Kui üks eestlane läheb teisele eestlasele sünnipäevale, siis viib ta kingiks raamatu, kus kirjas kellegi elulugu. Selline on parasjagu üks levinum kingitrend. Eino Baskin, Ita Ever, Helgi Sallo, Maire Aunaste, Urmas Ott, Erika Salumäe, Salme Reek, Urmas Kibuspuu ja veel paljud teisedki – Eestimaal silmapaistvad tegelased, kelle elulugu kaante vahele pandud. Enamasti ei ole seda teinud asjaosalised ise, vaid ikka kirjanik, keegi teine. Nõnda on kokku pandud huvitavad elulood inimestest, kes oma elu jooksul üht-teist huvitavat kogenud ja näinud, teinud ja loonud. Ja pole ime, et nendest inimestest on huvitav lugeda. Pinge, põnevus, äratundmisrõõm, aga ka erinevus ja ilmselge kättesaamatuse tunne. See, mida nemad on teinud, kogenud, näinud, ei ole ju ometi lihtinimese tarvis! See ikka kõrgemate klasside pärusmaa, tavainimese jaoks küündimatu kõrgus või sündimata sügavus. Võimatu ja kõik! Muud ei oskagi öelda. Ja seepärast neid elulugusid nõnda põnev uurida ongi. Et veidikesekski tunda endki osana nende suurelennulisest elust. Kihnu Virvegi kõrges eas ilma teinud ja kuulsaks saanud oma elulooga.
Aga, elab ka Helgi Sallo Mustamäe tüüpkorteris, mitte suures laias merevaatega villas. Käib ka Ita Ever tavalises toidukaupluses, mitte kalliskividega palistatud kõnniteed mööda, vaid ikka siinsamas, tolmustel tänavatel ja köhivate inimeste keskel. Keegi neist ei ole kuningas ega üleloomulik. Kõik on inimesed, luust ja lihast, sündinud siia ilma, selleks, et midagi ära teha, oma ülesanne täita, ja siis taas ära minna. Just nii, nagu iga teinegi inimene selle taeva all.
Miks neid aga hinnatakse ja tähele pannakse? Nende panuse tõttu vast... Selle pärast, kes nad on olnud, mida teinud ja teistele eelkõige edasi andnud. Kui tuleb gripp, siis ei vali see, keda tabada, kas n-ö Eestimaa mõistes kuulsust või postiljoni, kas näitlejat või kioskimüüjat, bussijuhti, õpetajat, lauljat või hoopis sekretäri! Gripp tuleb, et laastada seda, kes ette jääb, olgu ta siis haritlane, kunstnik või koduperenaine. Pääsu pole. Oleme kõik samal pulgal.
Bussipeatused on paigad, kus sageli näha neid, kel pudel peos ja mõru maitse suus. Ikka tollest joomisest, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Riided räpakad ja tukk turris, jope auklik ja kingi justkui polekski, nii kulunud on nood. Ja too ninnatükkiv hais, oh, kui sellest pääseks, oleks juba kõik paremini! Tekitab vastikust ja ajab lausa südame pahaks... Istuvad teised küürakil sääl, kuhu oma koti toetada saaksin, kui vaid võimalus selleks avaneks... Aga ei, ikka istuvad ja muudkui joovad. Ei mingit pääsu, tuleb kotti ise kanda, hoida ja truult transpordivahendi tulekut loota. Tulebki teine. Ja päästab mu ära nende käest, kes muud teha ei mõista kui kaasinimesi hirmutada. Oma eluga. Oma olemisega. Oma elulooga, mis kõigile nii avalikuks saab. Just sealsamas bussipeatuses... Just nende korralike jaoks, kes töölt koju kiirustavad ja homme taas viksilt kontorisse sammud seavad.
Aga ei, nii ei ole lood. Ka tollel viinanatukest rüüpaval on elulugu. Sageli huvitavam kui nii mõnegi viksi ja viisaka elu kokku. Sageli paljulubavam, kui paljude pingutuste viljana nii mõnigi enda elust loota oskakski. Sageli selline, millisena me tolle mehe või naise minevikku eales ette kujutada ei oskaks. Jah, me ei näe, sest me ei küsi, me ei uuri, me ei päri, vaid keerame selja ja kiirustame koju. Sooja koju, kus toit ootab. Kus on hea ja lõhnab meeldivalt.
