Aktiivne televiisorivaataja ma küll ei ole, kuid haruharva lülitan ikka toanurgas kükitava kasti sisse ja kaen, mida ta siis ka räägib. Tol korral jäin pidama filmile. Ja nagu igast raamatust, filmist, vestlusest, päevast, aastast jääb enamasti meelde üks või mõni sügavam ja sisukas fragment, mida endaga kaasa kanda, nii ka sellest filmist. Tegelikult ei mäletagi ma, milles tolle filmi sisu ja mõte seisnes, kuid meeltesse sööbinud lõik on ere tänaseni. Mees ja naine istusid ning vestlesid. Mees tunnistas naisele, et ei julge üles taevalaotuse poole vaadata. Põhjusena tõi ta välja hirmu. Hirmu selle ees, et see, mis taevalaotusest vastu vaatab, ärataks temas aukartust ja ta ei teaks, mida sellega peale hakata, kuidas reageerida, kuidas käituda. Seepärast ta üles pigem ei vaatagi.
Selline mõtteviis pani mind edasi mõtlema. Inimene loobub pigem ülespoole vaatamast, kuna kardab seda, mis talle vastu vaatab, kui vaatab ja saab osa sellest suurusest, mis talle end seeläbi ilmutada soovib. Tähistaevas, mida linnamelust eemal eriti hästi uurida saab, kõneleb ju nii paljust. Mina, kes taevalaotust vaid koolitasemel tunnen, ei oska kõiki numbreid ja fakte täieliku kindlusega esitada, kuid ajakirjanik ja kirjanik Philip Yancey on seda oma raamatus „Kohates Jumalat ootamatutes paikades“ teinud väga osavalt: „Kui hiiglaslik täht Antares oleks seal, kus meie Päike – 93 miljoni miili kaugusel –, siis oleks maakera selle sees! Ja meie Päike ja Antares on vaid kaks 400 miljardist tähest, mis hõljuvad ringi hiiglaslikus tühjas ruumis nimega Linnutee. Kui hoida kümnesendist käe pikkuse kaugusel, siis varjab see meie pilgu eest 15 miljonit tähte, kui meie silma nägemisvõime oleks piiritu.“
Need on faktid, mida tema oma raamatus tutvustab. Ja mitte ainsad. Palju muudki, seoses loodu ja Loojaga, sellega, kus Jumalat näha võib. Üles vaadates on Teda kindlasti näha. Kas tõesti seepärast paljud sukelduvadki, nina ees, eluks ajaks paberitesse, arvutiekraanidesse, teleekraanidesse, teiste inimeste elude väga lähedalt uurimisse, et oma arvamus öelda ja mõistmise asemel hukkamõistu külvata või lihtsalt omaenda elu mõttetuses supelda? Taevalaotusse vaatamine teeks liialt haiget ja annaks liiga ehmatava tunnistuse Jumala armastusest, võimsusest ja sellest, kui väikesed ning suured me inimestena samaaegselt oleme.
Mäletan üht hetke oma nüüdseks juba kaugele jäänud lapsepõlve kevadisest päevast. Istusin ja vaatasin kevadvalguse käes lendlevaid tolmukübemeid, mis justnimelt ereda kevadpäikese käes taas nähtavaks saavad. Talvepimeduses neid justkui ei eksisteerikski. Istusin ja tabasin end imestunult küsimust esitamas: kas meie Maa on ka üks väike tolmukübe suures universumis? Mäletan, kuis too hetk oli minu jaoks suureks avastuseks sellest, kui väike meie maailm olla võib. Mõttelõng veeres edasi sellele, et võib-olla on ka need tolmukübemed, mida mina näen ja siia-sinna võin oma hingeõhuga suunata, ühed omaette „maailmad“ ja nii on ka meie Maad sarnaselt minu tolmukübemete jälgimisele keegi pealt vaatamas ning kuhugi suunamas. Need mõtted olid minu jaoks avastus.
