema on kindlasti üks tuliseid küsimusi adventkirikus. Enam kui kolm aastakümmet on kirik olnud seotud diskussiooniga, mis puudutab naiste rolli koguduses. Pärast rohket uurimist ei ole jõutud konsensusele küsimuses, kas Piibel või prohvetlikult kuulutamise vaimuanni läbi öeldu toetab või keelab naiste ordineerimise vaimulikutöösse.
Ma mäletan selleteemalist arutelu Peakonverentsi koosolekul Utrechtis. Väga tugeva sõnumi edastas Andrewsi Ülikooli teoloogilise seminari professor emeeritus Raoul Dederen. Ta ütles: “Ma eeldan, et me oleme üsna segaduses: oleme kuulnud auväärset kristlast rääkimas, et Piibli tähelepanelikul uurimisel on ta jõudnud järeldusele, et on väga kiiduväärt tegu toetada naiste osalemist kiriku juhtimises – pastori, kogudusevanema ja diakoni rollis. Seejärel kuulsite aga teist auväärt kristlast teile ütlemas, et tema jõudis pärast Piibli uurimist vastupidisele seisukohale. Ei ole imestada, et te olete segaduses. Põhjus, miks me selles segaduses oleme ning miks meil on erimeelsused, tuleneb sellest, et lähtutakse väga konkreetsetest kirjakohtadest ning õigesti tehakse. Teised meie seas, mitte eitades neid kirjakohti, soovivad, et me vaataksime ka põhimõtetele, mis tulenevad Pühakirja arenemisest.“
Peamine, kõige tugevam argument, mida kasutatakse naiste juhiks olemise ning naiste ordineerimise vastu, on niinimetatud “Loomise kord”. Selle pooldajad lähevad tagasi 1. Moosese raamatu kahe esimese peatüki juurde ning tõmbavad sealt välja tekstid, mis viitavad sellele, et mees loodi enne naist. Mees loodi esimesena ja naine tehti mehest, millest tulenevalt oli mees esimene ja ka seatud juhiks. Kuidas me kohandame selle naiste teenimise küsimusse koguduses? Liigume 1. Moosese raamatu kolmandasse peatükki, kust loeme, et Jumal määras pärast pattulangemist karistuse, mis lasub võrdselt nii mehel kui ka naisel.
Kuid sellele järgneb avaldus, mida kasutavad need, kes soovivad rõhutada, et mees on naise pea. Minu mõistmises ei ole kahtlustki, et naise ja mehe suhtes leiab pärast pattulangemist aset muudatus. Ma loen 1. Moosese 3:16 hästi tuntud teksti, kus Jumal ütleb naisele: “Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled.“ See muutus puudutab kodu, mitte kogudust. „Sa pead valuga lapsi ilmale tooma!“ Ka see on öeldud kodu kontekstis, et „Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle.“ Siin räägitakse abikaasade vahelisest suhtest. „Kas abikaasade suhte kasutamine mudelina mehe ja naise suhete kirjeldamisel üldiselt, ühiskonnas või ka koguduses, on arukas?“ küsis professor.
Peame tunnistama, et Ellen White´i nägemuse kohaselt ei olnud alguses lõhet mehe ja naise vahel. Ta kirjutab näiteks „Tunnistustes kogudusele“ (3. osa, lk 484): “Kui Jumal lõi Eeva, soovis Ta, et naine ei oleks mehe suhtes ei alam ega ülem. Vaid et ta kõiges oleks mehega võrdne.” Ellen White kirjutab, et naine on kõiges mehega võrdne. Pärast pattulangemist toimusid radikaalsed muudatused, kuid 4000 aastat pärast pattulangemist saabus Jeesuses Kristuses lunastus.
Galaatia kirja 3. peatükis räägib Paulus, miks osa meist kasutab lunastuse saamiseks seadust, miks kõik peaksid mõistma, et keegi ei saa õigeks käsu läbi, vaid et õigeks saadakse usu läbi ning õiged on need, kes jäävad elama. Seejärel jõuab ta lõppjäreldusele eralduse osas, millesse juudid uskusid enne Kristuse tulekut. Need eraldusjooned on nüüd kadunud.
Me tuleme järgnevalt hästituntud teksti juurde, mida peab lugema suure tähelepanuga. Paulus ütleb, et Jeesus on toonud uue arusaamise inimsuhetest. Parandades pattulangemisega kaasnenud kahju, murdis Ta maha eralduseseinad. Nagu Paulus ütles: “Ei ole siin enam juuti ega kreeklast!”
