Hämmastav fakt: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ (1Ms 1:1)
Kujuta endale ette New York City kesklinna tipptunnil. Metroorongid möirgavad, liftid vuhisevad pilvelõhkujaid pidi üles ja alla, taksod… noh… logelevad liikluses, inimesed sagivad suminal hoonete ustest sisse ja välja, üle sildade ja sõiduteede. Kümnendast maa-alusest korrusest saja kaheksakümnenda maapealse korruseni välja on tegu keerulise, elava ja aktiivse elektri- ja telekommunikatsioonisüsteemide võrgustikuga.
Kuid isegi kõige evolutsioonimeelsema teadlase meelest on inimese üksainus elurakk rabavalt palju keerulisem kui New York City tipptund. „Iga viimane rakk neist 100 triljonist toimib nagu kindlustatud linn. „Elektrijaamad“ toodavad rakule energiat. „Tehased“ valmistavad proteiine, mis mängivad ainevahetuses eluolulist rolli. Keerulised transpordisüsteemid juhivad teatud keemilisi ühendeid raku ühest osast teise. „Vahid“ hoiavad silma peal välismaailmal, et märgata ohtusid. Kõrge distsipliiniga bioloogilised „sõjaväeosad“ on valmis maadlema sissetungijatega. Tsentraliseeritud geneetiline „valitsus“ hoolitseb korra eest“ (Peter Gwynne, “The Secrets of the Human Cell,” Newsweek, 20. august, 1979, lk 48).
Sellele tunnistusele vaatamata õpetab kaasaegne maailm, et kui sa usud loomist – et Jumal lihtsalt ütles ja asjad hakkasid eksisteerima – …noh, siis on su intelligents lihtsalt haletsusväärne.
Samas kuulud sa sellisel juhul ka heasse seltskonda. Jeesus ütles: „Kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust“ (Jh 5:46). Kristus võttis Moosese kirjapandut puhta tõena; Ta tsiteeris autoriteetselt ja sihiteadlikult Vana Testamendi tekste, mis rääkisid loomisest, väljarändest ja veeuputusest. Ta ei vihjanud kunagi sellele, et mõni Esimese Moosese raamatu osa oleks olnud tähendamissõna või valm. Tegelikult viitas Jeesus Aadamale ja Eevale kui tõelistele inimestele (vt Mk 10:6–9). Ükskõik, mida maailm meist ka ei arva, me peaksime uskuma seda, mida Jeesus.
Antud teema on mulle väga südamelähedane. Kasvasin üles, uskudes evolutsiooni. Enamik nendest 14 koolist, milles käisin, õpetasid, et oleme siin evolutsiooniliste protsesside tõttu, mis võtsid aega miljoneid ja miljardeid aastaid. Üllataval kombel olid osad neist lausa religioossed koolid!
William James, kaasaegse psühholoogia isa, ütles: „Pole midagi nii absurdset, et inimesed seda uskuma ei hakkaks, kui seda piisavalt kaua korrata.“ Nii on naeruväärne idee sellest, kuidas piisava aja jooksul tekib kaosest kord, meie kultuuri üle kindlalt võimust võtnud. Ja nüüd haarab see enda vooluga kaasa aina enam kristlasi, väites, et Jumal lõi kogu keerulise loodu meie ümber evolutsioonilisi protsesse kasutades. Selline kompromiss toob endaga kaasa tohutu probleemi: see muudab loogiliselt võimatuks uskumise ülejäänud Jumala Sõnasse sellisena, nagu see kirja pandud on.
Ometi, isegi kui jätta kõrvale mu lihtne usk Jumala Sõnasse, lükkavad nii mõistus kui teadus evolutsiooni kindlalt ümber. Tõepoolest, aina kuhjuvad teaduslikud tõendusmaterjalid näitavad, et intelligentne loomine on tõde.
Kogu maailm võib eksida
Lapsena tahtsin saada paleontoloogiks. Oskasin ette lugeda kõik dinosaurused ja palju erinevaid geoloogilise läbilõike kihte. Evolutsioon paelus mind ja ma arvasin, et loomist uskuvad inimesed on narrid. Tõendid olid päevselged, on ju? See seisis National Geographicus ja sellest räägiti televiisoris – kõikides neis kaunilt filmitud loodussaadetes. Kõik need teadlased ei saanud ju eksida… ega ju?
