Paljud seitsmenda päeva adventkiriku liikmed otsivad tõeliselt adventistlikku identiteeti. Kas me oleme lihtsalt üks järjekordne denominatsioon? Kui see nii on, kas on siis seda järjekordset kirikut tegelikult vaja? Ja kui me ei ole mingi suvaline kirik, mis meid siis eriliseks teeb? Kas selleks on meie elustiil või õpetused või mõlemad? Me vaatame kolme olulist punkti, mis võiks aidata meil nendele identiteeti puudutavatele küsimustele vastata.
1. mõte – meie elustiil ei muuda meid unikaalseks, ehkki see mängib meie koguduses olulist rolli.
Kristlik elulaad on väga oluline. See on lausa nii oluline, et Jeesus loetles omadusi, mille põhjal Tema jüngreid on võimalik ära tunda. Ta ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:35). Kas inimene, kes jälgib mõnda meie koguduse liiget, kes loeb meie väljaandeid või kes külastab meie kirikut, kas ta suudab meie omavaheliste suhete põhjal meid identifitseerida kui Jeesuse jüngreid? Kuigi teiste armastamine on olulisim Jeesuse järelkäija tunnus, on see seda olnud läbi ajaloo ega pruugi olla lõpuaja koguduse eriliseks tunnusmärgiks.
Mõned on arvanud, et elustiil, mille alla kuulub näiteks toidusedel, muudab lõpuaja koguduse eriliseks. Samas on olemas palju ortodoksseid juute ning moslemeid, kes hoiduvad sealiha söömisest, taimetoitlus muutub järjest populaarsemaks ning nii mõnedki inimrühmad propageerivad alkoholivaba elustiili. On kristlasi, kes maksavad kümnist ja mõned kristlikud ühendused riietuvad veel konservatiivsemalt kui meie. Paljud kristlased propageerivad aktiivselt kreatsionismi ning võitlevad sündimata laste elu eest ja abordi vastu.
Lühidalt öeldes ma ei usu, et meie elustiil muudaks meid maailma ajaloos unikaalseks kirikuks, kuigi sel on meie jaoks oluline koht.
2. mõte – ka meie teoloogiline panus ei muuda meid ainulaadseks!
Kas tõesti? Kui me vaatleme lähemalt, näeme, et me ei olegi kirikuna palju uut piibelliku tõe ja teadmiste vallas juurde andnud. Me oleme pigem taasavastanud unustatud tõdesid ja pannud kokku väiksemaid piibelliku õpetuse tükikesi, lähtudes üldisemast pildist, milleks on suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel. Suur võitlus on just parim raamistik piibellike tõdede pusle jaoks. Kuid mitte ükski tõsimeelne adventist ei saa väita, et viimane kui üks tõe pusletükk on avastatud või et kõik need tükid on oma õiges kohas.
Ma ei tahaks kuuluda kogudusse, mille õpetused ei rajaneks kindlalt Piiblil, vaid mis oleksid viimasega vastuolus. Ma olen seitsmenda päeva adventist, sest ma olen veendunud, et praegusel hetkel ei ole ühtki teist kirikut, mis oleks nõnda lähedal puhtale Piibli õpetusele. Ma olen seitsmenda päeva adventist, sest meie kirik vastab lõpuaja koguduse kirjeldusele (Ilm 14:12, 12:17, 19:10). Selle koguduse keskpunktiks on usk Jeesusesse Kristusesse, just see kogudus tunnustab Jumala käskude olulisust, demonstreerib Püha Vaimu tööd ning kasvab tänu Vaimu andidele, mille hulka kuulub ka prohvetlikult kuulutamise vaimuand.
Ja ometi ei tee kõik need piibellikud teadmised meid erakordseks või ainulaadseks. Tõe teadmine võib meid lausa vaimuliku uhkuseni viia. Tuletage meelde Pauluse manitsust: „Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. /.../ Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1Kr 13:9,12)
See toob mind järgmise küsimuse juurde: mis on seitsmenda päeva adventkiriku eesmärk?