Sama toimub ka sotsiaalsel tasandil. “Ei ole siin orja ega vaba.” Ja isegi sugude tasandil: “Ei ole siin meest ega naist, vaid te kõik olete üks Kristuses.” Paulus ei kasuta mehe ja naise kohta samu sõnu, mida me oleme varasemates tekstides näinud. Ta ei räägi siin naisest ja mehest kui abikaasadest.
Paulus usub muidugi jätkuvalt, et patu tagajärjena on perekonnas abikaasade vahel eraldus olemas ning mees on juhipositsioonil. Ma usun, et just seda selgitab ta 1. Moosese 3. peatüki valguses 1. Korintose 11. peatükis, et naise pea on mees ja Kristuse pea on Jumal. Mõned salmid allpool lisab ta 1Kr 11:8, 9: “Sest mees ei ole ju naisest, vaid naine mehest, ega ole ka mees loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast.“ Ta kasutab siin jätkuvalt sõnu, mida Pühakirjas tõlgitakse abikaasadena: „mees“ ja „naine“.
Me peame tunnistama, et on vale kasutada Piibli abikaasade-vahelise suhte mudelit kõigi üldiste meeste ja naiste vaheliste suhete kohta käivaks, kaasa arvatud koguduse elus.
Kas me näeme varakristlikus koguduses naisapostleid, -evangeliste ja -diakonisse?
Mõned näited:
- Juunias. “Silmapaistev apostlite seas” (Rooma 16:7). Piibliuurijad ja kirikuisad kinnitavad, et tegemist oli naisega. NAINE, KES OLI VÄÄRT, ET TEDA NIMETATI APOSTLIKS. Oli suurimaks auks, et kedagi arvati Pauluse kaasvangiks. Neid kahte tõsteti esile nende tegude ja saavutuste pärast.
- Paulus viitab Priskillale kui oma järjekordsele kaastöölisele Kristuses. On väärt juhtida tähelepanu, et Apostlite tegude 18. peatükis räägib Paulus Priskillast ja Akvilast ning teises kohas Akvilast ja Priskillast (1Kr 16:19). Tundub, et järjekord ei ole Pauluse jaoks oluline. Galaatia 3:28 alusel näib, et Paulus uskus, et mehe ja naise vahel ei ole vahet, kui nad on ristitud Kristuse nimesse (Rm 16:3).
- Lüüdia – oli evangelist Tüatiiras (Ap 16:14).
- Paulus viitab kahele naisele, Euodiale ja Süntühhele kui oma kaastöölistele, kes olid aktiivsed evangelistid (Fl 4:2).
- Foibe – Kenkrea koguduse diakon (Rm 16:1).
- Anna – prohvet (Lk 2.36).
- Neli neitsit – prohvetid (Ap 21:9).
Vaimuandide doktriin (Rm 12:4–8; 1Kr 12:1–28; Ef 4:8;11–16; Ap 6:1–7; 1Pt 4:10, 11) õpetab, et Jumal jagab oma ande teenimiseks kõigile, arvestamata rassi või sugu. Andide hulgas on need, mis kuuluvad evangelistile, prohvetile, õpetajale ja pastorile. Seitsmenda päeva adventistid mõistavad ordinatsiooni kui kiriku tunnustust ja kinnitust isiku andidele vaimulikuks juhtimiseks. Erinevalt rooma-katoliku kiriku arusaamisest ordinatsioonist on adventistide arusaamine, et ordinatsioon ei lisa mingit andi ega armu väljavalamist, millega kaasneks Jumala arm, mida ei ole inimese peal juba enne ordinatsioonitseremooniat.
“Ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses,“ ütles Paulus. Apostel Peetrus kirjutas oma esimeses kirjas 2:9, 10 „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on.“
Me leiame ka ajaloolisi tõendeid selle kohta, kuidas naisi tõugati kirikuteenistusest eemale. 4. ja 5. sajandil kaotas kristlik kirik järk-järgult naiste ligipääsu juhtivatele positsioonidele koguduses:
- Laodikea kirikukogu (352 AD): naistele keelati preestriteenistus. Nad otsustasid, et naised ei tohi koguduses olla ülevaataja ametis. Naistel keelati ka altarile lähenemine.
