Kutse vee peale 

Olen juba teist aastat järjest ignoreerinud üht kutset.  

Üks minu klientidest, rahvusvaheline kontsern, millel on ettevõtted ka Eestis, korraldab iga aasta lõpupoole oma töötajatele ja partneritele piduliku vastuvõtu, mis toimub ühes Tallinna vanalinna hoones. Samas hoones on korra vastuvõtu oma klientidele korraldanud ka ettevõte, kus mina töötan, paik on igati noobel. Samuti ilmselt on väga nooblid ka need vastuvõtud, sest kutse peal on ära märgitud kohustuslik riietusstiil – must ülikond. 

Olen seda kutset ignoreerinud mitmel põhjusel. Esiteks, tegelikult pole ma selle ettevõtte inimestega kunagi päriselt kohtunud. Kõik meie senised kohtumised on olnud virtuaalsed – interneti teel. Ehkki ma tunneksin oma partnerid kenasti ka päris elus ära, siis esmakohtumine sellises formaalses õhkkonnas mind väga ei meelita. Ja teiseks, peamise põhjusena see, et mulle ei meeldi suure rahvamassiga formaalsed üritused, kus ma peaaegu kedagi ei tunne ja kus ma peaksin üritama võõrastega vestlust arendada. Small-talk ei ole minu tugevaim külg. Alternatiivina terve õhtu enamjaolt üksinda mõnes ruumi servas passida ja keskenduda suupistetele pole samuti eriti meelitav. Ehkki olen kutse tänulikult vastu võtnud – on ju meeldiv, et minu väikest panust selle suure ettevõtte jaoks on tähele pandud –, pole ma jah-vastust ikka andnud. 

Muidugi on olnud kutseid, mis on mulle rohkem meeltmööda olnud. Tegelikult pole vahet, on see kutse mõnele pidulikumale sündmusele nagu pulma, kus samuti eeldatakse formaalset riietust, või lihtsalt küllakutse mõne sõbra või tuttava poole, vastus sõltub minu suhtest kutsujasse.  

Milline on Jumala kutse? Või mis see on? 

Tahaksin sellele vastust otsida mõne seigaga apostel Peetruse elus. 

Peetrus kohtas Jeesust esmakordselt oma venna Andrease initsiatiivil Jordani ääres. Andreas oli üks neist Ristija Johannese järelkäijatest, kes võttis tõsiselt seda, kui Johannes osutas Jeesusele kui Messiale. Soovides Jeesust paremini tundma õppida, küsis Andreas Temalt, kus Ta ööbib, ja Jeesus vastas kutsega: „Tulge ja vaadake!“ Andreas laiendas selle kutse oma vennale Peetrusele, kes sellele vastas, ja nad veetsid selle õhtu koos Jeesusega.  

Nõnda sai Peetrusest Jeesuse jünger ja ta lävis Jeesusega tihedalt Galileas, kuhu nad koos tagasi suundusid. Kapernaumas olles kasutas Jeesus ilmselt öömajana ka Peetruse kodu, aga kardinaalset elumuudatust see esialgu kaasa ei toonud. Jeesus oli austatud ja hinnatud sõber ning õpetaja, Peetrus hoidis end Tema lähedusse, aga ka peret oli vaja toita ja Peetrus jätkas põhikohaga kalurina.  

Kui Jeesuse esimene kutse ei sisaldanud sidumist, siis järgmine kutse oli konkreetsem.  

Peale üht jutlust Galilea järve kaldal, kus Jeesus oli kasutanud tungleva rahvahulga pärast Peetruse kalapaati kõnepuldina, palus Jeesus kaluritel sõita kaldast eemale ja võrgud vette heita. Nende öine kalapüük oli ebaõnnestunud, võrgud olid tühjad ja Jeesust kuulates olid nad oma võrke puhastanud ja parandanud.  

Ebaõnnestunud kalapüük tähendas hoopi pere rahakotile, mis tolle aja lihtrahval oli niigi õbluke. Jeesus käskis Peetrusel uuesti katsetada. Kalurid teadsid väga hästi, et päise päeva ajal selle õnnestumine polnud tõenäoline, kui isegi öösel – parimal kalastamise ajal – midagi võrku ei jäänud. Lisaks sellele olid nad oma pingutusest väsinud. Kuid Peetrus oli juba nii mõndagi näinud sellest, mida Jeesus suutis ja ainult selle pärast, et Jeesus seda ütles, viskas ta võrgu veel vette ning saak oli sedavõrd suur, et võrgud olid rebenemas.  

Ja siis kui tundus, et nüüd on perekonna rahamured selleks korraks lahendatud, esitas Jeesus oma kutse – tulge, jätke oma kalurielu ja järgnege mulle. Peetrus võttis seda kutset igatahes nii tõsiselt, et jättiski kaldale tõmmatud hiiglasliku saagi sinnapaika ning järgnes Jeesusele. Jeesus oli tõestanud, et Tema suudab nende vajaduste eest hoolitseda paremini kui nemad ise ja Peetrusele sellest hetkel piisas. 