Aga too inime seal bussipeatuses on tegelikult pärlite pärl. Kallimast kallim. Just täpselt samavõrra kallis, kui ükskõik kes teine inimmassi hulgast, ka seal, kus enamusel lips ja kontsaga jalanõud... Ei ole üks parem teisest, ei ole üks eelistatum kui naaber, vaid kõik on samal pulgal. Täpselt samal. Ei ole paremaid pinke ja broneeritud ridu, ei ole pehmemaid toole, ei ole seisukohti, ei ole muid variante. On üks ja ainus ja kõigile ühine ning sama.
Armastus. Sama eile, täna ja igavesti. Seda on samavõrra nii minu, sinu kui ka bussipeatuse kolli tarvis. Kas keegi saab öelda, et tal on rohkem või vähem kui 24h ööpäevas? Vähem kui 365 päeva aastas? Just samamoodi on lood ka armastusega. Seda on kõigil samapalju. Täpipealt. Kuid kas seda teadvustatakse, kas seda nähakse ja sellest aru saadakse? Vahel on vaja abistada naabrit, kes veel ei mõista, et armastus on. Et seda ei pea otsima kaugetelt maadelt või tähtede tagant. Et see on hoopis siinsamas. Ja tegelikult lähemal, kui üldse aimata oskaks. Siinsamas südamesopis. Igas hetkes ja hingetõmbes. Igal aastaajal, iga ilmaga, igaühe jaoks. Tuleb vaid võtta ja osa saada. Vastu võtta, justkui koogitükk taldrikul, mida tagasi lükates ei saa iial teada, kas kook oli hea või mitte. Maitsma peab!
„Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib“ (Psalm 34:9).
Millise elu lugu suurim on, kas Everi, Baskini, Aunaste või kellegi neljanda? Sinu või minu või meie pastori? Vast mitte. Me elud ikka ühesugused, algavad sünniga, lõpevad surmaga ja nagu keegi huumorikalt ütles, et elu on kriips hauaplaadil kahe kuupäeva vahel. Jah, sedapsi... Kriips võib ta olla, kui see kulgeb mägede-orgudeta, tegude ja pettumusteta, valu ja vaevata, rõõmu ja kaotuseta, vaid üksnes mittemidagi tehes ja mittekeegi olles. Muudel juhtudel on elu ikka siksak. Üles ja alla, üles ja alla, vaheldumisi. Justkui merelained, mis ka liiguvad ja mere just kauniks teevadki.
Elulugudest suurim ja erilisim, Jeesuse elu lugu. Algus jõuluaegu ja lõpp... Ei, lõppu polegi. Vaid ikka jätk, jätk, jätk... lõpmatuseni. Vahepeal oli küll väike koma, kuid seegi sai taas lauseks, et jätkuda eluloona. Milline erinevus kõikidest teistest eludest! Ja ometi inimene. Inimeseks sündinud Jumal. Milline mõistmatu kombinatsioon, selleks, et me justnimelt mõistaksime paremini, kes on Jumal ja mida Ta meile tegelikult anda tahab. Võib-olla just saabuvate jõulude ajal? Arusaam sellest, et jõul ei ole piparkook, kuusk ega trall, vaid inimese suurim leid – Jumal inimese nahas! Lõpuks ometi leidub elu, mille lugu ei saa lõplikult kirjeldada üheski raamatus ega panna ühtegi vormi. Elu, mis eiras ja eirab tänini neid arusaamu, mis ühiskonnas levinuimad. Elu, mis muudab elusid tänagi ja annab kauaküsitud küsimusele selge, kuigi sageli väga teistmoodi vastuse. Vahet pole, peaasi, et vastuse annab, sellise, mis vettpidav on. Igal ajal.
Võib-olla ei olegi parim kink too Everi, Baskini ja Aunaste elulugu, vaid just too Jumala sündimise ja elamise lugu, siin maal. Kuidas seda kinkida? Vaat, see on juba igaühe enda otsustada, millesse too kink pakkida, kuidas seda tutvustada ja kellele seda just saabuva jõulu ajal kinkida. Tarkust ja kannatlikkust, taktitunnet ja hoolivust, ennekõike aga armastust, sest see kink ise ongi Armastus! Armastuse elu lugu.
In English