Seejärel avastasin tasahaaval, et nad eksisid tegelikult rängalt. See, mis mind veenis, polnud aga Piibel. Kui minust sai kristlane, ei lülitanud ma kiriku uksest sisse astudes oma aju välja. Tunnen siiamaani suurt huvi meie maailma ja meie universumi vastu; armastan siiamaani teadust. Nii üritasin esmalt Piiblit ja evolutsiooni ühte patta panna, kuid teadus ja mõistus jäid kogu aeg jalgu.
Kuidas saavad nii paljud eksida? Inimese loomuses on rahvaga kaasa minna isegi siis, kui rahvahulk on ilmselgelt valel teel. Piiblis on kirjas: „Ära järgne jõugule kurja tegema“ (2Ms 23:2). Jah, see räägib meie tegudest, kuid ühtlasi ka meie filosoofiast. Ei puutu asjasse, et terve maailm usub evolutsiooniteooriat – meie tõe mõõdupuuks on Piibel. Pealegi, evolutsioon ei sobi kuidagi kokku piibelliku kristlusega.
Darvinism: ateismi evolutsioon
Kui arvad, et loomine on muinasjutt, ei leia sa Esimesest Moosese raamatust ka midagi muud eriti olulist. Selleks, et ükskõik milline teine piibellik tõde – Jumala moraalinormid kaasaarvatud – saaksid olla su elus olulised, pead lõpuks tunnistama loomist kui tõsiasja.
Tõepoolest, Darwini evolutsiooniteooria oli julge katse muuta Jumala olemasolu mittevajalikuks. Evolutsioon on tegelikult ateismi päritolumüüt. See arendati välja selleks, et anda inimestele vabadus tegutseda ilma, et peaks mõnele kõrgemale jõule vastust andma.
Ateismi tuumaks on tõrkumine tunnistamast objektiivse õige ja vale olemasolu. Muidugi pole kõik ateistid valmis tegema neid kurje tegusid, mida nende uskumused lubaksid. Ometi on ateistliku evolutsionisti meelest inimesed lihtsalt arenenud ühiskonnaks, mis hetkel varguste ja mõrvade peale kulmu kortsutab. Samas võiksime samahästi millekski muuks areneda ning sedagi tulemust ei saaks nimetada objektiivselt heaks või halvaks. Tänavatel võiks voolata veri ning evolutsionistid võiksid seda kõigest „liigi nõrgemate liikmete eemaldamiseks“ kutsuda.
On siis nii üllatav, et holokausti õuduste juured ulatuvad välja evolutsiooniteooria juurde? Hitleri ja teiste natside kirjutiste uurimine näitab, et darvinism mõjutas tugevalt Teise maailmasõja aegse Saksamaa poliitikat. Tegelikult üllatab paljusid, et Darwini „Liikide tekkimine“ pealkiri kogupikkuses on „Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel ehk eelistatud rasside säilimine eluvõitluses“. Hitler sildistas juudid alamaks rassiks ja kuulutas nad vähemaks kui inimesed, õigustades nii mõrva, piinamist ja õudseid inimeksperimente, mida viidi läbi tugevaimate ellujäämise nimel. Rassismi esineb tänagi, kuna paljud usuvad, et mõned inimesed on arenenumad kui teised. Rassism aga on otseses vastuolus Piibliga, mis ütleb, et Jumal „on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal“ (Ap 17:26).
Halb vundament
On väga ohtlik õpetada lastele, et pole olemas absoluutset õiget ega valet. See on toonud kaasa katastroofi meie koolides, kohtusüsteemis ja meie ühiskonna ülesehituses.
Vale arusaam inimese päritolust viib lõpuks ühiskonna allakäiguni. Mõelge riikidele, mis on ateismist teinud oma kultuuri tuuma – endisele Nõukogude Liidule, Kuubale, Hiinale ja Vietnamile. Olen käinud Venemaal ja Hiinas ning näinud ateismi hävitavat mõju: enesetapud, alkoholism ja abikaasa väärkohtlemine levivad epideemilistes mõõtmetes. Ateism ei paku lootust ega elu eesmärki.
