Täna, kui näed esimesi märke looduse taasärkamisest, kutsun sind üles võtma hetkeks aega maha. Kujuta ette, kuidas võis kõik olla siis, kui Jumal oma Sõnaga esimest korda kogu loodu tärkama pani. Selle sama loodu, mis täna patukoorma all ägades suudab meile siiski pakkuda nii palju hingesoojust ja meeldetuletust Looja võimsusest. Loodan kunagi taevas kuulda kirjeldust sellest, kuidas pimedus pidi valgusele ruumi andma ja kuidas kostis esimeste puude lehtede kohin tuules. Kuidas lõppes esimene päev ja kuidas siis taas esimese öö pimedus pidi teed andma järgmise päeva esimestele valguskiirtele. Kui pehme oli rohi ja kui lõhnavad olid lilled. Kas oskad üldse ette kujutada, kui suureks ja värviliseks võisid taimed toona kasvada? Mõnikord üksikus metsasalus või kevadiselt vuliseva veeoja ääres jalutades olen ikka püüdnud ette kujutada, kuidas võis elu olla siis, kui Aadam ja Eeva kord maailma avastasid. Eedeni aias elades polnud neil küll kontrastset võrdluspilti tänapäeva rikutusega, kuid usun siiski, et aia imed panid neid imestusest nii mõnigi kord peatuma ja Jumalat tänama. See aed oli ka nende jaoks kindlasti erakordne ja iga päev avastamist täis.
Kui kord eemaldatakse kate kaugemalt ajaloolt nii, et saame kuulda kirjeldusi otse allikast, siis ilmselt üks kurvemaid hetki on see, kui Noa pere jutustab veeuputusest. Kuidas ka Noa selle 600 aasta jooksul, mil ta enne veeuputust elas, kõige laostumist nägi ja kuidas tasapisi kaotas loodus oma ilu ja puhtust. Ja veelgi enam seda, kuidas laevast tulles polnud isegi sellest patust puretud, ent siiski loomisest selgeid meenutusi kandvast loodusest enam kuigipalju järel. Kuidas tuttavad mäed ja jõeorud olid kadunud ja taimede endisest hiilgusest oli alles vaid mälestus.
Ja siiski algas kõik uuesti. Just nagu nüüd, kevadel, kui loodus on pika talve olnud uinuvas olekus. Usun, et ka Noa otsis omal ajal igalt poolt märke loodu taastumisest ja tundis sellest ka sügavalt rõõmu ja tänas taevast Isa selle eest, et tal on võimalus seda näha ja kogeda. Et tal on veel aega, mis teistel oli veeuputusega otsa saanud.
Nüüd, kui kevadilmad on lähenemas, hakkab taas kibekiire aeg nii kodustel peenramaadel kui ka suurtel põllulappidel. Ehk on sinulgi juba taimed eelkasvatuses tärganud? Olen ka ise katsetanud oma ema eeskujul taimede ettekasvatamist. Tõsi küll, mul jääb veel rohenäpu-julgusest puudu, et aknalaudu kataks tomatitaimede võsa, kuid suvelilli oma aia rõõmuks olen sellegipoolest kasvatanud. Pean ausalt tunnistama, et mitte küll eriti edukalt ja imesuuri lillekuhjasid mu koduaiast veel ei leia. Küll aga on see mulle andnud palju õppetunde hoopis sügavamal tasandil – vast just sellisteks õppetundideks ongi Jumal taimede kasvatamise meile andnud?
Jumala lahendus oli tegelikult parim olenemata sellest, et minu kannatamatus oleks valinud mõne kiirema otsetee.
Kui olen varakevadel seemned mulda pistnud ja kasvulavad ootusärevusega akende ligi sättinud, siis küll tahaks juba paari päeva pärast rohelust märgata. Tunnen ära sama kärsituse, mis mind elu teisteski valdkondades saadab. Ka vaimulikus elus. Kui sageli olen endamisi mõelnud: „Jumal, kui kaua veel? Kas Sa oled ikka kuulnud, et ma palun?” Alles tagantjärele saan aru, et Jumala ajastus oli parim ja ka Jumala lahendus oli tegelikult parim olenemata sellest, et minu kannatamatus oleks valinud mõne kiirema otsetee.
Kui siis aga seemnetest on saanud taimepojukesed, kipub esialgne elevus mõne aja pärast kaduma. Esimestel päevadel on lihtne märgata, kuidas taimi järjest juurde tärkab ja on suur rõõm lugeda üle, mitu lehekest on hommikuks juurde kasvanud. Kuid juba mõne nädala pärast on see kõik muutunud rutiinseks kastmistööks. Ja just siis, kui taimed on juba peaaegu valmis õue istutamiseks, on mul mõnikord ikka juhtunud, et taimede kastmine läks õigel ajal meelest ja helge kevadpäike on esimesed read kauaoodatud lilletaimedest ära kuivatanud ja taimed on longus maas.
