Sõna sai lihaks ehk Jumala inimeseks saamise saladus

Mind on alati paelunud Johannese evangeeliumi eristumine teistest evangeeliumitest. Armastan kõiki nelja evangeeliumit, aga pean tunnistama, et Johannese evangeelium on minu vaieldamatu lemmik. See lihtsalt on kuidagi teistmoodi. See läheneb Jeesuse elust rääkides asjadele teise nurga alt ning on olemuslikult mitmekihiline. Juba selle sissejuhatus (Jh 1:1–8) rabab oma erakordsusega: „Alguses oli Sõna…“ Just selle sissejuhatuse erakordsusest soovin ka järgnevatel lehekülgedel koos teiega mõtiskleda.

Alustan kohe vast kõige olulisemast tähelepanekust, mida Johannese evangeeliumi sissejuhatusest järeldada saab. Meie koguduse uus piiblikommentaar (Andrews Bible Commentary) kirjutab, et Johannese evangeeliumi proloog on üks olulisemaid tekste Piiblis, mis seob Kristuse isiku Tema jumalikkusega. Ehk siis võib öelda, et Johannes kindlustab oma lugejate jaoks kohe alguses Jeesuse isiku Jumalana. Miks see nii oluline on, sellest räägimegi lähemalt.

Johannese evangeelium alustab tuttava sõnaga: „Alguses…“ Piiblis on veel vaid üks raamat, mis alustab täpselt samamoodi, 1Ms 1:1, sidudes sellega Johannese evangeeliumi avasõnad loomisloo sissejuhatusega. Seega soovib Johannes oma lugejatele justkui öelda, et seesama Jeesus, kellest ta tunnistab, oli aktiivselt tegutsemas juba päris alguses. „Alguses“ on punkt, millest kõik algab, kogu loodu algab. Ja kui Johannes kirjutab, et „kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi“, siis ta ütleb, et Jeesus (ehk Sõna) oli olemas juba enne, kui üldse midagi loodud oli. Seega Jeesus on Looja, mitte loodu. Ta on Jumal, mitte Jumala loodolevus. Ta oli kohal ka siis, kui inimene loodi.

Johannes viitab Jeesusele kui Sõnale oma raamatutes kokku neljal korral. Esimest korda oma evangeeliumi sissejuhatuses (1:1) ja siis uuesti sama sissejuhatuse 14. salmis (1:14). Kuid ta viitab Jeesusele kui „Elu Sõnale“ ka oma esimeses kirjas: „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast.“ (1Jh 1:1) Viimast korda aga leiame võrdluse Jeesusele kui Jumala Sõnale Johannese Ilmutusraamatust (Ilm 19:13).

Miks siiski Johannes Jeesust Sõnaks nimetab? Arvatakse, et Johannes kasutas seda terminit, kuna see oli niivõrd oluline mõiste ka Kreeka filosoofias (logos ehk „sõna“ kreeka keeles). Selliselt püüdis Johannes ehk tutvustada Jeesust oma kaasaegsetele, kasutades neile tuttavat terminoloogiat. Kuid on olemas veelgi parem selgitus, miks Johannes seob Jeesuse isiku Sõnaga. Kui sünagoogides jumalateenistuste ajal pühakirja loeti, tekkis mõnel pool vajadus heebreakeelsed tekstid suuliselt aramea keelde ümber tõlkida. See viis aga lõpuks kirjalike aramea keeles olevate töötlusteni, mida kutsuti targum’iks. Need polnud Vana Testamendi heebreakeelsete tekstide sõna-sõnalised tõlked, vaid neisse oli põimitud ka juudi traditsiooni ainest. Kui nüüd võrrelda Vana Testamendi algkeelseid (heebreakeelseid) tekste targum’iga, siis tuleb ilmsiks, et lausa sadu kordi heebreakeelses tekstis, kus räägitakse Jumalast (Yahweh), on targum’is sama koha peal vasteks kasutatud „Sõna“ (memra). See tähendab, et seal kus algkeelses tekstis on öeldud „Jumal“, on arameakeelses tõlkes öeldud „Sõna“. Seega, Sõna on võrdsustatud otseselt Jumala isiku endaga juba Vana Testamendi aegadel. Ja seda tehti samal põhjusel, nagu öeldi Jumala nime asemel adonai ehk tõlkes Issand: austusest Jumala vastu.

