Kõrbes ja vangis – rännak Jumala rõõmu poole

Avaldatud 11.6.2024, autor Marta-Liina Põldaru

Rõõm on algusest lõpuni Piiblis üks levinumaid teemasid. Sõna „rõõm“ või „rõõmustage“ esineb ingliskeelses Piiblis üle 400 korra.Piiblis on palju lugusid rõõmutsevast rahvast vastusena Jumala õnnistustele ja Tema tõotuste tähistamisele. Evangeelium on kuulutus rõõmusõnumist, et Jeesus on lahendus kurbusele ja murtud südamele. Kas see üldistus on õige? 

Olen alati loomu poolest olnud inimene, kes näeb klaasi pigem pooltühjana. 21-aastaselt oma kristlaseteekonda alustades võtsin vastu otsuse muuta kogu oma seniseid teadmisi, mis puudutavad üldist ellusuhtumist. Aastaid hiljem purustas võitlus depressiooniga täielikult minu arusaama sellest, mida tähendab olla kristlane. Ma mitte ei tundnud ennast lootusetult ja kurvalt, et ei oska rõõmustada nagu „tõeline kristlane“, vaid tundsin end Jumala ees süüdi. 

Aastaid hiljem purustas võitlus depressiooniga täielikult minu arusaama sellest, mida tähendab olla kristlane.

Saades üleskutse kirjutada kristlase rõõmust naersin koos Jumalaga Tema huumorimeele üle. Kas pole mitte Tema ise, kes on näinud minu sees lõputuid võitlusi depressiooniga? Kes olen mina sel juhul kirjutama midagi kristlase rõõmust? 

Jõudsin oma mõtetes järelduseni, et ehk leidub ka lugejate seas inimesi, kes ei olegi alati optimistlikud ja üdini rõõmsad, kellel on samad võitlused kui minulgi. Nii et siin ma olen – oma kurbuse ja oma võitlustega, kirjutamas rõõmust, sest olen mõistnud, et isegi depressiooni ajal on võimalik tunda Jumalalt tulenevat rõõmu. 

Inimlik õnneteooria 

Mittekristlikus ajaloos nähakse Vana-Kreeka filosoofi Aristotelest kui õnne kontseptsiooni pioneeri. Üks tema mõjukamaid töid on „Nikomachose eetika“, kus ta esitab oma õnneteooria. Aristotelese kirjutiste keskmes on põhiküsimus: mis on inim­eksistentsi lõppeesmärk. 

Oma mõtisklustes jõuab ta järeldusele, et inimese elu lõplik eesmärk on õnn. Rohkem kui keegi teine, seab Aristoteles inimelu keskmesse õnne. Selle teooria kohaselt ihaldame raha, naudingut, au, aga näiteks ka lapsi ainult seetõttu, et usume, et need teevad meid õnnelikuks. Kõik eesmärgid siin elus on vahendid õnne saamiseks, samas kui õnn on alati lõplik eesmärk omaette. 

Kõik eesmärgid siin elus on vahendid õnne saamiseks, samas kui õnn on alati lõplik eesmärk omaette. 

Aristoteles ütleb meile, et õnn on midagi, mille me ise saavutame. Tema kohaselt ei sõltu õnne saavutamine mitte kellestki teisest kui meist endist meie tegude ja käitumise abil. Tema tsitaat „õnn sõltub meist endist“ on tänapäevalgi arvatavasti enamiku inimeste jaoks tõsi. 

See lähenemine annab võimaluse eeldada, et saavutame õnne siis, kui kõik läheb hästi. Täpsemalt meie endi soovide kohaselt hästi. Õnnetunne on otseselt seotud meie käitumise ja saavutustega, mis sõltuvad ümbritsevast keskkonnast ja olukorrast, milles viibime. See ongi täiesti loogiline ja inimlik, et tunneme end õnnelikena, kui olukord areneb vastavalt meie soovidele. Samuti on väga inimlik, et tunneme kurbust või viha, kui asjad ei lähe nii, nagu tahame. 

Mida me joome? 

