Milleks olla adventist? See on hea küsimus. See on küsimus, mille üle ma olen pead murdnud viis viimast aastakümmet. Mõne jaoks teist on vastus sellele küsimusele lihtne – te sündisite adventperekonda. Teiste jaoks on tegemist teatud sõltuvusega. Nii ühel kui teisel juhul tundub adventistiks olemine lihtsalt hea. Te ei kujutaks oma elu ilma selleta ettegi.
Aga minu jaoks on tegemist päris raske probleemiga. Ma ei sündinud adventperekonda ja pärast 47 aastat koguduses ei ole ma sellest ikka veel sõltuvuses. Minu jaoks peab olema veel häid põhjuseid, miks ma olen adventist või miks ma selleks jään.
Adventismi tähenduse leidmine
Enda vaateviisi juuri võin otsida lapsepõlvest. Ma mitte ainult ei sündinud mitteadventistide perekonda, vaid ma ei tunnistanud elu esimesed 19 aastat üldse kristlust.
Minu suhtumine usku pärines suuresti isalt, kes ütles, et “kõik kristlased on silmakirjalikud” ja et vastavalt freudistlikule filosoofiale on vaid nõrkadel inimestel vaja Jumalat kui isa. Mu varastel täiskasvanuaastatel tavatses isa öelda, et tema elu suurim läbikukkumine on see, et kõigist tema neljast lapsest on saanud kristlased. Tema suhtumine on aastate jooksul pehmenenud, kuid tema varasemad seisukohad vormisid suuresti minu noorukiea nägemust usust.
Mu agnostitsism sai järsu lõpu tänu evangeelsetele koosolekutele 1961. aastal Eurekas Californias. Umbes kuu enne mu 20. sünnipäeva ristiti mind seitsmenda päeva adventistide kogudusse. Ja nagu paljud teised äsjased pöördunud, nii vaatasin ka mina esimese asjana pikalt ja põhjalikult seda, kuidas kõik adventistid ja adventkoguduse pastorid elavad. Üsna varsti jõudsin ma järeldusele – milline jama! Mitte ükski neist ei olnud täiuslik ja ma arvasin teadvat, miks. Keegi neist ei olnud seda piisavalt tõsiselt üritanud.
Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma lubasin Jumalale, et minust saab esimene täiuslik kristlane pärast Jeesust. See on käkitegu, mõtlesin ma. Mul on ju selleks piiramatult energiat ja kuhjaga otsustavust. Pealegi, mõtlesin ma, ei olnud üldsegi eriti raske olla halb, no kui raske saab siis olla täpselt vastupidises suunas minemine?
Tegelikult tuli välja, et vastassuunas minek on palju raskem. 1969. aastaks oli mul kolm kraadi adventteoloogias ja ma töötasin pastorina. Aga asjad ei läinud üldsegi hästi. Kui aus olla, siis pärast kaheksat aastat võitlemist olin ma omadega rohkem puntras kui kunagi varem. Ja samamoodi olid omadega puntras kogudused, keda ma teenisin.
Ühel märtsikuu hommikul panin ma oma töötõendi koos kirjakesega ümbrikusse ja saatsin selle kohaliku liidu esimehele, avaldades soovi amet maha panna.
Liidu esimees oli heasüdamlik mees, kes ei tahtnud, et ma kirikutöö jaoks kaotsi läheksin. Niisiis saatis ta mulle mu töötõendi tagasi ning lisas ümbrikusse ka väikese sedeli julgustusega. Ta arvas, et mul oli olnud lihtsalt üks kehv tööpäev! Aga mina tahtsin päriselt ära – ära adventkirikust ja ära kristlusest. Mu ainsaks sooviks oli minna tagasi oma noorusaastate mõnusa hedonismi juurde. Niisiis panin ma veel kord oma töötõendi ümbrikusse ja saatsin selle postiga teele.
Selle peale kutsus see hea mees mind endale külla, kus ta palvetas koos minuga ja minu pärast, ning andis mulle mu töötõendi jälle tagasi. Aga ka see ei muutnud midagi. Ma läksin tagasi koju, kirjutasin üsna teravatoonilise kirja selle kohta, mida ta võiks mu töötõendiga teha, ning panin selle jama kolmandat korda posti.
Sel korral läks mu ettevõtmine õnneks. Ma ei näinud oma töötõendit enam mitte kunagi. Järgmise kuue aasta jooksul ei lugenud ma kordagi oma Piiblit ega palvetanud, ma rändasin kuus aastat “kaugel maal” (Lk 15:13).
Nende kuue aasta jooksul tegin ma doktorikraadi filosoofias. Kuid selleks ajaks, mil ma sain doktorikraadi, olin ma jõudnud järeldusele, et filosoofia ei suuda vastata elu kõige olulisematele küsimustele. Ja see avastus oli väga tähtis, kuna ma olin alustanud õpinguid just selles lootuses, et pärast kirikust lahkumist võiks filosoofia mulle pakkuda tõelisi vastuseid.
