Kuna raudne Rooma maailmariik vägivalla meetoditega Kristusesse uskumist ikkagi hävitada ei suutnud, viskas kurat tema kui kasutu tööriista kõrvale ja valis uue strateegia, üpris salakavala. Ta tõstis Rooma poliitilise võimu asemele kristlaste koguduse keskel institutsiooni, kel oli nii vaimulik kui ka poliitiline võim. See võim hakkas sundima kristlaste südametunnistust. Ja üpris edukalt. (Loe 2Kr 11:14.)
Paavsti võimus tundub tavainimese jaoks olevat midagi erilist. Esiteks on nimetus “paavst” maailmas ainus. Paavsti on peetud ja peetakse ka tänapäeval Kristuse asemikuks maa peal. Paavsti üle ei ole kellelgi õigust kohut mõista. “Paavst” (isa, papa) on kristliku koguduse “isa”, Jeesuse Kristuse maine asemik. Olgugi et Jeesus on kellegi nimetamise oma vaimulikuks “isaks” ära keelanud (Mt 23:9) ja ka oma asemikuna nimetas Jeesus Püha Vaimu (Jh 14:16, 17).
Esimeseks paavstiks loevad Rooma paavstid Peetrust. Rooma piiskop Leo I (440–461), riigimeheliku andekusega kirikuvürst, Rooma primaadi eest võitleja, on omal ajal sellisele seisukohale kõva aluse pannud.
Kuigi paavstid loevad oma algust Peetrusest, ei olnud paavst enne 6. sajandit siiski mitte midagi enamat kui lihtsalt Rooma piiskop, kohalike koguduste pea. Rooma keisrite asemikena, kelleks rahva hulgas Rooma piiskoppe peeti, olid nad muidugi arvestatavamad kui teised piiskopid.
452. aastal kohtus piiskop Leo teise “isaga”, hunnide kuningas Attilaga. Attila tähendab tõlkes samuti “isa”. See kohtumine säästis Rooma linna rüüstamisest, sest Attila rahuldus talle Leo poolt pakutud suure rahasummaga.
Paavstluse täht tõusis siis, kui kogu Euroopa rahvad olid voogamas nagu lainetav meri (loe ettekuulutust Ilm 13:1 ja Ilm 17:15). 4.–7. sajandini toimus Suur rahvasterändamine. Rahvad vahetasid massidena oma asualasid. Lääne-goote, üks germaani hõimudest, kes elasid Läänemere kallastel, valdas tung liikuda lõuna poole. Kapadookias röövretkel käies tõi keegi nende väejuhtidest sealt sõjavangina kaasa kristlannast neiu, kellega tal sündis poeg Wulfila (310–382). Naine suutis sellest pojast kasvatada kristlase. Ariaanliku suunitlusega piiskop Eusebius Nikomedeiast pühitses Wulfila lääne-gootide misjonipõllu piiskopiks. Lääne-goodid aga olid kristlusele väga vastu. Pealegi oli Ida-Rooma kristlusele omane askeetlik elulaad, mis gootidele sugugi ei meeldinud. Kuid mis neile mõju avaldas, oli Piibel. Wulfila tõlkis Piibli gooti keelde ja hakkas pidama gootikeelseid jumalateenistusi. 6. sajandi algaastail valmis Ravennas gootide kuningas Theoderichi tellimusel paberõhukesele purpurpunasele pärgamendile kuldse ja hõbedase tindiga kirjutatud Codex Argenteus, Wulfila tõlgitud Piibel.
