Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks. Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks. /---/ Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse. Mt 23:5–12
Religioon on hea… mõnikord. Ma ütlen „mõnikord“ seetõttu, et isegi usku saab moonutada.
Eile saime teada, et variserid olid väga hoolsad palvetajad. Peale Shema ja Kaheksateistkümne olid neil ka erilised palved iga elujuhtumi jaoks. See oli hea. Halb oli see, et mõned neist kasutasid aeg-ajalt juhust, et palvetamist etendada ja seejuures ennast näidata. See käis vähemalt kahel erineval viisil.
Esimene palve moonutus oli seotud asukohaga. Kuna teatud palveid tuli lugeda kindlatel kellaaegadel päeva jooksul, oli mõnedel juutidel väga lihtne planeerida nii, et nad sattusid palveajal olema avalikus kohas. Seega võisid nad viibida, kui aeg kätte jõudis, „juhuslikult“ mõnel rahvarohkel tänavanurgal või külaplatsil. Tulemus: kogu maailm võis näha palvetaja pühendumust. Lihtne oli olla õigel ajal näiteks sünagoogi sissepääsu ülemisel astmel. Selles kohas võis pidada pika ja demonstratiivselt tulihingelise palve nii, et paljud saaksid hinnata sellega kaasnevat vagadust.
Teine palve moonutus oli palvetamisviis. Juutlik palvetamise maneer tegi suurustlemise väga lihtsaks. Juudid palvetasid seistes, käed üles tõstetud, peopesad ülespoole, ja pea langetatud. Möödujad ei saanud jätta märkamata, et see inimene palvetab.
Kõige targemad juudi rabid mõistsid sellise dramatiseerimise täielikult hukka.
Samuti Jeesus. Jeesus teadis, et palve on vestlus Jumalaga ja vaimulik kogemus. Ta soovib, et me palvetaksime südamest ning võtaksime vastu Jumala pakutud õnnistused.
Hommikvalve George Knighti raamatust „Jalutuskäik Jeesusega
õndsakskiitmise mäel“ 2. osa (6. juuli)
In English