Umbes sellel ajal ütles mulle mind juhendav professor, kes oli judaistlik eksistentsialist, et kui ta ei oleks juut, ei oleks ta mitte keegi.
Selline avaldus mehelt, kes klassiruumis tavatses usku maatasa teha, lõi mind täiesti tummaks. “Mida sa sellega mõtled?” küsisin mina. Joshi vastus oli terane ja meeldejääv. Ma mäletan siiani tema tulisust, kui ta selgitas mulle, et just juudiks olemine andis tema elule mõtte, et ta ei olnud vaid üks suvaline inimene miljonite ümbritsevate keskel, vaid osa kogukonnast, mis andis tema elule suuna.
Kuuldes tema selgitusi, mõtlesin endamisi hämmastunult, et ta meenutab oma jutu poolest pigem adventisti kui juuti.
Josh aitas mul mõista seda, mida oleksin pidanud juba ammu märkama Matteuse 13. peatükist põlluluste ja kalanooda tähendamissõnadest (salmid 30 ja 49). Ta avas mu silmad selle kohta, et igas religioosses kogukonnas on kahte sorti inimesi: tõelised usklikud ja kultuurilised klammerdujad. Joshi puhul oli tema usulise orientatsiooni kõige olulisemaks osaks fakt, et ta oli sündinud ja üles kasvanud selles kogukonnas. Tema usuline orientatsioon oli kogu tema elu, ehkki ta ei olnud “usklik”. See oli tema lugu, tema kultuur, tema sotsiaalne võrgustik, ning ta austas ja armastas oma usku just nendel põhjustel.
Palju aastaid hiljem sellele vestlusele tagasi mõeldes sain aru, et kui mina oleksin sündinud adventperekonda, kui minu isa oleks olnud pastor, mu ema hingamispäevakooli õpetaja ja mu vanaisa kohaliku liidu esimees, oleks minu jaoks olnud maailma kõige raskemaks asjaks lahkuda kirikust, mis oli mu elule sotsiaalse tähenduse andnud. Mul oleks olnud lihtsam kirikusse jääda kui sealt lahkuda, isegi kui ma oleksin oma usu kaotanud. Sellises seisus oleks pastorina, administratiivse töötajana või piibliõpetajana töö jätkamine eelistatum variant kui oma kultuuriliste sidemete läbilõikamine. Lõppeks, sa ei peagi ju kogu seda värki uskuma! On olemas üsna mugav ja kindel tsoon, kus saab lihtsalt “kirikut mängida”. Nüüd ma nägin, kuidas Josh oli sellise arusaamani jõudnud.
Umbes samal ajal, kui Josh aitas mul näha vahet kultuuriliste klammerdujate ja tõeliste usklike vahel, juhtus minuga üks väga halb asi, selline asi, mida ma kunagi ei oleks tahtnud lasta juhtuda. Minu esimene piibliõpetaja “kutsuti” minu juurde õhtusöögile. See ei olnud minu mõte, aga ma ei saanud sellest asjast ka taganeda. Ma teadsin, et ta oli kursis minu vaimuliku olukorraga, ning ma olin valmis kõige hullemaks.
Kuid sel õhtul ei pidanudki ta mulle jutlust, ta ei kritiseerinud mind ega mõistnud mind hukka. Ta lõi lihtsalt mõnusa vaimuliku õhkkonna ning kohtles mind lahkelt ja armastavalt. Ja ma võin öelda, et sel päeval kohtasin ma Jeesust Robert W. Olsoni isikus. Kui ta oli lahkunud, ütlesin ma oma naisele, et see mees andis mulle just selle, mida olin kõige rohkem vajanud.
Sel päeval, 14 aastat pärast seda, kui minust oli saanud adventist, sai minust lõpuks kristlane. Teisisõnu, minu adventism sai ristitud. Sellest päevast alates muutusin ma adventkirikus taas aktiivseks. Ja see ei sündinud mitte seepärast, et adventteoloogia oleks veatu, vaid seepärast, et selle kiriku teoloogia oli lähemal Piiblile kui ühegi teise kiriku teoloogia, mida ma teadsin. Lühidalt öeldes sai minust siis ja olen praeguseni adventist pigem tänu pöördumisele kui valikule.
