Laupäeval, 30. augustil oli naiste raamatuklubi Türil, et arutada Philip Yancey raamatu „Jeesus, keda ma ei tundnud“ üle. Esialgu rääkis Õnne veidi autori taustast ja sellest, kuidas ta sellise raamatu kirjutamiseni jõudis. Seejärel jagas iga raamatuklubiline mõtteid loetust. Järgnev on põgus ja lühike katkend raamatuklubi mitmetunnisest arutelust.
Annely: See raamat avardas mu mõttemaailma ja pani inimesi rohkem mõistma, mitte hukka mõistma, et ma mõistaksin teisi inimesi ja saaksin aru, miks nad midagi teevad just nii ja miks käituvad nii, nagu nad teevad – mis selle taga päriselt on ja mis teda ajendas.
Õnne: Mind mõjutas kõige rohkem see osa raamatust, kus on kirjas, et Jeesus võttis siit maa pealt ära minnes tohutu riski, Ta oli valmis olema unustatud. Ma ei ole kunagi selle peale nii mõelnud: kui Ta läks oma surmale vastu, ei teadnud Ta inimesena otseselt, kas jüngrid kannavad selle rolli välja ja viivad kuulutuse edasi. Nad võivad ju mõelda, et Ta oli tore õpetaja, läks ristile ja ongi kõik. Evangeeliumi kuulutus läks edasi käputäiest inimestest, kes julgesid kuulutust edasi viia, see läks nii laiali. Ma ei ole kunagi selle nurga alt osanud mõelda, et see oli tohutu risk. Mulle õpetas see, et usalda asjad Jumala kätte. Kristus usaldas enda elu Jumala kätte, aga ka kogu kristliku maailma elu, et saagu mis saab, aga ma lähen vastavalt Sinu plaanile. See avaldas tugevalt muljet.
Kaile: Ma loen siit lk 261 ühe lõigu: „Kirikul läks aega, et risti häbist ja teotusest üle saada. Kirikuisad keelasid risti kujutamise kunstis kuni Rooma keisri Constantinuse valitsemisajani. Constantinus oli näinud nägemust ristist ja keelas selle kasutamise hukkamisvahendina. Seega sai rist alles neljandal sajandil kristliku usu sümboliks. (Nagu osutab C. S. Lewis, muutus ristilöömise kujutamine kunstis tavaliseks alles siis, kui kõik tegelikke riste näinud inimesed olid surnud.)“ Meie jaoks on rist kallis ja oma, aga tegelikult…
Karin: Mulle meeldis see mõte, kus oli ahhaa-moment minu jaoks: me elame vaikses laupäevas, ma seedin seda mõtet siiani. Me elame Jumala ootamises, kuigi Ta on iga päev meiega, aga me elame lõpliku lahenduse ootamise päevas. Nagu laupäeval oli Jeesus hauas, Ta ei olnud veel üles tõusnud, veel ei olnud lahendus saabunud, nii elame meie tõotustele rajanemise ajas, kui hoiame tõotustest kinni ja käime usus, mitte nägemises. See annab jõudu.
Marju: Mulle meeldis see mõte, et kui Jeesus poleks kunagi elanud, siis ei oleks võimalik sellist inimest välja mõelda, sest Tema teod olid kohati vastuolulised – Ta ütles, et tuleb teist korda, aga siis, et ei tea midagi päevast ega tunnist, Ta põgenes vangistuse eest ja siis teisel korral sammus otse lõksu, Ta rääkis rahust, aga siis, et ma ei tulnud rahu tooma. AI seda tegelast välja ei mõtleks.
Karin: Ta oli päris inimene ja on päris Jumal.
Annely: Selles raamatus on väga palju teemasid. See algab otsast ja lõpeb lõpust, võrdleksin seda „Ajastute igatsusega“, mis haarab terve Jeesuse maapealse elu.
Kaile: See raamat on nii tihe, et mina ei suutnud üle ühe peatüki korraga lugeda. Alguses hakkasin audioraamatut kuulama ja kui lugesin sama peatüki uuesti üle, siis mõtlesin, et kas ma tõesti seda kohta kuulasin.