3. mõte – me oleme siin, et jagada teadmisi, mida oleme saanud. See on just see, mis annab meile kui adventistidele raison d’être (põhjuse olemas olla)!
Mis tegi prohvet Eelija omal ajal nii eriliseks? See ei olnud Jehoova tundmine. Eelija ei olnud ainus, kes tundis tõelist Jumalat; tollal oli Iisraelis veel vähemalt 7000 inimest, kes tundsid Jumalat ja olid Talle ustavad. Samuti ei olnud see tema julgus, mis ta eriliseks tegi. Selleks oli pigem tema missioon, mille ta oli Jumalalt saanud, et ta kõneleks Jumala kohtutunnist, näitaks inimestele pääseteed ning kutsuks neid üles otsustama.
Mis muutis Ristija Johannese ainulaadseks? Kas see oli tema elustiil? Tema eluviis ei olnud kindlasti tähtsusetu, muidu ei oleks tema riietuse ja toidulaua üksikasju üles kirjutatud. Kuid on üsna tõenäoline, et ta ei olnud tol ajal ainus, kes sellisel moel elas. Samuti ei olnud ta ainus, kes Messiat ootas. Tema vanemad, Sakarja ja Elisabet, ning teised õiged inimesed, nagu Siimeon ja Hanna, ootasid samuti Vabastaja tulekut. Kuidas olid lood tema teadmistega? Need ei olnud päris kindlasti täiuslikud! Näiteks ristis ta ainult pattude andekssaamiseks ega paistnud teadvat eriti palju Püha Vaimu rollist.
Nii et mis see siis oli, mis ta ainulaadseks tegi? See oli tema ülesanne, mis on väga sarnane meie omaga: „Ja ta käib tema eel Eelija vaimus ja väes, et käänata isade südamed laste poole ja sõnakuulmatud õigete meelsuse poole, et soetada Issandale valmistatud rahvast!” (Lk 1:17)
Mitte ainult pääsemiseks kutsutud...
Meie elulaad on tähtis, kuna see rõhutab meie põhimõtteid ning näitab meid ümbritsevatele inimestele, kui tõsiselt me oma õpetustesse suhtume. Kuid inimlik vagadus ja pühendumus ei ole praegu ega ole kunagi olnud eelduseks Jumala poolt valitud saada, seda nii individuaalsel tasandil kui ka inimrühmana. Meie elustiilil seitsmenda päeva adventistidena on oma tähendus, kuid kui me ei täida ülesannet, mis meile on usaldatud, ei aita meie eriline elulaad ei meid endid ega ka teisi meie ümber.
Hoolimata meie raskustest mõningaid Piibli tõdesid mõista, ei lükka Jumal meid eemale. Isegi prohvetid ja inimesed Piibli aegadel, kristliku kiriku ja isegi adventkiriku ajaloo jooksul ei ole täielikult mõistnud seda, mida Jumal on neile ilmutanud, kuid Jumal ei ole neid kunagi seepärast hüljanud.
... vaid kutsutud teenima
Kui meie ei suuda täita ülesannet, mille Jumal on meile usaldanud, peab Jumal oma eesmärgi täitmiseks otsima muid vahendeid. Ta ei luba inimestel hukkuda sellepärast, et Tema valitud inimesed tukuvad või on omaenda asjadega liiga hõivatud. Nii et kokkuvõtlikult võiks öelda: me ei ole seitsmenda päeva adventistid mitte sellepärast, et meid oleks kuidagi eriliselt pääsemiseks valitud, vaid sellepärast, et meid on kutsutud teenima! Just sellepärast ei kuuluta meie kirik, et adventkirik oleks „ainus pääsetee” või et teised kristlased lähevad hukka vaid selle tõttu, et nad ei ole adventistid.
„Adventist” ei ole tiitel
Kõigest eelnevast võivad mõned järeldada, et me oleme vaid üks järjekordne kirik. Oodake pisut! Meis kirikuna ei ole midagi erilist, kuid meie ülesanne on eriline! Ehk teisiti öeldes – kui me oleme vait ega täida oma ülesannet, siis meil ei ole põhjust olemas olla.