Minu käänuline tee võib aidata lugejail mõista, miks ma jutlustasin pikka aega teemal “Miks mulle ei meeldi adventistid?”. Ja nad tõesti ei meeldi mulle, siiski lõpetasin ma selle jutluse pidamise, sest see tundus olevat liiga negatiivne. Loomulikult ei oleks minu jaoks mingit probleemi, kui need adventistid oleksid samal ajal ka kristlased. Kuid mõned neist on ainult adventistid. Ma olen oma elus kohanud adventiste, kes on õelamad kui vanakuri ise. Ma olen näinud taimetoitlasi, kes on sama kiuslikud kui Saatan. Selleks et adventismil oleks üldse mingit väärtust, peab see olema kristlusest läbi imbunud. Ilma selleta on see sama hea kui kõik teised -ism-id.
Mõnda aega tagasi nägin üht autokleepekat, mis rääkis just sellest samast asjast. “JEESUS, PÄÄSTA MIND,” kuulutas suur kiri, “oma järgijate käest,” teatas väike selle all. Ma arvan, et sellest naljana mõeldud lausest saaks ühe hea raamatupealkirja. Ja siis oli veel ateistlik filosoof Friedrich Nietzsche, kes kuulutas minu varaste eluaastate tõde: “Parim tõend kristluse vastu on kristlased ise.” Seesama mõttetera kehtib liiga tihti ka adventismi ja adventistide kohta.
Niisiis, nagu te näete, uitab minu mõte mööda kummalisi radu. Selle põhjuseks on see, et pikk eksirännak on minu ette seadnud kolm küsimust, millest mul ei ole pääsu ja mis on kujundanud mu elu nii eksistentsiaalselt kui ka intellektuaalselt.
1. Mis on isiklikult ja universaalselt elu mõte?
2. Milleks olla kristlane?
3. Milleks olla seitsmenda päeva adventist?
Ma pean ausalt tunnistama, et mind ei rahulda suurema osa inimeste (ka mitte suurema osa adventistide) vastused neile küsimustele. Kuid nüüd on aeg minna oma eluloo juurest tähtsamate teemade juurde.
Adventist või lihtsalt evangelikaan?
2007. aasta alguses tutvustasin ma oma kirjatööd “Misjoni põhimõtted kõrgemas adventhariduses ja jätkuv pinge adventmisjoni ja akadeemilise nägemuse vahel” SPA kiriku haridusala tippudele, kes seda töövaldkonda juhivad. Minu ettekanne keskendus vajaliku pinge ja tasakaalu leidmisele selle vahel, mida akadeemikud tahaksid kõrgemas hariduses näha, ja selle vahel, millised on meie koguduse misjonieesmärgid. Samuti oli selles kirjutises juttu üldkristlike ja konkreetselt adventistlike teemade tasakaalust.
Pärast ettekannet toimunud küsimuste ja vastuste osas rõhutasin, et kui adventism kaotab oma apokalüptilise nägemuse, kaotab ta oma olemasolu mõtte nii kiriku kui ka haridussüsteemina.
Vastusena teatas üks administratsiooni töötaja üsna agressiivselt, et me peamegi apokalüptilisest poolest vabanema ja kuulutama vaid evangeeliumi. Mina püüdsin selgitada, et õigesti esitatud apokalüpsis ongi evangeelium. Kuid tal oli asjast teistsugune arusaam. Erutatud häälel teatas ta, et tema juhitav haridusasutus kasvab kiiresti just tänu evangeeliumi kuulutamisele ilma apokalüptilise sõnumita. Ta ei näinud nende kahe teema vahel erilist seost.
Hiljem sellele vahejuhtumile tagasi vaadates mõtlesin, et ehk oli see mees kunagi kannatanud metsalistest pungil apokalüptiliste jutluste ning selle teema üleliigse käsitlemise käes. Nüüd oli ta igatahes pragmaatiline juht, kelle ebatraditsiooniline ning adventteoloogia fookuseta õppeasutus tõmbas ligi just mitteadventiste.
Järgmisel päeval märkis keegi ühes vestluses, et aina rohkem jõukaid ja hästi haritud adventistidest vanemaid saadab oma lapsi mitteadventkoolidesse. Kõik nõustusid selle väitega. Järgneva vestluse peaküsimuseks oli see, miks nii on juhtunud ja mida saaks selle vastu teha.
Ma ei usu, et keegi seda otse välja ütles, aga osa vastusest on ju ilmselge. Kui adventkoolid on vaid kristlikud selles mõttes, et seal on esiplaanil Jeesus ja evangeelium, siis kõlbavad ju kõik kristlikud koolid sama hästi. Ja nii olemegi kaotanud ära põhjuse, miks eraldi adventkoolid üldse olemas peaksid olema. Kuigi nad võivad olla väga head koolid, ei saa sel juhul keegi enam väita, et nad on ka vajalikud. On ju suur vahe, kas üks kool on lihtsalt hea või on tal iseenesest eristav ja tähtis roll.