- Kartaago neljas sinod (398 AD): “Naine, ükskõik kui õppinud või püha, ei tohi koguduses mehi õpetada. …Naine ei tohi teisi ristida.”
- Chalcedoni kirikukogu (451 AD). Kirikukogu V kaanonis seisab: “Ükski alla 40-aastane naine ei tohi saada ordineeritud diakoniks ja ka siis ainult pärast hoolikat järelekaalumist.” Paistab, et kirikukogu tahtis panna aluse diakonisside ordineerimise keelustamisele, mis tundus olevat selle aja praktika. Ning muidugi peeti igaühte, kes ordineeriti diakoniks, hiljem kõlbulikuks ka preesterkonda ordineerimiseks.
See väär suund ei tohiks olla eeskujuks adventkirikule. Samm haaval on õige arusaamine naiste rollist kogudusse tagasi tulemas. 1881. aastal otsustas Peakonverentsi koosolek: “Naised, kellel on vajaminevad eeldused selleks tööks, võib läbi ordinatsiooni seada kristliku teenistuse töösse.” (The Review and Herald, December 20, 1881, lk 392). Resolutsiooni-järgselt suunati see ettepanek Peakonverentsi kolmeliikmelise komitee kätte. Edasised andmed resolutsiooni rakendamise kohta puuduvad.
1975. aasta kevadkoosolekul otsustati lubada diakonisside ja kogudusevanemate ordinatsiooni, “kus divisjon leiab selle teostatava, võimaliku ja vajaliku”. Peakonverentsi koosolek samal aastal kinnitas, et meie “eesmärk on tuua kvalifitseeruvaid naisi ulatuslikumasse osalemisse kiriku juhtimises ning kasvavasse vastutusevõtmisse kiriku programmide rakendamisel” (1975 General Conference Session Bulletin #6, lk 6).
Erinevad uurimiskomisjonid kogunesid aastatel 1977 kuni 1984, töökoosolekute üheks järelduseks oli kohalikes kogudustes naistest kogudusevanemate ordineerimise kinnitamine. 1985. aasta Peakonverentsi koosolek vaatas üle naiste ordineerimise küsimuse ning võttis kokku, et seda on vaja rohkem uurida. 1990. aasta Peakonverentsi koosolek hääletas selle poolt, et naistele peaks antama ulatuslikumat osalust kiriku tegevuses, kaasa arvatud hingede võitmises ning pastoraalsete kohuste täitmisel, kuid arvestades võimalike lahkarvamuste ja koguduse peamissioonist kõrvalekaldumise riskiga, otsustati naiste ordineerimist pastoriks mitte kinnitada. (Minutes of Annual Council 1989, lk 34-36 and 1990 General Conference Session Bulletin #7, lk 13).
2009. aasta 8. oktoobril teatas Põhja-Aasia Vaikse ookeani Divisjoni president, et Hiina misjon edeneb väga edukalt ja naised on need, kes juhivad arenguid, olles ordineeritud pastoriteks ning valitud juhtideks. Samal koosolekul esitas Cindy Tutsch ettekande pealkirjaga “Ellen White´i seisukoht naiste rolli kohta evangeeliumitöös”. Ta võttis oma teema kokku mõttega: “Täna on kutse sugupooli hõlmavale kogudusele anda oma energia Jumala heaks suurem kui kunagi varem ajaloos. Täna igatseb Issand, et Teda teenivad töölised asuksid positsioonile, mis on kõrgeima väärtusega. Jumala mõtteis eksisteeris meeste ja naiste teenistus juba enne maailma loomist.” (E. White, Manuscript Releases 18:380).
„Adventkirik vajab täna selliseid naisi, nagu olid varajase adventkiriku evangelistid Lulu Wightman, Minnie Sype ja Jessie Weiss Curtis, koguduseliikmeid, kes neid vastu võtaksid, ning administraatoreid, kes neid palkaksid ja innustaksid andma oma parima“ (Douglas Tilstra, “Encounters with Adventist Women Planting Churches, Ministry, April, 2004, lk 29). Maailma viimasel tunnil tuleb meil liikuda koos – meeste, naiste, noorte, poiste ja tüdrukutena, jutlustades, õpetades ning elades läbi Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Ükski käsi ei tohiks olla tegevuseta ega hääl vaikida, et kiirustada seeläbi Jeesuse tagasitulekut.
In English