Ruth: Autor sai Jeesuse olemuse uurimisega lootust selle kohta, et see ei ole käsk ja karistus, mis inimesi heaks teeb, vaid lootus. Mulle tundus seda raamatut lugedes, nagu ma oleks välismaal käinud – see on teistmoodi kirjutatud, kirjeldused ja lähtepunkt olid teise koha peal. Hästi lootust andev. Jeesuse isik avanes nii palju rohkem – Piibel annab head protokollid, nagu autor ütleb, aga inimene vajab lahtiseletamist ühe nurga pealt ja teise nurga pealt. Mulle tundus sisu tuttav: ma ise usun ka nii. Ma ei saa öelda, et mu maailm oleks muutunud, aga et keegi on osanud kirja panna, nagu ma päriselt tunnen. Ma ei ole osanud seda nii seletada.
Marju: Jaa, selle raamatuga käid nagu täiesti teises kohas avastamas. Inimesed võtavad Kristust tõsiselt ja uurivad ja loevad, janunevad Tema järele.
Kaile: Ükskõik mis konfessioonist me oleme, tegelikult on Isik, keda me usume, seesama. Ei ole nii, et adventistide Jeesus oleks hoopis teistsugune.
Karin: Mu ema rääkis, kui ma väike olin, et tõde on Isik, ma ei saanud sellest siis aru. Aga nii on. See on nii geniaalne, et Jeesus jättis meile oma isiku. Ta ei jätnud faktide ja reeglite kogumikku, vaid inimese, kes elas nii, ja selle võtame meie elu eeskujuks.
Kaile: Ta ei jätnud maist vara või perekonda. Või kirjeldust enda välimusest.
Marju: Tundub, et Ta on isegi vältinud igasuguseid selliseid märke.
Maarja: Lugemise ajal üks inimene küsis, mis raamatud mulle meeldivad – ma just lugesin seda. Sellel raamatul polegi vist ühte žanrit, mille alla ta kuulub. Kõik kõnetab ja ma ei osanudki sellele inimese žanrit nimetada.
Karin: Palju jutluseid koos. Kristlik apologeetika.
Kaile. Loengud, ta on õppejõud.
Karin: Midagi vahepealset, Piiblit seletav raamat.
Ruth: See materjali hulk, mille ta läbi töötas, et kirjutada, tekitas autori suhtes aukartust. Ta on nii suure töö ära teinud, et avada meile teist Isikut.
Karin: Kui Õnne rääkis, mis tema kogemus lapsepõlvest koguduses oli, siis on imetlusväärne, et ta selle teekonna ette võttis, arvestades, mis pilt tal võis Jumalast olla selle põhjal, mida ta koguduses koges. Ta lähenes Jeesusele avatud südame ja meelega.
Kaile: Yancey pole ainus kirjanik, kes on võtnud uurimisobjektiks Jeesuse, Isik hakkab kõnetama. Ei saa uurida Jeesust mõistuslikult, see tuleb su sisse.
Ruth: See on ikka üks ja sama Isik, ei saa väga paljude erinevate tulemuseni jõuda, kui inimesed hakkavad Temaga suhtlema. Selles olen veendunud, et Jumal räägib igaühega tema keeles, et igaüks jõuaks arusaamiseni, aga kõigiga suhtleb üks ja sama Isik.
Marju: Noored räägivad teiste sõnadega, ja värskelt kogudusse tulnud inimesed – meie oleme harjunud mingite väljenditega, aga noor ütleb teistsuguse lause ja see mõjub nii värskelt. Me kas ei julge end väljendada või on tegu ära õpitud terminoloogiaga, seosed on ajus juba nii tugevad, et me ei kasuta teisi sõnu ega väljendeid.
Küsimusele, kas nad soovitaksid seda raamatut ka teistel lugeda, vastasid kõik üksmeelselt ja valjuhäälselt jaa. „Mina soovitan lugeda koos grupiga, siis kokku tulla ja rääkida omavahel, see on imeline,“ lisas Annely.
Naiste raamatuklubi järgmine kokkusaamine on 11. oktoobril Viimsis. Lugemismaterjaliks on Patrick Johnsoni ingliskeelne kolme ingli kuulutuse teemaline raamat „Love fights back“, mis on praegu protsessis, et selle saaks ka eesti keeles välja anda.
In English