Jõuluingel

Oli teisipäev, 1951. aasta jõulukuu 11. päev. Varsti pärast keskpäeva hakkas Hallide talu piirkonnas sadama tihedat lund. Saju põhjustas Atlandilt puhunud märg tormituul. Talu asus USA Maine’i osariigis umbes 5,5 km põhja pool Lisbo koskedest ja umbes 40 km kaugusel merest. Lund oli sadanud juba üle 15 cm, kui kella nelja paiku õhtupoolikul sai võimust pimedus.

Charley Hall, suurekasvuline rässakas põllumees, lõi vihaselt rusika 1939.a lahtise kastiga Dodge’i juhtpuldi vastu, sõites läbi tormi kodu poole. Ta oli ametlikult pimedaks tunnistatud ja ta sõitis rohkem mälu kui oma nägemise abil. Pimedus oli ainult üks neist paljudest sõnadest, mis olid vähehaaval tema elu kibedaks teinud.

Ta tundis end lõksus olevat. Ta oli kolm kuud tagasi töölt tehases vallandatud ja need napid rahatagavarad ja toiduvaarud, mida ta vajas talveks naise ja viie lapse ülalpidamiseks, olid otsakorral.

Ta oli läinud linna, et paluda tööle ennistamist. „Mul on kahju, Charley. Me ei saa sind tagasi võtta, kuna sinu nägemine on nii nõrk,“ ütles tema tollane juhataja tunni aja eest.

Need sõnad tagusid korduvalt tema meeles, kui ta pingutas, et näha lumetuisus teed kodu poole. Ta oli parimas eas, kuid talitsematu, pahatahtlik mees. Meeleheitsest õhutatud vihane kartus lõi uuesti lõkkele, kui ta oma raskele olukorrale mõtles. Kõik on tema naise süü: Elsie, tema 37aastane aine ja tema uus usk. Kõik oli hakanud viltu kiskuma, kui ta oli liitunud adventkogudusega ja hakkas seal igal nädalal koos lastega käima.

Charley pööras ägedalt rooli ja keeras talu sissesõiduteele. Auto pära libises jäisel pinnal ja paiskus vastu postkasti.

Armastusepuudus

Nende 7aastane tütreke Edie vaatas parasjagu elutoa aknast välja ja nähes isa lähenemist kodule, valdas teda hirm.

„Isa tuleb!“ hüüdis ta. Tema hääletoon oli hoiatav. Ema läks pingesse. „Lapsed, olge rahulikud,“ ütles ta sosistades.

Isa viisist, kuidas ta autoukse kinni paiskas, oskas Edie aru saada, et asjad ei olnud linnas hästi läinud. Ta laskis kardina akna ette langeda ja põgenes pööningule oma kütmata toakesse. See oli ainuke koht, kuhu ta tavatses alakorruse vägivaldse õhkkonna eest põgeneda.

Pool kuus õhtul kogunes pere vaikselt ja tagasihoidlikult õhtusöögile. See oli, nagu alati, ühesugune: piimaga maitsestatud tomatihautis või maisisupp ning kodus küpsetatud nisuleib talus kirnutud võiga. Söögilauas ei räägitud.

Õhtusöögi järel jäi pere kööki. See ei meenutanud siiski mingil kombel idüllilist pilti vaesest perest koos õhtut veetmas. Nende suurim vaesus ei olnud mitte üldse majanduslik, vaid armastuse ja loomuliku kiindumuse piinav puudus. Nad ei olnud koos soojade tunnete tõttu, vaid seepärast, et köök oli vana maja ainuke soe ruum.

Inglid – kas nad on olemas?

Charley lülitas sisse vana raadio, sättides end kuulama oma lemmiksaateid. Vanast raadiost tulevad praksuvad elektrilised hääled täitsid köögi. Edie istus laua ääres toolil, närides samal ajal alahuult, kui ta lõikas oma raamatust hoolikalt välja paberriideid oma papist nukkudele. 11aastane Melvin teadis, et Edie tahaks kellegagi koos mängida ja nii istuski ta õe kõrvale ja pakkus oma abi. „Ainult tüdrukud mängivad nukkudega,“ irvitas 13aastane Ben.

Melvin punastas vihast. Enne kui ta vastata jõudis, lõpetas isa lapseliku naljatamise, lüües oma suure rusikaga raevukalt köögilauale – ta nõudis niiviisi vaikust.