Lääne-gootidelt levis kristlus ida-gootidele, kes elasid Doonau jõgikonna põhjapoolseil kallastel ja kes sealt üritasid tungida Rooma riigi territooriumile. Hunnid, keda oli Hiina poliitiline tõus Mongoolia tasandikelt liikvele ajanud, hirmutasid neid. Goodid palusid Roomalt luba migratsiooniks ja vastu tahtmist see luba neile antigi. Kuid suurest põgenikehulgast kasvas konflikt gootide ja roomlaste vahel. See on ka täiesti loomulik, kui ikkagi sajad tuhanded põgenikud riiki sisse valguma hakkavad. Elatusvahendite puudus viis sõjani. Roomlased olid seni germaanlasi kasutanud just palgasõduritena. Seekord aga läks lahingutegevuses rooma armee germaanlasest kindral Alarich üle gootide poolele. Goodid valisid ta oma kuningaks. Roomal ei jäänud muud üle kui gootidega rahuleping sõlmida. 476. aastal kõrvaldati troonilt viimane Rooma keiser Romulus Augustulus ja asendati ida-gootide kindrali Odoakeriga (476–493). Rooma riigi “võitlussarved”, germaanlastest palgasõdurid, olid pööratud roomlaste eneste vastu. (Ilm 13:1). Alarichile järgnes kuningas Theoderich, kes rajas oma pealinna Ravennasse (Itaalia põhjaosas). Ta ehitas sinna ka ariaanlikke kirikuid. Ariaanlus on ristiusu sekt, mis ei tunnista Kolmainsust. Kuningas Theoderich suhtus rooma-katoliiklastesse hästi. Need kutsusid Theoderichi isegi paavsti valimisel tekkinud vaidlust lahendama. Ta tegi seda erapooletult.
Theoderichist jäi vaid üks laps, tütar Amalasunta, sest poeg Atalarich suri 10 aasta vanusena. Pärast isa Theoderichi surma 526. aastal hakkas Amalasunta kartma oma elu pärast
Ta palus kaitset Ida-Rooma keiser Justinianuselt. Kuid ikkagi ta tapeti. Justinianusele oli see heaks põhjuseks sõjakäigu sooritamiseks Itaaliasse. 539. aastal gootide pealinn Ravenna langes Justinianuse võimu alla.
Reini suudmealal elasid frangid (prantslased). Nemad olid niivõrd metsikud ja nii sõnamurdjad, et omal ajal oli Rooma keiser suutnud neid alluvuses pidada ainult tugeva hirmuvalitsuse abil. Ühine häda – hunnid – lähendas siiski roomlasi ja franke.
Frangid olnud heledajuukselised, õlgadele allalangevate lokkidega. Kuid selliseid tohtisid kanda ainult hõimupealikud, kuningad, teistel tuli oma juuksed lühemaks lõigata.
Kuningas Merovingil, nagu teab rahvamälu, olnud poeg Childerich, kes maalt välja aeti, et ta oma lokkidega naisi ei võrgutaks. Childerich leidis varjupaiga Tüüringeni kuningalossis. Kaheksa aasta pärast toodi ta siiski tagasi, isa trooni pärima. Kuid Tüüringeni kuninga abikaasa Basina põgenes ära tema juurde. Sellest kooselust sündis poeg Chlodovech, kes 15-aastaselt frangi trooni päris. Rooma riik oli sel ajal poliitiliselt jõuetu (481.a), gootide valitseda.
Chlodovech sõlmis liidulepingu germaanlastest hõimurahva burgundidega. Burgundidel käis parajasti äge võitlus võimu pärast. Üks neist troonile pürgijatest, Gundobald, kägistas oma käega kaaskuninga Chilperichi ja tõukas tema abikaasa kaljult alla vette, nii et naine uppus. Ometi olid burgundid endid, vähemalt nimeliselt, juba kristlasteks tunnistanud. Õnnetu kuningapaari noorimast tütrest Chlotildest (Grothilde) sai Chlodovechi abikaasa. Chlotilde kristlik misjonitöö mehe juures tulemusi ei andnud, sest toores ja vägivaldne Chlodovech ei leidnud absoluutselt midagi ligitõmbavat ristilöödud Jeesuses. Chlodovechil aga tuli ette sõda alemannidega, kes olid samuti germaanlased. Alemannid elasid Reini jõe kesk- ja ülajooksul. Hirmuäratavas lahingus alemannidega lõid frankide read vankuma. Suures hädas tulnud Chlodovechile meelde oma naise sõnad, et Jeesus on maailma Looja ja ka selle üle valitseja. Jeesus kuuleb palveid. Puuslikud ei kuule, austa neid niipalju kui soovid! Chlodovech tõstis pilgu üles ja hüüdis appi kristlaste Jumalat. Ta andis ka tõotuse tulevikus üksnes teda austada ning teenida. Juhtuski siis, et alemannide kuningas langes noolest läbistatuna. Tema surm tekitas leeris segaduse, mis lõppes alemannide kiire põgenemisega.