Mõne päeva pärast sain ma huvitava kirja ühelt inimeselt, kes oli sellel haridusalasel koosolekul osalenud. Ta kirjutas, et “ma saan üsna hästi aru härra X-ist, kes on üles kasvatatud hirmus lõpuaja ees ning legalistlikus käsitluses selle kohta, et me peame jõudma tasemeni, kus me enam pattu ei tee (ka minu isa ja paljud teised arvasid, et see on vajalik selleks, et lõpuajal ilma Vahemeheta püsima jääda), ja kes on alati kuulnud vanemate koguduseliikmete kurtmist selle kohta, et nad ei saa kunagi nii heaks, et oleksid väärt seda, et Jumal neid armastaks. Ma mõistan tema püüdlust Kristuse-kesksema filosoofia poole. Samas on see pendli võnge ühest äärmusest teise, öelda lahti meie koguduse pärandist, usust eshatoloogiasse ja prohvetikuulutustesse ning keskenduda vaid Kristuse-sarnaseks olemisele. Milline oleks sellisel juhul meie õigustus eraldi koguduse ja koolisüsteemina eksisteerimiseks? Jah, meil on veel hingamispäev ja teadmine surnute olukorrast, aga kui me leiaksime veel grupi, kes hingamispäeva pühitseb, võiksime nendega ju pikemalt mõtlemata ühineda. Muidugi peaksime sel juhul korrigeerima oma arusaama Ellen White’ist kui inspireeritud inimesest, kes oma kirjutistes käsitleb palju just lõpuaja teemat. Aga muutes ta lihtsalt üheks “pühendunud” kirjutajaks, saaksime ka sellest probleemist üle. /.../ Miks on härra X-i jaoks Kristuse-sarnasuse püüdlemine ja traditsioonilistest eshatoloogilistest uskumustest kinnipidamine üksteist välistavad? Kogu see teema taandub tegelikult küsimustele selle kohta, kes me oleme ja kuhu me läheme. Neid teemasid tuleb käsitleda nii, et see elavdaks arutelu adventkiriku missiooni kohta.”
Sellised mõtted toovad meid lõpuks küsimuse juurde, miks on üldse vaja seitsmenda päeva adventkirikut. Milline on selle kiriku funktsioon või mis kasu sellest on? Kas see on oluline või lausa hädavajalik? Kas see on vaid üks teiste denominatsioonide hulgas, mis on lihtsalt pisut kummaline, kuna peab endiselt kinni hingamispäevast ja mõnedest toitu puudutavatest küsimustest?
Need küsimused toovad meie ette keerulisi teemasid, mis tegelevad adventismi olemuse ja tasakaalu leidmisega kristlaseks olemise tunnuste ja adventistiks olemise tunnuste vahel. Mõtlevad inimesed ei saa neist küsimustest kuidagi mööda minna. Ausalt öeldes peaksid need teemad olema meie jaoks kesksed.
Ma olen püüdnud oma kirjutistes, näiteks raamatus “Identiteedi otsingul” näidata, et tasakaalu leidmine on ajalooliselt olnud adventteoloogia peamiseks arengumootoriks. Aegade jooksul oleme kõikunud kahe äärmuse vahel, ühelt poolt on üle tähtsustatud neid aspekte, mis iseloomustavad meid kui kristlasi, teisalt on kaldutud liigselt rõhutama neid asju, mis meid teistest kirikutest eristavad. Tänapäeval on meie koguduses inimesi, keda mina nimetan adventistlikeks adventistideks, kes näevad kõiki kiriku õpetusi vaid läbi adventismi prisma ja kes hakkavad nurisema kohe, kui keegi julgeb end evangeelseks nimetada. Teise äärmusesse kalduvad nn kristlikud kristlased, selle pooluse esindajad tunnistavad end rõõmuga evangeelseks, kuid samas lükkavad nad kõrvale Ellen White’i, hingamispäeva eshatoloogilise tähenduse, taevase pühamu õpetuse jms. Õnneks on olemas ka neid, kes on valinud kesktee ja keda võiks nimetada kristlikeks adventistideks, kelle adventism saab sisu evangeelses raamistikus, mis omakorda on üldkristlik.
Teisiti öeldes on olnud aegu, mil Ellen White pidi tunnistama, et osa adventistidest on käsku nii kaua rõhutanud, et see on muutnud nad kuivadeks kui Gilboa mäed. Tänapäeval võiks ta öelda midagi ligilähedaselt sarnast nende kohta, kes on niivõrd keskendunud armule, et on käsu üldse silmist kaotanud. Eesmärgiks peab olema tasakaal, kuid seda on raske leida ja peaaegu võimatu säilitada meie tasakaalutus maailmas. Ja ometi ei tähenda see, et me ei peaks seda tasakaalu pidevalt otsima ja püüdma ellu rakendada. MA
Järgneb...
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Mervi Kalmus
In English