Ajalik või vajalik?

On erakordselt soe suvi. Oled juba mitu nädalat juurviljapeenraid rohinud. Õlad ja nina punetavad päikesest juba ammuilma ning mullatolm su riietel ja jalgadel tuletab meelde, et tänanegi õhtu kulub põldude kastmisele. Ja kuigi põllutööd õdede-vendadega on omamoodi toredad, siis nii mõnigi kord liigub mõte kõigi nende klassiõdede ja -vendade juurde, kes praegu ilmselt rannas lõbusalt aega veedavad. Kui mõnus oleks praegu ja kohe endki vette kasta! Ja siis lohutad end mõttega, et kuna maakodu vahetus läheduses pole ühtki ujumiskohta, siis jahutamiseks kõlbab ju ka enese vihmaveetünni kastmine. 

Ühtäkki teatavad vanemad, et täna õhtul enne põldude kastmist läheme hoopiski kaugemal asuva küla tiiki ujuma. Kuigi töö põllul ei ole lõppenud ja tundub, et uusi kohustusi aina kuhjub, on vanemad otsustanud võtta selle aja, et luua ühiseid mälestusi. Oh seda elevust! 

Pealelõunane rohimine tundub hoopiski lõbusam ja hoogsam. Kui kell täis saab, kõik ujumisrõngad ja rätikud kottidesse pakitud, saabki sõit tiigi poole alata. Küll see maa tundub pikk ja metsade vahel looklevad teed tunduvad justkui lõputud. Kuigi isa oli noorena rallisõitja, siis tundub, nagu oleks ta auto gaasipedaali kaotanud – nõnda rahulik oli see sõit tiigi poole. Välja arvatud künkad – neid oskas ta alati sõita, justkui oleksime lõbustuspargis. Ja siis ühtäkki ilmubki tuttava künka tagant see kauaoodatud tiik!

Keegi ei malda ära oodata, et auto saaks korralikult puudevilusse pargitud ja juba jooksevadki kõik üksteise võidu riideid vahetama. Ei loe, et vesi on täis vetikaid, tiigipõhi on kivine ja seda, kas vesi on mõnusalt soe, ei küsi keegi. Kõik hüppavad vette ja tunne on, justkui oleks just võitnud suve parima päeva auhinna. Mõne aja möödudes on vanematel aga juba tükk tegemist, et veenda lapsi veest välja ronima – kui saaks veel viimase vettehüppe ja viimase sukeldumise ära katsetada! Mis sest, et pikast veesolemisest juba huuled värisevad – see on suve parim õhtu!

See pildike ühest suvepäevast äratab mu lapsepõlvest üles värvid, lõhnad ja helid, mis kõik kokku toovad tagasi selle rõõmu ja elevuse, millega me sellesse sogasesse tiigivette end jahutama hüppasime. Tänagi oleme õdede-vendadega ühiselt ujumas käinud. Autod saavad rahulikult parklasse pargitud ning  jutud enne vetteminekut lõpuni arutatud. Hoogne kilkamine ja vettehüpped on asendunud sellega, et kõigepealt katsume varbaga vett ja arutleme pikalt nii iseenda kui teistega, kas ehk tasuks oodata veel veidi, et vesi üles soojeneks. Lapsena oleks me sellisele arutelule kulunud ajaga juba teinud vetikapalle ja kõrkjate vahel oleks vähemalt kolm lõiku juba ujutud. Kuhu kaob ajaga lapselik elevus elu lihtsate hetkede suhtes ja liig sageli vallutab meid ratsionaalne asjalikkus?

Kas võib olla, et ka usuasjades kaotame lapseliku elevuse tõe ilu suhtes? Et Piiblit lugedes ja palvetades ei visku me lihtsa usalduse ja rõõmuga nende tõdede ja kogemuste sisse, vaid püüame esmalt aru saada, kuhu see kogemus kogu varasema elu suhtes sobitub? Või ehk püüame ratsionaliseerida isegi enda või teistega juhtunud ilmseid imesid? Katsume justkui varbaga vett, mis tahab meid kogu täiuses endasse mähkida ja puhastada.