Chlodovech pöördus koju võitjana. Reimsi linn võttis teda vastu piduehtes. Chlodovech ja koos temaga 3000 ülikut siirdusid katedraali kuninga tõotust täitma. Kiriku altari ette sõitis Chlodovech ratsahobuse seljas, purpurmantlis ja krooniga peas. Katoliiklasest piiskop Remigius toimetas sümboolse ristimistalituse. Südames aga jäi Chlodovech endiselt truuks oma paganlikule metsikule loomusele. Võitluses võimu kindlustamise nimel ei kõhelnud ta tapmast kõige lähemaidki sugulasi.
Kiriku dogmade ja distsipliiniga frangi kuningas ka palju ei arvestanud. Tema tõstis piiskoppe ilmalike, põhiliselt aadlike, hulgast ja müüs neid kohti raha eest. Sinodite otsused olid seotud kuninga tahtega. Kuna vaimulikkond põlvnes rikaste hulgast, siis tehti kirikule ka rikkalikke kingitusi. Nõnda rooma katoliku kirik rikastus ja tegi ka end vabaks Ida-Rooma sõltuvusest.
Traditsioon nõudis, et valitud paavst astuks “peetruse troonile” tühjade kätega. Seda maisest varast rituaalse loobumise akti sai suurepäraselt pöörata valimiskingitusteks või lubaduste andmiseks. Vastutasuks loobuti opositsioonist. Kui tahad midagi saavutada, siis esmalt ole valmis jagama! Hiljem on võimalik seda kõike mitmekordselt tagasi saada.
See, et frangid ristiusu vastu võtsid katoliiklikult, mitte ariaanlikult poolelt, andis Rooma katoliku kirikule tugeva poliitilise toe. Bütsantsi (Isa-Rooma) keiser Anastassius nimetas Frangi kuningas Chlodovechi Rooma prokonsuliks. Bütsantsi keiser nimelt pidas ennast endiselt Rooma keisriks. Chlodovech suri 45 aasta vanusena Pariisis.
Lõpuks pöördusid ka Hispaanias ja Lõuna-Prantsusmaal endid sisse seadnud ariaanidest lääne-goodid katoliku usku (589), nii abiellumiste kaudu kui ka sõjariistade sunnil. Sama lugu oli burgundide, Põhja-Aafrikasse jõudnud vandaalide, sueebide, heruulide, gepiidide, langobardide ja teiste germaani hõimudega. Frangid, kelle unistuseks oli katoliiklik Õhtumaa, lugesid kõiki teisi ketseririikideks, kelle vastu oli põhjust sõdida.
Kes siis lõpuks selles suures rahvaste vahel toimunud sõdades võitjaks tuli? Kas frangid? Goodid? Metsikud hunnid? Või antiikkunsti hävitajaist vandaalid? Või ehk Bütsantsi keisrid? Ei keegi neist. Võitjaks tuli Rooma paavstlus! Kuni Prantsuse revolutsioonini 1798.a võidutses paavstlus, tõsi küll – lakkamatult selle pärast sõdides, rohkem kui tuhat aastat üle keisrite ja kuningate ja pärast revolutsiooni poolt saadud surmahaava ärapõdemist on meie ajastul tema täht jällegi tõusuteel.
In English