Iisak
„Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!”” 1. Moosese 22:8
Iisak oli ajaloo üks soovitumaid lapsi. Jumal oli kakskümmend viis aastat Aabrahamile lubanud, et Saara saab poja. Jumalal on alati omad põhjused, miks Ta paneb oma rahva ootama, kuid Aabrahamile ja Saarale võis tunduda, et see lubadus ei saa kunagi tõeks. Ja me kipume nendega nõustuma. Selleks ajaks, kui Iisak lõpuks sündis, oli Aabraham saja- ja Saara üheksakümneaastane. Iisak oli tõeline ime läbi sündinud laps!
Ta oli kasvades hea laps, vanematele kuulekas ja nagu isa, tugeva usuga Jumalasse. Kõik tema isa külas armastasid poissi kui tõotatud poega. Aga kuulus ohver, mille tema ja ta isa Moorija mäel tooma pidid, tegi ajalugu. See, et Aabraham pidi mõtlema oma lapse ohverdamisele, tundub meile täna barbaarne, aga see lugu on klassika. Iisak oli selleks ajaks umbes kahekümneaastane ja oleks võinud oma isale öelda: „Mine metsa!“ Aga ta ei teinud seda. Inspireeritud sõna ütleb meile, et ta toetas oma isa, sest ta mõistis, miks Jumal tal sellist asja teha palub.
Ja muidugi on sel lool hea lõpp. Kui Iisak vaatas, kuidas ta isa noa kõrgele pea kohale tõstab, kuulis ta ingli häält taevast ütlemas, et nüüd aitab. Aabraham ja Iisak aitasid Jumalal oma sõnumi selgeks teha: Jumal saadab ühel päeval oma Poja surema. Seejärel leidsid nad lähedal asuvast põõsast jäära, kes Iisaki eest ohverdada – sellega lõppes nende usuproov. Aga mis siis, kui Iisak poleks selle ohvriga nõus olnud? Mis siis, kui ta oleks öelnud: „Mina lasen siit jalga“ ja olekski mäest alla jalutanud? Siis ei oleks Jumala klassikalist universumile mõeldud illustratsiooni Jeesuse ohvrist sündinud. Keegi poleks Iisakit sellest osast keeldumise pärast süüdistanud. Aga õnneks tegi ta selle läbi. Tänu tema osale selles saagas on tal koht ühes kõigi aegade suurimas loos.
In English