Teise Moosese 15. peatükk sisaldab kõike: laulu, ülistust, päästmist, lootust, õnnistusi, mässu, nurinat. Selles peatükis on kirjas Moosese võidulaul, mille ta esitas koos teiste iisrael­lastega peale Egiptusest põgenemist ja vaarao sõjaväe käest pääsemist. Võidulaulule järgneb naisprohvet Mirjami ja kõigi teiste naiste ülistus Jumalale. Nende kiitus ja rõõm kumavad läbi laulude. Nad oli rõõmsad ja õnnelikud, et Issand oli nad raskest olukorrast päästnud. Peale päästet käisid nad kõrbes kolm päeva ega leidnud vett ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: „Mida me joome?“ (2Ms 15:22, 24) 

On täiesti loogiline ja inimlik, et tunneme end õnnelikuna, kui olukord areneb vastavalt meie soovidele. 

Kõrbes, kus vesi ja toit olid haruldased, võis iga päev olla võitlus ellujäämise nimel. Iisraeli lapsed olid just pääsenud orjusest, kuid nüüd leidsid nad end keset kõrbe, olles silmitsi uute raskustega. Nende esialgne rõõm ja tänulikkus Jumala pääste eest asendusid kiiresti hirmu ja ebakindlusega. Peatükk algab sellega, et Iisraeli lapsed laulavad Jumalale ülistust, ning lõpeb sellega, et nad kaeblevad kõrbes Jumala hoolitsuse puudumise pärast. Peatüki alguse ja lõpu vahel on kõigest kolm päeva. Kui hästi kirjeldab see inimlikku õnnetunnet! 

Rõõmutunne ja ehk usalduski Jumalasse kadusid esimese füüsilise ebamugavusega.

Jumal oli teostanud ühe Vana Testamendi suurimatest päästelugudest, kuid inimlikkus lasi sellel ununeda kõigest kolme päeva jooksul. Rõõmutunne ja ehk usalduski Jumalasse kadusid esimese füüsilise ebamugavusega. Hetkeolukord võttis võimust ja nurin oli kiire tulema. See näitab, kui lihtne on inimestel unustada Jumala headus ja arm, kui nad seisavad silmitsi raskustega. Samal ajal – kui lihtne on iisraellasi mõista. 

Neid on väärt arvatud kannatama 

Hüpates läbi Piibli Uude Testamenti, leian Apostlite tegude raamatu 5. peatüki, mis lõpeb eelmisest loost väga erinevalt. Pärast Jeesuse surma hoidsid Tema jüngrid omaette. Alles peale nelipühil toimunud sündmusi, mil jüngrid täideti Püha Vaimuga, hakkasid nad avalikult kuulutama, et Jeesus on üles tõusnud. Suurem osa Jeruusalemmas elavatest saduseridest ei uskunud, et ülestõusmine on võimalik. Nende jaoks oli mõeldamatu, et keegi, kelle tapmiseks nad nii palju vaeva nägid, on ellu ärganud. 

Selle tõttu püüdis ülempreester koos saduseride erakonnaga korduvalt leida põhjuseid, miks Jeesusest rääkijaid vangi panna või hukata. Ühte neist kordadest kirjeldatakse Apostlite tegude raamatus: „Nad kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasid nad vabaks.“ (Ap 5:40) 
Sellele järgnenu tekitab minus endiselt hämmingut, hoolimata sellest, et olen seda lugu võibolla juba kümneid kordi lugenud. „Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast. Ja nad ei lakanud iga päev püha­kojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.“ 
(Ap 5:41, 42) 

Pärast vangistust ja vägivalda rõõmu tunda? Mittekristliku inimese jaoks võib see tunduda lausa mõistusevastane. Ent apostlite jaoks ei olnud füüsiline ebamugavus ja valu karistus, vaid tunnistus nende usust Jeesusesse. Nad olid astunud inimlikust rõõmust suure sammu edasi. 
Nende rõõm ei tulenenud hetkeolukorrast või nende endi käitumisest ja saavutustest. Kui nad oleksid lasknud käesoleval hetkel juhtida oma emotsioonidel, oleksid nad tõenäoliselt olnud kurvad, vihased ja Jumalas pettunud. Nende rõõm tulenes teadmisest, et nad kannatavad Jeesuse nimel. See rõõm oli sügavam ja tugevam kui inimlik emotsioon. 

Usk Jumalasse annab jõudu ja julgust mitte ainult raskustega toimetulemiseks, vaid raskustega rõõmsalt toimetulemiseks.

Jüngrite eeskuju näitab, et usk Jumalasse annab jõudu ja julgust mitte ainult raskustega toimetulemiseks, vaid raskustega rõõmsalt toimetulemiseks. See rõõm ja rahu, mida Jumal pakub, on võimeline ületama kõik inimlikud kannatused ja pettumused. 