Asitõendina A võiks esitleda Põhja- ja Lõuna-Korea äärmuslikke erinevusi. Kui seisad 38. paralleelil, võid näha Põhja vangistatud inimeste sünget ja tagurlikku eluolu. Vaatad aga lõuna poole, Sŏuli suunas, ning märkad vaba ja säravat tsiviliseeritud elu. Mis on peamiseks erinevuseks? Lõuna-Koera on kristlik kindlus, samas kui Põhja-Korea õpetab evolutsiooni ja ateismi.
Saatan ütles Aadamale ja Eevale, et kui nad hülgavad Jumala Sõna, saavad nad vabaks ja kogevad piiranguteta inimarengut. Selle asemel said neist patu orjad. Täna kiusavad Kuuba, Põhja-Korea ja Hiina agressiivselt kristlust taga, surudes samas alla vabadust, arengut ja lootust ning tehes nii oma elanikest kirjeldamatu kurjuse orjad.
Evolutsionistid võivad põhjendada ka kõiksugust ebamoraalset käitumist kui pelgalt inimese evolutsiooni osa – miski pole iseenesest halb. Teismelisena sain teada, et mu loodusteaduste õpetaja magas teise naisega oma kodu pööningul, samas kui ta lapseootel naine oli allkorrusel. Kuigi see tegi ta naisele kõvasti haiget, näis, et mees oli oma abikaasa tunnete suhtes täiesti ükskõikne. Ta tõi oma tegude vabanduseks väite: „Sugugi mitte kõik primaadid, kellest me arenenud oleme, pole monogaamsed, nii et abielurikkumine on täiesti loomulik. Me ei saa sinna midagi parata.“ Ilmselgelt õõnestab evolutsioon kristlikku elustiili.
Valed oletused, vigased järeldused
Kuidas on siis lood kogu oletatava teadusliku tõendusmaterjaliga, mis evolutsiooni tõestab? Tegelikult põhineb evolutsiooniteooria tohututel oletustel asjade kohta, mis toimusid vaatlemiseks kättesaamatus minevikus. (Tead ju, et teaduslik meetod nõuab vaatlusi ja korratavaid uurimusi.) Seega ei ole mõtet evolutsiooni „teaduseks“ nimetada.
Näiteks põhineb see teooria küsitavatel vanuse määramise (ehk dateerimise, tõlk) meetoditel. Üks neist on radioaktiivse süsiniku meetod (nn süsinikmeetod), mida kasutatakse selleks, et dateerida taimi ja loomi. Kõikides elus taimedes ja loomades sisaldub samas koguses kahte tüüpi süsinikku – 14C ja 12C –, mida nad saavad atmosfäärist ja kosmosest. Kui organism sureb, hakkab 14C lagunema, samas kui 12C tase jääb samaks. Seega on võimalik 14C/12C suhte mõõtmisel hinnata, kui kaua aega tagasi taim suri.
Kuid selleks, et taime iga täpselt kindlaks määrata, tuleb vastata vähemalt kahele küsimusele: Kui kiiresti laguneb 14C? ja Kui palju 14C antud organism suremise hetkel sisaldas? Vastus esimesele küsimusele oleks, et 14C poolestusaeg on 5700 aastat. (Poolestusaeg on aeg, mida on vaja vastava aine poolte aatomite – antud juhul süsiniku aatomite – lagunemiseks.)
Et vastata teisele küsimusele, on teadlased jõudnud oletuseni, et atmosfääri 14C/12C suhe on püsinud sama kogu Maa ajaloo jooksul. Sellisel juhul, väidavad nad, on täpne dateerimine võimalik kuni 80 000 aastani – pärast seda on 14C hulk uuritavas kivistises nii väike, et seda ei saa tuvastada. Kui aga see oletus on väär, on ka kõik selle meetodi põhjal välja arvutatud vanused ebausaldusväärsed.
Teaduseksperimentides mängivad oletused tähtsat rolli. Kuid kui algsed oletused on valed, viib nendest johtuv eksperiment teadlased vigaste järeldusteni isegi siis, kui arvutused näivad õigetena. Willard Libby, süsinikmeetodi arendaja, tegi oma järeldused põhinedes oletusel, et Maa on miljoneid aastaid vana. Ta arvutas välja, et oleks vaja umbes 30 000 aastat, et atmosfääri 14C/12C suhe stabiliseeruks. Kui ta avastas, et see suhe ei ole stabiliseerunud – mis tähendaks, et Maa peaks olema noorem kui 30 000 aastat – lükkas ta selle eksperimendivea pähe kõrvale.