Kas ei juhtu ka meie vaimulikus elu teinekord sama? Oleme rõõmsad oma vaimulike kogemuste üle, jagame neid ja tunneme, kuidas oleme iga päevaga aina lähedasemad nii kaaskristlaste kui Jumalaga. Ja siis tulevad kiired-kurjad päevad või lihtsalt igapäevane rutiin ja mõne aja pärast märkame, kuidas osadus Isaga on märkamatult jäänud pinnapealsemaks. Oleme päevakuumuse käes end suisa kuivale jätnud. Olen tänulik, et taevane Isa on olnud ikka ja jälle võimeline ning ka tahtlik mind uuesti oma elustava väega kosutama. Olen tänulik, et Tema puhul ma ei pea kartma, et mind unustataks. Ta teab ju isegi seda, mitu juuksekarva mul peas on, ammugi siis seda, kuidas mind vaimulikult toita ja kasta.
Ta teab, kuidas mind vaimulikult toita ja kasta.
Kui aga minna tagasi taimede kasvatamise juurde, siis mis oleks, kui sel kevadel annaksime kogu oma kevadise ja suvise põllupidamise ja taimekasvatuse üle Suurele Aednikule, kes on kõigele elavale elu andnud. Alates istutamisest ja hooldamisest kuni saagi korjamiseni anuksime tarkust ja jõudu nii, et hea võiks kasvada. Ja mitte ainult – et me tunnetaksime läbinisti, et meil pole endal millegagi kiidelda ega teiste aednikega võrrelda. Olgu saak pisku või ülikülluslik – meie südames on ikka tänu taevasele Isale. Tänu, et me kõige selle keskel võime saada vaimulikult toidetud ja saame õppetunde, mis on palju sügavama ning püsivama juurega kui kasvatatud vilja- või lillesaak.
Mulle tundub, et meie tõeline kasv tuleb just siis, kui jääme oma igapäevases töötegemises täiesti Jumala juurde. Mind naisena on väga kõnetanud piiblitekst 1. Timoteose 2:15: „…aga ta (naine) saab õndsaks lastesünnitamise läbi, kui ta jääb ususse ja armastusse ning pühitsusse mõistliku meelega.” Usun, et siin pole mõeldud pelgalt laste sünnitamist kui tegevust. Usun, et siin on mõeldud seda, et me oma igapäevases rahmeldamises jääksime ikka täiesti usu, armastuse ja pühitsuselu juurde. Emana tean, kuidas mu tähelepanu ja mõtted on sajal teemal korraga ja tegemist ootavate tööde nimekiri kasvab nii mõtetes kui silme ees välgukiirusel. Kuid siiski kutsutakse meid Piiblis üles panema kõik asjad Jumala jalge ette ja tõstma esmatähtsad asjad esikohale: usu, armastuse, pühitsuse.
Jeesusega seotud lugudest on hea näide erinevus kahe õe, Marta ja Maarja vahel. Marta tahtis ilmselt kombe ja harjumuse kohaselt külalistele mugavat olemist pakkuda ja see vajas kiiret tegutsemist. Kodune toimetamine on ikka hea ja vajalik, ent igale asjale siin taeva all on antud oma aeg. Kui meid kutsutakse ja oodatakse Jumala jalge ette, siis tasub seda kutset kogu südamega tõsiselt võtta. Tööd ja tegemised ei kao siin maailmas kuskile. Kuid nagu päevakuumus sulatas vanadel iisraellastel kõrbes manna, kipub ka päevategevuste kuumus sulatama meie osaduse magusa võimaluse. Alustades päeva oma Taevase Looja seltsis, saame julgusega minna päevale vastu teadmisega, et isegi kui kõrbekuumus tahab tegemisi heidutada, saame kindlalt Jumala tõotusele toetuda: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal; ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Jesaja 41:10)
Kui meid kutsutakse ja oodatakse Jumala jalge ette, siis tasub seda kutset kogu südamega tõsiselt võtta.
Kui aga tunned, et oled jäänud vaimulikult kuivale, siis tea, et Jumal juba ootab, et sind kasta! Tema sulatab südamest uinutava jää ja annab meile lihase südame, mis on valmis laskma oma päeva vormida nii, nagu see Talle parim näib. „Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!” (2Kr 5:17).
Jääkaas ootab sulatamist, et südames võiksid taas hakata voolama elava vee jõed.
Kuigi talvel tundub, et kogu loodus on justkui lõputult uinunud, siis pinnas pole siiski kaotanud seda, mis on taimede kasvatamiseks vajalik. See kõik on lihtsalt jää ja lume ja külma all peidus. Ka meie südames võib juhtuda sarnane olukord – kui oleme jäänud vaimulikult tuimemaks ja leigemaks, siis see on otsekui jääkaas, mis ootab sulatamist, et südames võiksid taas hakata voolama elava vee jõed. Soovin sulle, et see kevad tooks su südamesse uuesti armumise Jumalasse ja et see kasvaks küpseks armastuseks Tema hoolitseva väe all. Ole õnnistatud sel kasvamise teel! •
In English