Lugedes Piiblit, leiame mitmeid vastuseid selle kohta, kui väikesed me tegelikult oleme sel maapinnal, mis meie jalge all tunda on. Taavet on oma mõtteid taevalaotuse suuruse kohta avaldanud järgmiste sõnadega: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd” (Ps 19:2). Kui kord Tallinna koguduse noortega siseruumides ööbimise asemel magamiskotid randa viisime ja üheskoos lõkke ääres tähistaeva all uinuda püüdsime, ei tahtnud uni kuidagi tulla. Naer naeruks, pilku köitis hoopis too lõputu taevalaotus väikeste täpikestega, millede tegelik suurus, kaugus ja hiilgus jäävadki siinses elus täielikult nägemata ja mõistmata.
Meenub ka üks aeg enda elust, kui hinge rusus mure. Ei mäletagi, milles too mure seisnes, kuid tean, mis selle hingest viis. See oli suvisel a´al, kui vedasin taas mugavas voodis ööbimise asemel oma magamiskoti mereäärsele kaljule ja vaatasin taevalaotust. Taevalaotust vaadates ei saa jääda murekoorma alla! See on võimatu. Nähes seda, kuidas kõik toimima on seatud nii meie Maal kui ka paljude väga kaugete paikade liikumised ja toimimised, taandub iga mure kuhugi tundmatusse paika.
Meie eest kantakse hoolt! Milline paradoks seisneb selles meie samaaegselt väikeseks ja suureks olemises. Oleme justkui tolmukübemed kuskil väga suures ruumis ja samas väga suured. Igaüks on piisavalt oluline, et taevalaotuse Looja Poeg oli valmis tulema ja Isa oli valmis saatma, et iga tolmukübemena näiv inime saaks võimaluse olla väärtuslik, armastatud, eriline, kaitstud, hoitud ja armus elada ning kord ka igavesti elada. Ju me Maa siis pole nõnda väike ja tähtsusetu, kuigi see paistab kübemena kõige suure sees. Tulla siia ja näidata hoolivust – see oli samm, mille sai astuda üksnes armastuses.
Et saada üle hirmust ja tõsta pilk, nägemaks neid avarusi, mis panevad mõtisklema olemasolemise ja olemajäämise teemadel, võib võtta aega. Aeg on aga lõputu ja tuleb meieni uuesti igal hetkel. Me töö, elu, mured ja rõõmud on samaaegselt nii suured kui ka väikesed. Piisavalt väikesed, et neile muigega kaeda, piisavalt suured, et keegi just meie pärast siia oli valmis tulema, kannatama ja surema ning kõigele vaatamata ikkagi teed ellu näitama. Kui tõsta silmad üles ja vaadata kas või kesktalvist härmatist või sulavat jääpurikat, tuisus tekkinud hangede voolujoonelisust või peagi saabuva kevade võimsust, ei jää selgusetuks, millised motiivid Tulijal olid, kui Ta ütles: „Esimene (käsk) on see: Kuule Iisrael, Issand sinu Jumal, on ainus Issand! Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest. Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mk 12:29–31). Kaedes ülespoole, on võimalik seda kõike mõista, sest meid on armastatud, armastatakse ja just nõndaviisi tuleb ka meil armastada, nii väikest kui suurt!
Taaskord tsiteerides kirjanik Philip Yanceyt, tahaksin seekord oma mõtiskluse lõpetada nõnda: „On vaja tõsist pingutust ja tõsist usku, et hoida silme ees Suurt Pilti. Mingil moel paneb see mind end tundma täiesti tähtsusetuna, teisalt jälle ülimalt olulisena. Kui Jumal, kes töötas välja loomise sedavõrd täpselt, tunnistab, et teda huvitab mingil määral see, mis toimub selles paigas, siis on vähim, mida saan teha, minna sagedamini eemale tänavavalgustusest ja vaadata üles.“
In English