Meie jõulukuusel on üks väike valge ümbrik, millel ei ole nime ega pealdist. See on igalt meie jõulukuuselt meid piilunud juba viimased 10 aastat.
Kõik sai alguse sellest, et minu abikaasa Mike vihkas jõule – ei, mitte jõulude tõelist tähendust, vaid selle kaubanduslikku poolt: ületarbimine, viimase minuti meeleheitlikud ostud, et leida onu Harrile õige lips või vanaemale tolmuhari – neid kingitusi, mis osteti kaoses, kuna ühtegi paremat mõtet lihtsalt ei tulnud.
Teades oma abikaasa tundeid selle jõuludega kaasneva virrvarri suhtes, otsustasin kõik särgid-kampsunid-lipsud sinnapaika jätta ja teha tema jaoks midagi erilist. See mõttevälgatus tuli väga ebatavalisel kombel.
Meie poeg Kevin, kes oli toona 12aastane, käis oma koolis maadlustreeningus ja vahetult enne jõule oli nende koolis matš, kus nad pidid võistlema võistkonnaga, keda rahastas kesklinna kirik. Need poisid, kes kandsid jalas nii räbaldunud tenniseid, et tundus, nagu hoiaks neid koos veel vaid paelad, olid meie poiste sini-kuldsete vormide ja uute jalatsite kõrval väga suureks kontrastiks. Kui matš algas, andis keegi mulle märku, et teine võistkond võistleb ilma peakatteta, see on väike kiivritaoline kate, mis kaitseb maadleja kõrvu. See oli luksus, mida see päevinäinud riietega võistkond endale lubada ei saanud. See võistlus lõppes nende lüüasaamisega. Me võitsime igas kaalukategoorias. Iga kord, kui keegi nende poistest püsti tõusis, jalutas ta püstipäi mati peal ringi, tuues kuuldavale võltsõnnesoove, selliseid, mis näitavad, et nad ei suutnud kaotusega leppida.
Mike istus minu kõrval ja ütles kurvastusega: „Oleks vähemalt ükski neist võitnud. Neil on palju potsentsiaali, kuid niiviisi kaotamine võib neile väga rängalt mõjuda.“ Mike armastas lapsi, kõiki lapsi ja ta tundis neid – ta oli treeneriks korv-, jalg- ja võrkpallis. Just siis tekkis mul tema kingituse mõte. Sel pärastlõunal läksin kohalikku spordipoodi ja ostsin maadlemise peakaitseid ning jalatseid ja saatsin need anonüümselt kesklinna kirikusse. Jõuluõhtul kinnitasin kuuseoksale ümbriku, milles oli väike selgitus selle kohta, mida ma olin teinud ja et see oli minu kingitus temale. Tema naeratus oli nende ja kõigi järgmiste jõulude kõige säravam asi. Ma jätkasin sellist kinkimist, ühel aastal saatsin grupi vaimse alaarenguga noori hokimängu vaatama, teisel saatsin raha eakatele vendadele, kelle maja oli maha põlenud nädal enne jõule, ja nii edasi.
Sellest ümbrikust sai meie jõulude kõrghetk. See oli viimane kingitus, mis jõuluõhtul avati ja meie lapsed seisid oma uusi mänguasju ignoreerides oma isa juures, soovides kiiremini teada saada, mida ümbrik sel aastal sisaldab.
Lapsed kasvasid ja nende kingitused muutusid praktilisemaks, kuid ümbrik ei kaotanud kunagi oma külgetõmbejõudu. Meie lugu ei lõpe siin.
Möödunud aastal jäime Mike’ist ilma, ta jäi võitluses vähiga alla. Jõulude saabudes olin ikka veel nii sügavas leinas, et suutsin vaevu jõulupuu üles panna. Jõuluhommikul leidsin ennast kinnitamas oksa külge ümbrikku ja hommikuks oli sellele lisandunud veel kolm.
Igaüks meie lastest oli teiste teadmata kinnitanud oksa külge ümbriku, oma isale. See traditsioon on kasvanud ja ühel päeval levib see ka meie lapselaste seas, kes seisvad kuuse juures, oodates, millal ümbrik ära võetakse.
Mike’i meelsus, nagu ka jõulumeeleolu, on alati meiega.
See lugu ilmus esmakordselt 1982.aasta 14. detsembri Woman’s Day ajakirjas. See oli võidulugu konkursil „Minu kõige liigutavam pühadekomme“, mille raames lugejatel paluti kirjutada oma kõige meeldejäävamaid lugusid jõuludest. Nancy Gavin, kes oli selle loo autoriks, suri paar aastat pärast oma abikaasat, samuti vähki. Woman’s Day jätkab Valge Ümbriku Projekti (www.whiteenvelopeproject.org) toetamist. Valge Ümbriku Projekt on mittetulundusühing, mis tegutseb Atlantas.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English