Kujuta ette, et astud ruumi, millel on üks uks ning ei ühtegi akent. Toa keskel asuval laual põleb küünal. Kuna sul pole midagi paremat teha, katsud välja mõelda, kui kaua see küünal põlenud on. Alustad sellest, et jälgid, kui kiire tempoga küünal antud hetkel põleb; näiteks, kui mitu sentimeetrit tunnis. Kas see annab vastuse küsimusele, kui kaua küünal põlenud on? Ei, sest sa ei tea, kui pikk see oli, kui see põlemist alustas. Kujuta ette, et lauale jäetud teade väidab, et küünal oli süütamise hetkel 90 sentimeetrit kõrge. Nüüd saad arvutada, kui kaua see põlenud on – võttes arvesse, kui pikk see alguses oli ning kui kiiresti see antud hetkel põleb.
Oota korra! Kui sa ruumi sisse astusid, lasid avatud uksest hapnikku juurde, nii et nüüd põleb küünal kiiremini kui enne. Isegi kui tead toa praeguse hetke hapnikutaset, ei tea sa, milline see enne ukse avamist oli. Ilma jälgijata, kes terve protsessi ajal märkmeid teeks, saad teha vaid oletusi, kuna täpsete arvutuste läbiviimiseks on liialt palju tundmatuid.
Täpselt nii on ka süsinikmeetodiga. Sellega on seotud lihtsalt liialt paljud muutujad. Teadlased ei tea, kui vana Maa on, kuna nad ei tea ega saa jälgida seda, mis juhtus minevikus, ega seda, kuidas on muutunud keskkonnategurid. Hämmastaval kombel on nendele küsitavatele oletustele rajatud terve religioon. Selle kõige valguses näib veider, et evolutsionistid naeruvääristavad kristlaste usku. Evolutsiooni uskumine nõuab märksa suuremat usku kui loomisesse uskumine.
Tõendid loomise kasuks
Aina enam pakuvad teadlased, et Maa on noor, mis toetab piibellikku loomislugu. Pane tähele, et isegi kõige arenenumad tehnoloogiad ei suuda kindlaks määrata 14C sisaldust kivististes, mis on vanemad kui 80 000 aastat.1997. aastal alustas Radioisotopes and the Age of the Earth (RATE, radioaktiivsed isotoobid ja maa vanus) grupp kaheksa-aastast projekti, mis uuris materjali, mida evolutsionistid tüüpiliselt kõrvale jätsid või tsenseerisid. Üks projekti leidudest oli, et märkimisväärseid koguseid 14C leiti erinevates kivisöe tükkides ja teemantides, mida koguti kokku üle maakera. See leid viitab sellele, et kivisüsi ja teemandid ei pruugi olla miljoneid aastaid vanad, nagu evolutsionistid väidavad.
Teadlased teavad nüüd ka veel seda, et 14C/12C suhe ei ole kogu Maa ajaloo jooksul sama olnud. (Näiteks suurenes 14C hulk atmosfääris järsult umbes tööstusrevolutsiooni ajal.) Füüsikud Suess ja Lingenfelter on näidanud, et 14C siseneb atmosfääri umbes 30 protsenti kiiremini kui sealt lahkub. Kui rääkida süsinikmeetodist, siis tähendab see, et tuhandeaastane uurimisobjekt näib tegelikust märksa vanemana, kui selle vanust märata meetodiga, mis põhineb atmosfääri stabiliseerumise oletusel. Kui aus olla, siis mida vanem on objekt, seda suurem tehtav viga!
Isegi kui arvestada teadaoleva 14C sisalduse kasvuga tööstusrevolutsiooni ajal, näivad kivistised ikka vanemad, kui nad tegelikult on. Lisaks sellele võis 1. Moosese raamatus kirjeldatav veekiht, mis uputuse-eelset Maad ümbritses, oluliselt takistada 14C kosmosest atmosfääri sisenemist. Seega sisaldaksid uputuse-eelsed kivistised nii vähe 14C-d, et näiks, nagu need oleks juba kümneid tuhandeid aastaid lagunemas olnud.
Kus need inimesed on?
