Ilus sügishommik. Kuigi taevas on hall, tundub siiski, nagu paistaks päike, sest kõik kohad on täis värvilisi kirevaid sügislehti, mis säravad kõikjal meie ees ja taga. Kui palju ilusaid värve! Milline rahu ja vabadus! Me läheme ja sahistame lehtedes, tunneme sügise lõhna ja saame olla õnnelikud. Ma korjan taskud täis kastanimune ja tammetõrusid, kohe väga täis ja keegi ei ütle, et nii palju ei tohi korjata, sest taskud venivad välja; ei mingit targutamist. Mul on ju ometi vaja just palju, väga palju neid kastanimune ja mind mõistetakse ilma seda ütlemata.
Eriti õnnelikuks teeb see, et mu väike käsi saab olla turvaliselt kellegi suures ja soojas käes, kui me lõpuks kodu poole suundume ja ma end natuke väsinuna tunnen. Mahe ja samas natuke külm sügistuul ei tee mu tuju tusaseks ning ka õrn vihmasabin ei riku seda ilusat hetke, sest ma saan olla koos kellegagi, keda ma usaldan ja kes on mulle nii kallis ja, mis kõige tähtsam, kes võttis just minu jaoks aega ning tuli minuga välja jalutama ja nautima seda kaunist sügispäeva! Milline kingitus! Pole midagi, mis kaaluks selle üles – mitte midagi!
Selline on lapse mälestus ühest kaugest kenast sügispäevast, mil ta käis koos oma isaga jalutamas. Tähtis pole see, mida nad seal rääkisid, võib-olla õpetas isa lapsele midagi või rääkis oma lapsepõlvest, see on tänaseks ununenud. Aga suurim, mis on lapsele meelde jäänud, on teadmine, et tema jaoks võeti aega ja tal oli hea olla, ta tundis ennast turvaliselt ja ta mõistis, et teda armastatakse!
Eks me kõik ole lapsed! Oma vanemate ja Taevaisa lapsed!
Me igaüks vajame neid kauneid hommikuid nii sügisel, talvel, suvel kui kevadel! Vaatamata vanusele vajame seda hardust oma hinge ja teadmist, et keegi suur, tark ja kõikvõimas Isa on alati nõus meie väikest kätt oma suurde, sooja kätte võtma, et teha siis meiega üks ilus jalutuskäik, mis meid sisemiselt kosutab ja annab turvatunde edaspidiseks eluks.
Kuni meie lapsed on veel väikesed ja ei oska otsida tuge kõigeväeliselt Isalt, on isade ülesanne anda lastele turvatunnet ja tuua päev-päevalt oma lapsi lähemale Taevaisale! See on suur ja tähtis ülesanne kõigile isadele – see on kõige tähtsam ülesanne, mis isadele üldse antud on!
“Ta äratab igal hommikul, ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel“ (Js 50:4).
Neid hommikuid ei ole meile palju antud, lapsed kasvavad ja koos sellega saavad need ükskord otsa. Hea on tulevikus vaadata, kui kestvad on meie ja meie laste hommikud käsikäes Taevaisaga, kõndides läbi vihma, päikese ja värviliste sügislehtede!
In English