Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.
2Kr 9:6, 7
See on loodusseadus. Kuidas külv, nõnda lõikus. Kui sa külvad vaid mõne seemne, siis sa ka lõikad vähe. Ja kui külvad palju, võid oodata suurt lõikust.
Paulus räägib meile, et sama seadus kehtib ka vaimulikus maailmas. Neil, kes on ihned Jumala ja teiste suhtes, pole oodata palju õnnistusi ning ka teised inimesed pole nende vastu helded. Heldus on nakkav ning nii mõjutame ümbritsevaid inimesi, sealhulgas oma lapsi. Kui nad näevad, et oleme kitsid, siis nad kipuvad olema täiskasvanuna samuti kitsid ja ihned. Sellel, mida ja kuidas külvame, on mõju, mis ulatub üle aja ja ruumi.
Jumal ei taha, et me lihtsalt annaksime ja annaksime salaja (nagu oleme viimastel päevadel tähele pannud), vaid Ta tahab, et me annaksime ka rõõmsa meelega.
Üks mu lemmiklugusid rõõmsast andmisest on lugu vaesest lesknaisest, kes pani templi ohvrikirstu kaks leptonit. Tema ohvri rahaline väärtus oli äärmiselt väike, kuid „kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise““ (Mk 12:43, 44).
Tema ohvrit tunnustati taevas, sest ta oli annetanud südamest. Ta oli rõõmus andja. Just seda ootab Jumal ka igaühelt meist. Ta soovib, et me annaksime südamest. Meelsus, millega annetame, on palju olulisem kui ohvrianni suurus.
Annetamise eesmärk on muuta meid sarnasemaks Jumal Isa ja Jeesusega – nemad andsid enda poolt, et meid õnnistataks nii siin kui ka tulevikus. Jumal soovib, et ma oleksin rõõmsameelne andja.
Hommikvalve George Knighti raamatust „Jalutuskäik Jeesusega
õndsakskiitmise mäel“ 2. osa (2. juuli)
In English