Niisiis võime öelda, et kui Johannes seostab Jeesust Sõnaga, nagu tegid seda juudid oma sünagoogides, soovis ta oma lugejates luua otsese seose Jeesuse isiku ja Iisraeli Jumala vahel. Seesama Iisraeli Jumal on ka Jeesus Kristus. Nagu Jumal oli alguses, oli ka Jeesus alguses kogu loomise juures. Kui Johannes alustas oma evangeeliumi sõnadega „alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal“ ning 14. salmis jätkas „ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel…“, siis ütles ta lihtsustatult: Iisraeli Jumal on Elav Sõna. Ja Jeesus Kristus on Elav Sõna. Seega Jeesus on Jumal. 

Siinkohal saame ka järeldada, et Johannes teeb selgeks ka selle, et Jumala olemuse juures on olemas (vähemalt) jumalik dualism: Jumal Isa ja Jumal Poeg. Seda kinnitavad Johannese enda sõnad, kui ta ütleb: „…ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures.“ Ehk siis: Sõna oli Jumal ja samal ajal oli Sõna Jumala juures. See viitab selgelt Jumalale Isale ja Jeesusele Kristusele kui Pojale ehk kahe isiku ühtsusele. Ja 14. salmis loob Johannes juba otseselt seose Jumala Isa ja Tema ainsa Poja vahel.

Siin eksisteerib meil muidugi üks probleem, mis vajab kindlasti lahtiseletamist. Nimelt ütleb meile laialt kasutatud 1997. aasta eestikeelne piiblitõlge Jeesuse kohta Jh 1:14, et „me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt“. See Jeesust kirjeldav sõna „ainusündinu“ tekitab lugejates segadust. Kas siis Jeesus on ikkagi algusega ehk sündinud? Mida see ikkagi tähendab? Milline suhe Jeesuse ja Tema Isa vahel siis eksisteerib?

Lihtne lahendus sellele probleemile on see, et antud tõlge Jeesusest kui ainusündinust ei ole täpne. See ei esinda algkeelse ehk kreekakeelse teksti tegelikku mõtet. Meie 1997. aasta eestikeelne piiblitõlge toetub antud juhul neljanda sajandi lõpus tehtud Piibli ladinakeelsele tõlkele, mida tuntakse Vulgate nime all. Vulgate tõlkija Jerome kasutas seal kreekakeelse sõna „ainus“ asemel sõna „ainusündinud“. Ja nii jõudis see muudatus ka laialt tuntud King James versiooni ning teistesse piiblitõlgetesse. Kuid miks asendas Jerome oma ladinakeelses piiblitõlkes algse Jeesust kirjendava sõna „ainus“ sõnaga „ainusündinud“? Sest tema ajal levis koguduses arianism ehk õpetus, et Jeesus polnud tõeliselt Jumal, vaid loodud olevus. Nagu Johannese ajal, nii oli ka Jerome ajal taaskord kahtluse alla seatud Jeesuse jumalik olemus. Oma ladinakeelset tõlget veidi kohandades püüdis Jerome selliselt Jeesuse mitte-loomises selgust tuua. Kuid tegelikkuses puudus selleks vajadus. Sest nagu eespool vaatasime, viitavad Jeesuse jumalikkusele ja kogu loodule eelnemisele juba Johannese evangeeliumi esimesed salmid. Olgu siinkohal siis ka öeldud, et enamik kaasaegseid piiblitõlkeid on lähtunud juba kreekakeelsetest algtekstidest ning on tõlgitud Jh 1:14 parema selguse huvides järgmiselt: „me nägime tema kirkust nagu Isa ainsa Poja kirkust“. Ja selles kontekstis ei viita „ainus Poeg“ mitte sugulusele, vaid unikaalsele suhtele, mis nende vahel valitseb.

Tasub siiski veelkord küsida: miks ikkagi Johannes selliselt alustab? Miks peab ta vajalikuks rõhutada Jeesuse jumalikkust, kui samal ajal teised evangeeliumid hoopis juhivad oma lugejate tähelepanu pigem Jeesuse inimlikkusele ja Tema põlvnemisele ja sündimisele juutide keskele? Miks soovib Johannes tuua esile Jeesuse otsest seost Iisraeli Jumalaga? Selleks on ajaloolised põhjused. Johannese evangeeliumi kirjutamise ajal oli Jeesuse jumalik olemus samuti otsese rünnaku ja küsitavuse all. See, miks Johannes evangeeliumi kirjutas, on tema enda poolt ka välja öeldud Jh 20:30–31: „Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil  uskudes oleks elu tema nimes.“

„Et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg,“ kirjutab Johannes. On selge, et oma evangeeliumi esimesest salmist peale esitab Johannes Jeesust erilise armastusega kui Jumalat, kes on tulnud inimkonda lunastama. Ta asub julgelt Jeesuse olemust kaitsma nende vastu, kes seda pisendavad. See Jeesuse olemuse pisendamine, Tema jumalikkuse üle arutlemine on omane ka praegusele ajale. Siinkohal on sobiv öelda, et need, kes meie koguduse õpetuse kolmainsust kahtluse alla seavad või lausa selle vastu õpetavad, seavad otseselt kahtluse alla ka Jeesuse Kristuse isiku ja Tema jumalikkuse. Nad teevad sedasama, mille vastu juba apostel Johannes astus.

Oleme nüüdseks kulutanud päris palju trükimusta sellele, et paremini aru saada, kes on see Sõna Johannese evangeeliumi sissejuhatuses. Kuid Johannes räägib 14. salmis ka selle Sõna lihaks saamisest. Mida see omakorda tähendab? 
Johannese evangeeliumi 1:14 viib Jeesuse jumalikkuse justkui veelgi kõrgemale tasemele. Seda salmi võib pidada lausa kogu sisse­juhatuse kõrgpunktiks. Iisraeli Jumal, kõige Looja, võttis inimese kuju ja elas meie keskel. „Liha“ tähistab üldiselt Johannese evangeeliumis lihtsalt inimese loomulikku olemust (olemist), seda seostamata patuse või patuta loomusega (3:6; 6:51–56; 63). Kuid lihaks saamine tähendab Johannesele siiski ka enamat kui üksnes Jeesuse inkarnatsiooni ehk ümbersündimist lihast ja luust inimeseks. Seesama sõna viitab ka Jeesuse elama asumisele meie keskel, mis seostub otseselt pühamuteenistusega. Jeesusest sai nüüd ise see pühamu, kes elas inimeste keskel: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.“ Seda sõna „elas“ võib tõlkida ka järgmiselt: „asus elama“, „seadis ennast sisse“, „muutis koduks“. Johannes kasutas teadlikult samasugust kõnepruuki, mida kasutati Jumala kohta, kui Ta asus Moosesele antud korralduse kohaselt elama oma rahva keskele kaasas kantavas pühamutelgis. Niisiis kirjutab Johannes, et see Sõna, Jeesus Kristus, on saanud reaalseks templiks oma rahva keskel, mida kunagine telk kõrbes kõigest sümboliseeris. Ja veelgi enam: kui Johannes kirjutas, et „Sõna sai lihaks“, siis mõtles ta selle all mitte ainult Kristuse sündimist inimesena, vaid ka Tema ohvrisurma kõigi inimeste lunastamiseks.

Jeesuse enda sõnad on selle tunnistuseks. Näiteks Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus ise (6:51): „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“

Enam selgemalt ei saa öelda, mida Jeesus mõtles oma ihu, oma liha andmise sümboolse tähenduse all. Muidugi kinnitab Ta seda meile veel viimast korda ka oma viimasel paasasöömaajal koos jüngritega, millest on saanud meie osasaamisteenistuse lahutamatu osa: „Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!“ Seega, kui loeme Johannese evangeeliumist, et „Sõna sai lihaks“, siis tähistab see mitte ainult Kristuse inkarnatsiooni ehk Jumala inimeseks sündimist, vaid ka Tema ohvriks saamist ehk lunastusplaani täitumist.
Milline imeline evangeelium. Näete, kui palju on võimalik lugeda tähendust üksnes kahest sõnast, mis kirjeldavad mõlemad Kristust: Sõna ja liha. Nagu ma selle artikli alguses ütlesin, on Johannese evangeeliumi proloog üks olulisemaid tekste Piiblis, mis seob Kristuse isiku Tema jumalikkusega. See moodustab ühe vääramatu tahu meie koguduse arusaamisest Jumala olemuse kohta, kus me usume, et „Jumal igavene Poeg sai lihaks Jeesuses Kristuses. Tema läbi on loodud kõik asjad, Tema läbi on ilmutatud Jumala iseloom, Tema läbi on lunastatud inimkond ning Tema läbi mõistetakse kohut maailma üle. Olles igavesti tõeline Jumal, sai Ta ka tõeliseks inimeseks, Jeesuseks Kristuseks.“ (Koguduse käsiraamat, Seitsmenda päeva adventistide põhilised uskumused, lk 9)

See on hea sõnum ka praegusel ajal, kui me mõtleme rohkem sellele, kuidas Sõna sai lihaks siis, kui Jeesus sündis: „Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“ Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ •