Me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.
„Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. /---/ Johannes tunnistas temast ja hüüdis valjusti: „Tema ongi see, kelle kohta mina ütlesin: See, kes tuleb pärast mind, on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina.” Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale. Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.“ (Jh 1:6–9; 15–17)
„See juhtus Betaanias, sealpool Jordanit, kus Johannes oli ristimas. Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Jh 1:28, 29)
Kes oli see Johannes, kes sai hüüdnimeks ristija? Ta oli enda tunnistuse kohaselt valguse ja tõe tunnistaja. Ta ütles end olevat hääle, kes kõrbes hüüab: „Tasandage Issanda tee!“ Ta oli meeleparanduse kuulutaja, kes nimetas pattu patuks. Kuid ta juhatas ka oma patte tunnistanud inimesed ainukese tõelise abi juurde: „Vaadake, Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“
Ristija Johannes kinnitas inimeste tähelepanu Jeesusele Kristusele, ainsale, kes saab maailmast patu kõrvaldada. Kui ingel ilmutas Sakariale, et tema naine Eliisabet sünnitab poja, kes pidi saama nimeks Johannes, lisas ingel: „Sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus.“ Jeesuse tunnistuse kohaselt oli ta rohkem kui prohvet.
Hääl, mis kuulutas tõde
Johannese kuulajad ei jooksnud tema järel seetõttu, et ta oleks tervendanud haigeid, äratanud surnuid või teinud muid imesid. Tema ise nimetas end vaid hääleks, kuid ta oli hääl, kes kuulutas tõde ja ülendas Jeesust. Seepärast tema kuulajad tõendasidki: „Ja paljud tulid tema juurde ning ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte, aga kõik, mis Johannes sellest mehest on öelnud, on tõsi.” Ja seal hakkasid paljud temasse uskuma.“ (Jh 10:41, 42)
Oleme kõik saanud armu armu peale – lugesime seda evangeeliumist. See tekst jätkub: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu“ (Jh 1:17). Kas Mooses üritab meid ahvatleda käsu alla ja Jeesus armu alla?
Pöörates oma Piiblis vaid ühe lehe tagasi (Johannese evangeeliumi esimesest peatükist Luuka evangeeliumi viimasesse peatükki), võime lugeda Jeesuse sõnu jüngritele, kes olid Jeesuse surma järel segaduses. Jeesus ütles neile: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! /---/ Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.“ (Lk 24:25, 27)
Missugune on käsk, mida Mooses vahendas? Paulus vastab, et käsk on hea ja püha. Paulusel oli selle hea ja püha käsu suhtes ainult üks probleem. Ta kirjutab sellest hämmastavalt avameelselt ja ausalt roomlastele 7. peatükis.
Müüdud patu orjaks
„Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. /---/ Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.“ (Rm 7:14, 18)
Selle traagilise tunnistuse lõpul hüüab Moosese ja teiste Vana Testamendi prohvetite kirjutiste tundja ning Uue Testamendi inspireeritud autor Paulus: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ (Rm 7:24).
Õnneks tundis Paulus Jumala Talle, Kristust, kes võtab ära maailma patu. Seetõttu võis ta vastata iseenda küsimusele: „Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (s 25).
Mooses vahendas käsuõpetuse, mille Jumal kümne käsu osas kirjutas oma sõrmega kivitahvlitele, kuid armu ja tõe tõi Ta ise Jeesuses Kristuses inimesena inimeste keskele. Me vajame käsuõpetust, ja olles seda lugenud, vajame armu ja tõde Jeesuses.
Ma ei tea, kas mul on õigus, kuid mulle tundub, et tänapäeva kristluses esineb kalduvus alahinnata tõde. Jeesus palub oma järgijate eest: „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!“ (Jh 17:17). Jeesus ise nimetab Püha Vaimu korduvalt Tõe Vaimuks (Jh 14:16, 17; 15:26).
Jeesus ütles end olevat Tõde. Seepärast räägib Piibel nii palju tõest. Apostel Paulus hoiatab oma kirjas Timoteosele nende suhtes, kes õpetavad „teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse
Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde“ ja kes on „ilma jäänud tõest“ (1Tm 6:3, 5).
Petlikud tunnustähed
Paulus ütleb isegi, et need lähevad hukka, kes ei usu tõde. Ta ütleb, et ülekohtu inimene teeb valetunnustähti ja valeimetegusid. Ta tuleb „igasuguse ülekohtu pettusega neile, kes hukkuvad, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud. Ja seepärast saadabki Jumal neile eksitava jõu, et nad hakkaksid uskuma valet, ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.“ (2Ts 2:10–12)
Jeesuse tulekuks valmistudes vajatakse tõde ja armu. Vajatakse tingimatut käsu kuulutamist, et keegi ei kujutleks end kõlbavat enda õiguserüüs taeva pulmapeole. Samal ajal vajatakse ka selget evangeeliumi Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patu.
Patt on inimese suurim probleem. Koguduse ülesanne on Ristija Johannese kombel osutada Jumala Tallele, kelle valatud vere alusel saame andeks oma patud.
Apostel Paulus küsib: „Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.“ (Rm 8:34)
Heebrea raamat kinnitab: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:14, 15).
Olavi Rouhe
Raamatust „Armoa ja totuutta“ tõlkinud Aino Ormus
In English