Aus lugu kannatustest

Seekord närin ma raamatukoina läbi raamatust, mis on mul aastaid riiulis istunud ja lugema kutsunud. See on Joy Swifti „Hüvastijätt igaveseks?“. Mäletan, kui meie koguduste liidus seda raamatut esimest korda reklaamiti. Lugu, nii traagiline, et sunnib lugema ja nägema nagu sinikas, mida peab pidevalt muljuma, või haav, mida nokkima, kuigi see teeb haiget. Miskipärast lummas mind loo tragöödia… kuidas küll on võimalik midagi nii jubedat üle elada ja siis veel omada usku ja vaimujõudu sellest kirjutada. Ma ei jõudnud ära oodata, millal Joy raamatu saan; olin sel ajal Inglismaal, mis tegi raamatu saamise keeruliseks. Niisiis olin väga õnnelik, kui sõbrad selle raamatu mulle kingituseks tõid. 

Nüüd jäi üle vaid alustada. Pean tunnistama, et esimesel lugemisel ma väga kaugele ei jõudnud. Arvan, et peatusin kuskil teises peatükis. Kuid oodake, ärge visake raamatut nurka selle ühe lause põhjal. Ma ei lõpetanud mitte lugemist, sest raamat oli igav või halb, vaid pigem vastupidi. Tol ajal lõpetasin lugemise, kuna nutsin liiga palju, et jätkata. Joy pani nii ausalt oma sõnadesse segaduse, leina ja viha ning üldise laastamistöö, mida elu oli talle serveerinud. Raske oli temaga empaatilises frustratsioonis ja vastuste vajaduses mitte ühineda. Mitte lasta südamel verd tilkuda teda ümbritsevate inimeste käitumise pärast, kes ei kuulanud ega mõistnud ema südant. 

Mul oli kavatsus jätkata Joy loo lugemist. Lihtsalt ootasin, mil emotsioonid maha rahunevad ja pisarad lõpevad. Kuid millegipärast lihtsalt ei tulnud õiget aega, et taas autori eluloo rägastikku sukelduda. Nii see väike must, kuid uskumatult raske raamat istus mu riiulil aastaid, reisides minuga kõikjale, kuhu kolisin. Kutsudes mind taas kuulama haiget saanud naise südamevalu ja tema teekonda tervenemiseni. 

Kui sa oled samamoodi nagu mina jätnud selle raamatu unarusse selle tõsise teema tõttu, siis kutsun sind üles seda tolmust puhtaks pühkima ja uuesti kätte võtma, nagu mina seda hiljuti tegin, sest see raamat on ehe ja filtreerimata tunnistus kujuteldamatult tugeva naise teekonnast läbi kannatuste. Ning praegused päikeselised ilmad on ideaalne keskkond, kus endale emotsionaalne väljakutse esitada. Kui raamatu alguse sõnad tungivad liiga sügavale, siis saad korra üles vaadata, lilli nuusutada ja tuletada meelde, et elus on ka palju ilu. 

Aga veidi tõsisemal teemal. Mul on kristlastest sõpru, kes on läbi elanud kohutavaid asju. Oleme omavahel varem ikka arutanud, kui vajalik on selline ausus usus, kus on loomulik rääkida kannatustega seotud küsimustest ja kahtlustest. Joy lisab meie koguduste dialoogi kannatustest ja usust toorelt ausa hääle. Mis teie, lugejad, sellest arvate? Kuidas olete teie kristlasena tunnetanud vestlusi kannatustest? On teil olnud piisavalt ruumi oma südamevalu ilma silumata väljendada?

Autor jagab ka väga autentset vaadet selle kohta, mis tunne on otsida Jumalat kristlusele võõra inimesena. Kui mina tema lugu lugesin, siis tundsin nii mõneski väikeses seigas ära enda teekonnaga sarnased juhtumid. Oma otsingute kogemust sõnastas Joy tabavalt, kui ta kirjutas: „Ma ei olnud kunagi arvanud, et miski tuleb meie vahele, kõige vähem Piibel! „Ma pean siiski endale kindlaks jääma,“ otsustasin ma. „Mul on õigus otsida Jumalat nii, nagu ma tunnen õige olevat. Ma ei tohi taganeda.““

Niisiis, minu hinnang sellele raamatule on üheksa 10-st. Miks mitte 10 võite mõelda. Noh, mul on selline kergelt naiivne idee, arvestades, et ma ei ole ei kujundaja ega autor, kuidas raamatu must leina sümboliseeriv kujundus oleks võinud tasapisi helgemaks muutuda ja asenduda õrnade rõõmsate toonidega, kui lugeja liigub kaasa Joy teekonnaga pimedusest valguseni. 

Ma ei taha kindlasti teie lugemiskogemust etteütlemisega rikkuda, seega siis viimane sõna neile, kes on seda raamatut juba lugenud: mida te arvasite lehekülje 155 kahest viimasest lõigust? Kas ka teile tulid silmanurka väikesed rõõmuteemandid? Mulle tohutult meeldis lootuse, armastuse ja elu sümmeetria võrreldes raamatu alguse kurbusega. Kas see polnud mitte imekaunis? •