Mõtle Maa populatsioonile, mis on lähenemas seitsmele miljardile. 1960. aasta kanti oli Maal vaid kolm miljardit inimest, 1804. üks miljard. Kristuse päevil elas Maal vaid umbkaudu 200 miljonit inimest. Mine sama kasvutendentsi arvestades veel 2 500 aastat tagasi – veeuputuse ajani – ning saad tulemuseks kaheksa inimest: Noa, ta naine, pojad ja nende naised.
Nüüd kasuta sedasama kasvutendentsi, mis on jälgitav teaduslik fakt, et arvutada, milline peaks olema Maa populatsioon, kui inimene oleks hakanud paljunema näiteks vaid 10 000 aasta eest. (Las need miljonid aastad jääda, mida evolutsionistid kuulutavad!) Me peaksime seisma õlg õla kõrval, 100 tükki üksteise kukil, igal meie planeedi ruutmeetril! Kuhu kõik need inimesed kadunud on? Lisaks sellele ei leidu piisavalt inimjäänuseid, haudu ega esemeid, mis võiksid viidata sellele, et nii suur hulk oleks Maal elanud ja surnud.
Ida: jälgi raha liikumist
Amatööridest kivististejahtijad leidsid Saksamaal 1983. aastal kahes tükis Ida, kes oli eeldatavasti 47 miljonit aastat vana. Teda anti kivististe kogujate ringkonnas nii kaua käest kätte, kuni ta jõudis ühe uurimisrühmani. Varem samal aastal oli meedia innukalt tembeldanud Ida „uusimaks puuduvaks lüliks“, reaktsioonina pressiteatele, mis kaldus pigem leiu reklaamimisele kui teadusele.
Tõesti, Ida on saanud suure evolutsionistide-poolse tähelepanu osaliseks kui järjekordne võltsing, mida kasutati DVD-de ja raamatute müügiedu suurendamiseks. Uuri Ida fotot ja sa näed skeletti, mis näeb välja täpselt nagu kaasaegne leemur, mitte inimahv. Veelgi enam, ta hämmastavalt terve nahk, karv ja maosisaldus viitavad kiirele matmisele (mis sobib kokku veeuputusega) ning tuhandeaastasele vanusele (mis sobib kokku noore Maaga), mitte miljonite aastate pikkusele eale. Pea veel silmas seda, et pole ühtegi inimsoo päritolu tõendina esitatud niinimetatud puuduvat lüli, mida teadlaste kogukond poleks kahtluse alla seadnud. Mõned on olnud täielikud pettused. Seda on oluline meeles pidada, kui meie evolutsiooniteooriale pugev meedia järgmine kord mõnd kivistist tõe pähe pakub.
Mitte-kivististe toimik
1990. aastal avastasid Dr Mary Schweitzer ja ta kaastöötajad mõned Türannosaurus Rexi luud, mis olid osaliselt mittekivistunud. Põnevust lisas seegi, et kui luid mikroskoobi all uuriti, leidis Schweitzeri meeskond väikesi punakaspruune, poolläbipaistvaid, ümaraid osakesi – punavereliblesid!
Edasine uurimine tõestas hemoglobiini olemasolu nendes luudes. Need leiud võivad tähendada vaid seda, et dinosaurused on märksa nooremad kui eelnevalt on väidetud. Sellest saadik on Schweitzer leidnud pehmet kiulist kude ning veresooni ka teistest dinosauruste luudest. Miks pole neid kunagi varem märgatud? Tõenäoliselt seetõttu, et teadlased on olnud pimestatud oma oletustest vana Maa kohta, ega ole neid kunagi otsinudki. Schweitzer omakorda, nagu tavaks, seadis automaatselt küsimärgi alla ilmselge tõendusmaterjali, selle asemel, et oma eeldusi üle vaadata! Kui siis aga kreatsionistist teadlane sama teeb, tembeldatakse see ebateaduslikuks.
Tsenseeritud!
Uskusin kunagi Suure Paugu teooriat. Teatud mõttes usun siiani – usun, et Jumal ütles ja – pauk! – see sündiski. Võitus Suure Paugu teemadel käib isegi teadlaste hulgas, kes sellesse usuvad. Teoorias leidub hulk probleemseid kohti, mida lihtsalt ei ole võimalik seletada. Näiteks pole ükski teaduslik katse siiani tõestanud, et plahvatus võib luua korra ja omavahel seotud, töötavad süsteemid.