Õndsus tagakiusamises 

Jeesus andis Mäejutluses julgustuse jüngritele ja teistele Teda kuulavatele inimestele just eelnevalt kirjeldatud olukordadeks. „Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.“ (Mt 5:11, 12) 
Jeesus lükkab oma sõnadega ümber kõik õnneteooriad.

Jeesus kinnitab siin, et need, kes kannatavad tagakiusamise ja laimamise all oma usutunnistuse tõttu, on õndsad. Kui vastuoluline võis see kõlada toona ning kui vastuvõetamatuna tundub see ka tänapäeva heaoluühiskonnas. 

Jeesus lükkab oma sõnadega ümber kõik õnneteooriad.

Tõeline rõõm ja õndsus ei tulene maistest asjadest, meie tegudest, saavutustest, inimeste heakskiidust ega isegi füüsilisest heaolust. See rõõm on pärit teadmisest, et „palk on suur taevas“. Kannatused ja tagakiusamine siin maa peal võivad olla ajutised, kuid Jumala armastus ja taevas on igavesed. 

See kirjakoht on oluline meeldetuletus, et meie emotsioonid ei peaks sõltuma välistest asjaoludest, vaid meie suhtest Jumalaga. Jumala rõõm on midagi, mida ei saa meilt ära võtta. See on rõõm, mis tuleneb usaldusest Jumala vastu ja teadmisest, et olenemata meie praegustest raskustest, on meie lõplik sihtkoht taevas. 

Teadmine Jumala rõõmust 

Enda loomuse ja kasvatuse poolest olen eksinu kõrbes, kes nuriseb ka veel väiksemate ebamugavuste üle kui vee puudumine. Minu areng inimeseks, kes rõõmustab Jumalast ka keset suurimat depressiooni ja kurbust, on olnud areng. 
23-aastaselt alustasin ristimisklassi ning siiani meenutan sõnu pastorilt, kes seda läbi viis. Ta ütles, et oma usku Jumalasse ei saa rajada emotsioonidele, vaid see peab põhinema kindlal teadmisel, mis ei sõltu ühestki hetkeolukorrast. Teadmine, et Jumal on olemas, Ta armastab mind ning ootab mind koju. 

Jumala rõõmu leidmiseks olen pidanud õppima, kuidas mitte lasta oma emotsioonidel enda üle valitseda. See ei tähenda, et ma ei tunneks emotsioone või ignoreeriksin neid, vaid pigem õppisin, kuidas mitte lasta neil oma usku kõigutada. Ma pole kindlasti oma rõõmukogemustes samas kohas kus jüngrid, kes rõõmutsesid peksasaamise järel, kuid olen aru saanud, et negatiivsed hetkeemotsioonid on ajutised ja muutuvad pidevalt. Need ei ole tihti väärt väljendamist, samas kui Jumalalt tulenev rõõm on nende all alati püsiv ning alati väärt väljendamist. 

Negatiivsed hetkeemotsioonid ei ole tihti väärt väljendamist, samas kui Jumalalt tulenev rõõm on nende all alati püsiv ning alati väärt väljendamist.


Jumala rõõmu teadvustamine tõsiasjana on olnud vabastav. See tähendab, et ma ei pea pidevalt otsima õnne ja rõõmu välisest maailmast. Mul ei ole vaja järgmist saavutust karjääriredelil, mul ei ole vaja paremat autot, mul ei ole vaja kiitust oma tegudest. Kas ma olen inimlikult õnnelik maailma saavutuste üle? Jah, ikka. Samal ajal ei ole mul neid vaja selleks, et tunda tõelist rõõmu. 
Jumala rõõm ei ole sama mis maailma rõõm. Maailma rõõm on ajutine ja sõltub välisest olukorrast või sinust endast. Jumala rõõm on seotud teadmisega, et Jumal armastab meid tingimusteta ja me oleme tema lapsed, olenemata sellest, mis meie elus toimub. 

Rõõm on sügavalt juurdunud teadmine, et Jumal paneb kõik asjad koos toimima nende heaks, kes Teda armastavad isegi siis, kui välised asjad näivad lagunevat. Rõõm on usaldus Jumalasse, et Tema ise hoolitseb meie eest siin maailmas. Rõõm on tänulikkus Jumalale kõige eest. Rõõm on lootus Jumala tõotustest. See on usk tulevikku, usk Jumala lubadustesse. „Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!“ (Mt 5:12) •

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat