Sest vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal! 5Ms 15:11
Raamatust „Mõtted õndsakskiitmise mäelt“ võime lugeda: „Heategevustöö on kahekordselt õnnistatud töö. Kuigi see, kes annab abivajajatele, õnnistab teisi, õnnistatakse teda ennast veel suuremal määral. Kristuse arm hinges kujundab iseloomujooni, mis – vastupidised isekusele – õilistavad, täiustavad ja rikastavad elu. Salajas tehtud lahkuseteod seovad südamed kokku ning lähendavad neid Tema südamele, kellest lähtub iga soov teha head. Väikesed tähelepanuavaldused ja armastusest ning eneseohverdusest ajendatud teod, mis voolavad elust välja sama vaikselt kui lillelõhn – need ei moodusta väikest osa elu õnnistustest ja õnnest. Ja lõpuks leitakse, et enesesalgamist teiste hüvanguks ja õnneks, olgu see siin nii tagasihoidlik ja tähelepandamatu kui tahes, tunnustatakse taevas kui märki meie liidust Temaga, Aukuningaga, kes oli rikas, kuid sai vaeseks meie pärast.“
(lk 82, 83)
Vaikselt teisi aidates aitame ka iseennast. Me arendame oma iseloomu. Me muutume järjest sarnasemaks Jumalaga, kes on meile nii palju andnud. Ja selle protsessi käigus aitame kedagi, kes tõesti vajab abi.
Vaikse andmise teenistus mõjutab meie enda elu. See on osa protsessist, mille kaudu Jumal võtab iseka inimese ja muudab ta enda sarnaseks.
Kuid see ei ole loomulik protsess. Kaugel sellest! Loomulik on hoida seda, mis meile kuulub, ning ehitada üha vägevamaid kodusid ja osta ikka toredamaid autosid. Või kui annamegi, siis tundub, et meie suuremeelsuse mälestuseks võiks ehitatud hoone või korrastatud ruum vähemalt kanda meie nime.
Salajane andmine on hoopis teine asi. Aga, ütleb Jeesus, see toob oma võrratu tasu.
Aita mind, Issand, olla pigem nagu Sina kui nagu mina.
Hommikvalve George Knighti raamatust „Jalutuskäik Jeesusega
õndsakskiitmise mäel“ 2. osa (1. juuli)
In English