Ometi harrastatakse laialdaselt nende teadlaste tagakiusamist, kes selles (või teistes „kindlakstehtud teaduslikes faktides“) kaheldagi julgevad. Kunagised kõrgelt hinnatud teadlased nagu astronoomid Geoffrey ja Margaret Burbridge, kes söandasid välja pakkuda teistsuguseid seletusi, on nüüd tsenseeritud, põlualusteks tembeldatud ning koguni karjäärist ilma jäänud. Füüsikaprofessor dr Stefan Marinov sooritas lausa enesetapu sallimatuse tõttu, mida koges vastukajana oma „üldiste suundadega vastuolus olevale“ tööle.
Kui teadlaste järeldused on Piibliga vastuolus, ei tähenda see, et peaksime Piibli ümber tõlgendama. Tuhanded tõelised teadlased usuvad loomisesse, kuid neid sunnitakse pidevalt vaikima ateistide poolt, kelle pahelises pihus on teadusajakirjad, akadeemilised eesõigused ja lipitsev ajakirjandus, mis usub pigem ekslikke inimesi kui Jumala Sõna.
Evolutsioon: Jumala Sõnaga vastuolus
• Piibel õpetab, et loomine sai alguse Jumala üleloomulikust sõnast. Ei olnud surma, kannatusi ega valu. Kõik oli „väga hea“. Evolutsioon õpetab, et loomine sai alguse „üleloomulikust“ suurest paugust. Juba algusest saadik oli surm ja häving.
• Piibel õpetab, et globaalne purustav uputus moodustas geoloogilised kihid ning et inimkond on loomisest alates allakäigu teel. Evolutsioon õpetab, et aeglane tuul ja vee erosioon moodustasid geoloogilised kihid miljonite aastate jooksul. Inimene on algusest saadik edasiarenev.
• Piibel õpetab, et vaid Jeesus Kristus saab päästa inimkonna ja viia meid tagasi paradiisi – ning seda vaid usu läbi ning armu kaudu. Evolutsioon õpetab, just nagu Saatan 6 000 aastat tagasi ütles, et inimkond suudab end ise päästa ning et piisavalt suure pingutuse peale saame ise ühel päeval jumalate sarnaseks.
Alguses
Aus teadus ja loogika näitavad, et meie uskumatult imeline ja keerukas maailma ei oleks kunagi saanud juhuse läbi areneda. See sündis nii, nagu Jeesus ütles, et see sündis, ning on oluline, et me seda usume.
Kahjuks teevad paljud kogudused ja kristlikud ülikoolid selle teema juures kompromisse. “Vaata, ma loon uued taevad ja uue maa” (Js 65:17). Kui su pastor või õppejõud paneb ette, et Jumal kasutas Maa loomiseks evolutsioonilisi protsesse, uuri talt, kas see tähendab, et päästetud peavad ootama miljardeid aastaid, et Jumal neile uue taeva ja uue maa valmis loodud saaks. Seejärel küsi, kas ülesäratatud peavad uuesti arenema ühest ainsast rakust.
„Loo mulle, Jumal, puhas süda” (Ps 51:12). Kumb on keerulisem: tekitada sõnadega galaktika või muuta inimsüdant? Pääste toetub Jumala imepärasele ja kohesele loovale väele. Kui heidad kõrvale kuuepäevase loomise, ei lükka sa sellega vaid teed lahti ebamoraalsusele – võtad endalt ka päästelootuse!
Lõpuks, selle südames, kes hülgab piibelliku loomise, on maad võtnud midagi väga lihtsat, kuid olulist. Kui „alguses lõi Jumal“ on tõsi, siis on Jumal ülim autoriteet ning meie oleme Tema looduna Ta alluvad. Langenud inimloomusele selline asjade seis ei meeldi.
Kas usud, et Jumal lõi taeva ja maa sõna otseses mõttes kuue päevaga? Kui jah, olgu Issand kiidetud! Siis saad uskuda ka seda, et Ta annab sulle sarnase loomisime läbi uue südame (vt Hs 36:26; 2Kr 5:17). Kas saaks meil olla sellest veel paremat lootust?
Pastor Doug Batchelor
Kaasautor: Emily Simmons
Allikas: www.amazingfacts.org
In English