Silt „adventist” ei ole mingi tiitel, pigem on see ametinimetus. Kui kellelgi on kraad arstiteaduses, siis võib teda terve elu arstiks kutsuda, ükskõik kas ta mingil hetkel töötab arstina või mitte. „Adventist” ei ole mingi tiitel, mida ära teenida, see on tegelikult ametinimetus kristlaste kohta, kes teavad, et neid on kutsutud rajama teed peatselt saabuvale Issandale. Mina leian, et see sisaldab kolme olulist ülesannet.
1. Igavese evangeeliumi tõlkimine. Me peame tõde nii formuleerima, selgitama ja elama, et teised sellest aru saaksid. Ma arvan, et sellest oskusest jääb meil vajaka. Me ei oska igavest evangeeliumi teinekord tänapäeva inimestele mõistetavaks teha. Me ei saa tsiteerida King James’i piiblitõlkes kolme ingli kuulutust ning seejärel kurta, et tänapäeva inimesed on evangeeliumi suhtes ükskõiksed. Tõlkijad valivad hoolikalt sõnu, mida kasutada, ning ei räägi lihtsalt „adventkeeles”, mis teiste jaoks võib arusaamatu olla. Teiseks vastavad tõlkijad küsimustele, mida kahekümne esimese sajandi inimesed küsivad.
2. Tee valmistamine saabuvale Issandale. On oluline, et peagi saabuv Issand oleks meie sõnumi keskpunktiks. Me peaksime Talle teed valmistama, nagu seda tegi Ristija Johannes. Kõike, mida me usume ja kuulutame, peaks nähtama Jeesuse teise tuleku valguses. Kas me suudame näidata maailmale piibellike õpetuste tervikpilti, kas me suudame ühendada hingamispäeva, Jeesuse teise tuleku, surnute olukorra ja pühamu õpetuse suure kosmilise võitlusega, mis meie ümber toimub?
3. Tee näitamine lõpuaja segaduste keskel. Me peaksime hoiatama kaaskristlasi selle suure pettuse eest, mis toimub vahetult enne Jeesuse tagasitulekut. Jeesus rõhutas viimse pettuse suurejoonelisust, öeldes: „Sest valekristusi ja valeprohveteid tõuseb ja need teevad suuri tunnustähti ja imesid, et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid” (Mt 24:24). Kristlusesse tungiv sünkretism, tõe ja vale kokkusegamine on üks neist suure pettuse osadest, millest Jeesus rääkis.
Kes selleks ülesandeks sobib?
Milline vastutus! Kas meie oleme võimelised neid rolle täitma, kas me suudame olla tõlkijad, tee valmistajad ning õige valguse näitajad lõpuajal? Uhkusel ei ole nende ülesannete täitmisel mingit kohta. Ülbusega ei ole meil midagi peale hakata, pigem peaksime värisema oma ülesande suuruse ja raskuse ees.
Me suudame täita Jumala poolt antud ülesande vaid siis, kui me ülemaailmse kiriku ja kohaliku kogudusena paneme paika oma prioriteedid. Me peame olema samasugused nagu Nehemja, kes keeldus laskmast end oma kohalt linnamüüril eemale meelitada. Ärgem raisakem oma energiat kõrvalistele asjadele, vaid kasutagem Jumalalt „laenuks” saadud talente Tema kuningriigi müüride püstitamiseks.
Meid on üles kutsutud jagama ja sisendama seda, mida me usume ja õpetame. Kolme ingli kuulutuse sissejuhatuses on kästud „kuulutada neile, kes elavad maa peal” (Ilm 14:6), otse kreeka keelest tõlgituna „neile, kes on oma kodu maa peale teinud”. Me ei suuda kolme ingli kuulutust usutavalt edasi anda, kui me oleme „kinni kleebitud” oma kodu, asjade, karjääri või hobide külge. Kui me tahame tõeliselt valmistada teed Issandale, siis peaksid inimesed meie ümber märkama, et me „pakime juba oma kohvreid”!
Eli Diez-Prida
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Mervi Kalmus
In English