Edie pilgutas oma silmi, et suruda tagasi sinna valguvaid pisaraid, ja mõtles jõulukuusest, mis seisis elutoa esiakna lähedal. Tema ja Melvin olid koos puu valinud, selle langetanud ja koju kandnud. Enamik ehetest oli käsitsi tehtud: pikad maisiteradest nöörid, hõbepaberi ribad, värvitud lumehelbed ja -pallid, mis Edie oli koolis valmistanud. Kuuse ladvas oli keraamiline ingel, kelle käed olid sirutatud taeva poole.

„Kas sa usud, et inglid on tegelikult olemas?“ küsis Edie Melvinilt sosinal, rikkudes ruumis valitseva sünge pinevuse.

„Ei tea. Küllap on, kuna neist räägitakse kirikus.“ Nende vaikuse katkestas vali koputus välisuksele.

Hiline võõras

„Keegi on ukse taga, Charley,“ ütles Elsie.

„Noh, mine ja vaata, kes see on ja püüa temast lahti saada,“ nähvas mees.

Uksel seisis pikk habemega mees. Ta naeratas armastusväärselt, kui Elsie ukse avas ja sünges pimeduses teda silmitses.

Ema selja tagant võis Edie näha, et võõras oli soojalt riides.

„Palun vabandust, et ma teid nii hilja segan, kuid mul on vaja rääkida härra Halliga,“ ütles mees.

„See --- ma ei tea ---“ Elsie hääl kustus, kui ta piilus erutatult kõrvalasuvasse tuppa, kus istus tema morn mees.

„See on väga tähtis. Palun, olge nii kena ja öelge talle, et sooviksin temaga rääkida.“

Elsie langetas alistunult õlad. „Ma ütlen talle, aga ma ei usu, et ta on --- tahtlik kellegagi rääkima.“

Olles poolel teel tuppa, pöördus ta tagasi: „Oi, palun, tulge sisse, et kogu soojus uksest välja ei pääseks,“ ütles ta hajameelselt käega viibates.

Oodates laskus mees Edie ette ühele põlvele ja näitas käega jõulupuu poole. „Vean kihla, et sa oled teinud suure osa neist kaunitest ehetest,“ ütles ta.

„Seda küll,“ tunnistas Edie. Talle meeldis mehe silmade sõbralikkus ja tema hääle soojus. Ta mõtles, kuidas oleks, kui temal oleks selline isa.

Mees vaatles puud hoolega, kuni ta pilk peatus ladval oleval inglil. Tüdruk vaatas meest, kui see ehet uuris.

„Kas sina usud inglitesse?“ küsis ta pelglikult.

„Oo jaa, usun ikka!“ ütles mees rõhutatult. „Kas sina siis ei usu?“

„Ma ei tea,“ vastas laps ausalt. „Ma soovin küll, et usuksin. Tahaksin millalgi ühte inglit kohata.“

Mees naeris heatahtlikult. „Võib-olla sa oledki juba kohtunud temaga, aga sa ei ole teda lihtsalt ära tundnud?“

Nende vestluse katkestas hääl, mis tekkis isa rusikalöögist lauale. „Mul ükskõik, olgu ta või president ise, püüa temast lahti saada!“ müristas ta.

„Ära muretse, Edie,“ ütles mees püsti tõustes. „Inglid hoolitsevad alati selle eest, et saad mingil moel teada nendega kohtumisest. See on Jumala viis saata sulle isiklik meeldetuletus oma armastusest.“

Elsie tuli tagasi, mähkides end õlarätikusse, huuled tugevasti kriipsuks surutud. Enne kui ta midagi öelda jõudis, pistis võõras oma käe mantlitaskusse ja tõmbas sealt puhta valge ümbriku. „Palun vabandust, et häirisin teie peret täna õhtul,“ ütles ta ümbrikku Elsie’le ulatades. „Soovin vaid jätta teile selle ja öelge härra Hallile, et ta läheks homme tehasesse tagasi, sest tema jaoks on seal uus töökoht.“

Ta kummardus alla väikese tüdruku juurde, pilgutas silma ja suudles teda kergelt põsele. „Häid jõule. Ära unusta, mis ma sulle ütlesin, Edie. Inglid hoolitsevad alati selle eest, et sa nendega kohtumisest teada saaksid.“

Ei mingeid jälgi

„Oli vast eriline mees,“ pomises Elsie, rebides ümbrikku lahti. Sisu pudenes tema värisevate sõrmede vahelt ja lendas keereldes põrandale: kolm uhiuut siledat sajadollarilist rahatähte. Tükk aega suutsid ema ja tütar vaadata vaid üksisilmi raha ja ukseläve, kus hetke eest oli seisnud võõras.