Lugedes Peetruse kogemust veel kõndimisest, olen ma ikka imestanud, kuidas ta keset lainetavat vett leidis sellise usu, et paadist vette astuda. Jah, me teame, et lõpuks ta vajus vette, kui ennast ümbritsevat vaatas. Kuid sellegipoolest – ta astus vette! Ta oli kalamees ja kindlasti ju teadis, et vee peal ei kõnnita! Tema kogemus ei toetanud tema usutegu, kuid see näitab selgesti, kuidas usk kannab meid olukordadest läbi absoluutselt kõige vajalikuga varustades ja vahel ka kogu eelneva elu kogemusi trotsides. 

Sel kevadel märkasin endagi elus, et kannan oma palvetes Taevaisa ette üha enam vaid neid ajalikke ja silmaga nähtavaid põletavaid küsimusi. Neid, mis vajavad ja ootavad lahendust täna: „Jumal, palun aita, tee ja kanna läbi.“ Ent aina harvemaks oli jäänud see kõige vajalikum lihtne ja usaldav suhtlus oma Isaga. Need sügavad hetked, kus ka lihtsalt vaikides on hea olla Isa ligiolus. Kus ajalikud päevakohustused ei vajuta mind muremere sisse, vaid armastus oma Isa vastu hoiab mind hoopis sügavalt Tema armu sees. 

Loomulikult ei taha ma öelda, et me ei peaks oma vajaduste eest palvetama. Ka Piibel ütleb kirjas filiplastele, mis on ravim muretsemise vastu: „Kõik teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Fl 4:6) Ent üks ei pea olema teiseta – iga meie mure on oluline ja iga lähedusehetk Isaga eriline. Mõlemad toidavad hinge ja kinnitavad, et meil on tugi, mis annab jaksu edasi minna ja teenida nii Jumalat kui neid, kes oma elutormides võitlevad.  

Lapsepõlvest meenuvad ka õhtud vanaisa seltsis. Samavõrd nautisin tema jutustusi möödunud aegadest kui ka seda, kui ta hea sõnaga abiks tuli. Vanaisa juures oli hea olla. Mu ema on ikka rääkinud, kuidas ma pisikesena olin olnud vanaisa lemmik – nii kui ta minust möödus, olla ma sirutanud käed tema poole ja ta oli mind alati sülle võtnud. Isegi siis, kui oli kiire ja töised toimetused käsil, oli tal aega jagada hoolt ja näidata ühele väikesele inimesele maailma suure inimese silmade kõrguselt. 

Mida vanemaks ise sain, seda vähem oli mul endal aega minna vanaisa kõrvale lihtsalt  istuma ja vestlema... kuulama. Juba aastaid ei saa ma enam vanaisa tuppa sisse astuda ja nüüd soovin üle kõige, et oleksin lihtsalt toona kõik vajalikuna tunduva kõrvale lükanud ja teinud ruumi sellele, mis on veel aastategi pärast oluline ja tõeliselt vajalik. Aja olemas olla. Et ajalik oleks teinud ruumi tõeliselt vajalikule. 

Selles suves soovin kogu südamest jätta ruumi Jumala plaanide jaoks. Et oleks aega lihtsalt olla Jumala läheduses. Et oleksin valmis minema sinna, kuhu Jumal suunab kas meie enda või kellegi teise parimaid lahendusi silmas pidades. 
Kutsun üles ka sind märkama kõikjal enda ümber seda, kuidas Jumal igatseb sind üles tõsta ja näidata sulle maailma oma pilguga. Vaata, kuis sillerdab vesi päikesekiirtes, kuula, kuidas tuul sahistab kõrsi heinamaal, ja püüa kinni hetk, mil vihmapiisk kukub maamullale janunevat maad jahutama. Kas mäletad veel, kuis aeg justkui omasoodu voolas, kui lapsena toimekat sipelgapesa vaatlesid? 
Soovin, et meie südame silmad oleksid avatud kogu loodus märkama, kuidas Jumal neisse hetkedesse on kirjutanud oma kõne suurusest, hoolitsusest ja igavesest armastusest. 

Soovin, et leiaksime oma koha Jumala lastena, kes kõike ajalikult vajalikuna näivat kõrvale jättes jookseks kogu usaldusega oma Taevaisa juurde ja laseks end mässida Tema armastusse. Justnagu sel aastatetagusel palaval suvepäeval, mil lastena rõõmuga tiigivette jooksime, et leida varju ja leevendust kuuma päikese eest.•