Edie toibus esimesena, võttis rahad põrandalt ja ulatas emale. Siis jooksid mõlemad kööki.

„Charley, sa ei arva iial ära, mis mulle anti!“ hüüatas Elsie.

„Mind ei huvita, mis sulle anti. Vast võiksid suu kinni panna ja...“

„Kuidas sa söandad käskida mul suu kinni panna!“ katkeas Elsie. „Vaata korrakski seda!“ ütles tavaliselt kartlik naine kindlalt, seistes oma mehe ees ja ulatades raha talle uurimiseks.

Cahrely oli oma naise hääle kindlusest segadusse aetud, tema suu vajus lahti, kui ta oma naist silmitses. Siis nägi ta rahatähti.

„Mis need on?“ küsis ta umbusklikult rahale osutades.

„See on see, mida ukse taga käinud mees tuli sinule andma, tuues samas häid uudiseid. Sa saad homme tehases tööle tagasi,“ ütles ta ja tema silmi tõusid pisarad. „Ma ju ütlesin sulle, et Jumal hoolitseb meie eest!“

Charley vinnas end segaduses olles toolilt üles. „Kuhu see mees läks? Kutsuge ta tagasi, et saaksin temaga rääkida.“

„Imelik, ma ei kuulnud tema autot lahkumas,“ ütles Edie, enne kui ema jõudis vastata.

„Oi, looja!“ hädaldas isa. „Ta on kindlasti kukkunud ja murdnud oma jala, komistades sellele katkisele trepiastmele, ja nüüd kaevatakse mind kohtusse. Tooge mulle lamp!“

Edie oli juba ees jooksnud ja võtnud klaasist õlilambi välisukse kõrval olevast konkust. Isa tõmbas tikku, süütas lambi ja keeras selle tahi suurimale valgusmõõdikule.

Salvavalt külm õhk tulvas tuppa, kui ta välisukse avas. Charley hoidis lampi peast kõrgemal ja vaatas pimedusse.

„Halloo!“ hüüdis ta. „Kas seal on keegi?“

„Ei näe midagi,“ kurtis peaaegu pime mees.

Edie jõudis isast mööda. „Isa, vaata maha,“ sosistas ta.

„Mida sa näed?“ küsis isa kannatamatult.

„Isa, lumesadu oli lakanud, kui see mees siin käis. Kuid lumel ei ole mingeid jälgi.“

Ema ja isa põlvitasid Edie kõrvale ja uurisid maad enda ümber. Lund oli sadanud ligi 20 sentimeetrit, kuid hange pind oli sile ja puhas. Isegi Charley enda varem jäetud jäljed olid ära pühitud.

Nad läksid vaikselt tagasi sisse ja sulgesid ukse. Elsie ja lapsed vaatasid hämmastuses üksteisele otsa ja nende poole seisvat isa. Ta puhastas häälekalt kurku ja hõõrus käeseljaga oma silmi.

Edie haaras emal käest. „Ema, kuidas see mees võis teada minu nime?“ küsis ta.

„Ei tea, kullake.“

Korraga levis Edie näole lai vaimustunud naeratus, kui talle meenusid võõra imelised sõnad: inglid hoolitsevadalati selle eest, et sa saad teada.

Epiloog

See 1951. aastal toimunud sündmus oli liigutav algus muutustele paremuse poole Charley Halli elus. Ta hakkas koos oma naise Elsie’ga kuulama adventkiriku raadioprogrammi Voice of Prophecy, liitus kogudusega ja suri kolmkümmend aastat hiljem tõelise kristlasena. Selle loo 7aastasest lapsest, Edie Hallist, sai Edie Bragan, minu naine. MA

Jeris Bragan

Esmakordselt ilmunud ajakirjas Messenger 12.dets 1995. Ajakirjast Nykyaika (dets 1996) tõlkinud Aino Ormus.