Jeesusega koos käies esitati Peetrusele veel mitu kutset, mõned erilised selle poolest, et need ei laienenud Jeesuse tervele kaaskonnale, vaid üksikutele valitutele – kutse minna Jeesusega muutmise mäele, kutse koos Jeesusega palvetada Getsemani aias. Siiski, üks kutse Peetrusele oli nii erakordne, et seda ei saa mainimata jätta. 

Oli tormine öö Galilea järvel. Jeesuse sõbrad olid paadis ja heitlesid lainetega. Korra varem olid nad sama seltskonnaga samuti ühel ööl järvel maruilmaga võidelnud ja peaaegu alla jäänud. Aga siis oli olnud Jeesus nendega – ehkki nad olid ta paadipäras magavana praktiliselt unustanud – ja Jeesus oli tormi vaigistanud. Nüüd olid nad üksi, Jeesus ise oli nad ära saatnud. Nad olid väsinud, meeleheitel ja hirmul. Korraga silmasid nad kedagi vete peal liikuvat ja nad pidasid seda viirastuseks. „Tont!“ kisendasid nad. Kuid see polnud tont, vaid vee peal kõndiv ja appi tõttav Jeesus, kelle tuttav hääl läbi maru jõudis paadis olevate õpilasteni: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke.“ 

Peetrus – ei tea, kust tal see mõte pähe kargas, vist ainult tema oli võimeline selle peale tulema – ütles, et kui see oled sina, Jeesus, siis käsi mind ka vee peale tulla. 

Jeesus kutsus Peetrust: „Tule!“ Ja Peetrus ronis üle paadi serva – oh imet, vesi kandis tema jalgu – ja alustas vee peal Jeesuse poole kõndimist. Kõik toimis suurepäraselt, kuni ta oli Jeesuseni jõudnud. Siis millegipärast jõudis temani olukorra füüsiline reaalsus – marutuul ja lained, ning samal hetkel kadus tal veepind jalge alt ning Jeesus pidi temast kinni haarama ja tagasi paati talutama. 

Kui ma mõtlen nende lugude peale, siis tundub, et ehkki meie igaühe elu on erinev, on Jumala kutse meile siiski sarnane. 

Jumal ei sunni inimest vastu tahtmist kuhugi minema ja midagi tegema. Tema esimene kutse meile on: „Tulge ja vaadake!“ See on avatud kutse, kus Jumal kutsub meid kõigepealt vaatlema ja tähele panema seda, kes Ta on, mida Ta teeb ja kuidas Ta teeb. Taavet kirjutas kord: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea!“ (Ps 34:9) Ta kutsub meid endaga aega veetma, et võiksime veenduda, et Ta on väärt meie aega (kuigi on nii loogiline, et Ta seda on, kasutame me tihti aega mille iganes jaoks). Ta kutsub meid ennast proovile panema. 

Jumal siiski ei soovi, et meie suhe Temaga jääks platoonilisele, pelgalt vaatlemise tasemele. Tema järgmine kutse on: „Järgne mulle.“ Jumal kutsub inimest otsustama – jätta selja taha vana elu ja kõndima edaspidi koos Temaga. Mõne jaoks tähendab see 180-kraadist pööret elus, kus maha on vaja jätta palju halbu füüsilisi ja vaimseid harjumusi, kardinaalset muutust südamehoiakus ja elustiilis. Ja teisalt, see vana elu ei pruugi olla otseselt midagi halba, nagu polnud ka Peetruse kaluriamet. Oluline on see, et Jumalal on meie jaoks suurem eesmärk, milleni jõuame ainult koos Temaga – õige elu Kristuses. Otsuse tegemine nõuab sammu usus ja valmisolekut millestki loobuda, paratamatult peab selja taha jääma ka midagi, mis seni on olnud armas. Kutse vastu võtmine vajab usaldust, et Tema hoolitseb ja vastab meie vajadustele just sellisel viisil, nagu on meie jaoks kõige parem.  

Ja siis on meie elus palju erilisi kutseid, kus mingis konkreetses ajas ja kohas kutsub Jeesus meid midagi konkreetset tegema. Ja ma usun, et mõnikord on selleks metafoorselt vee peal kõndimine, millegi tegemine, mida me ise oma jõu ja nõuga kuidagi ei suudaks. Peetruse vee peal kõndimise kogemusest võime õppida seda, et kõik on võimalik, kui hoida usus oma silmad meie Päästjal. Peetrus ei pidanud enne läbima vee peal kõndimise kursust, et Jeesus oleks saanud talle öelda: „Tule!“ Ta pidi vaid läbima Jeesuse usaldamise kursuse.  

Aga Peetrus kukkus ju läbi? Meiegi pole selle suhtes immuunsed. See kogemus õpetab meile ka seda, et ka meie võime läbikukkumise puhul loota Jeesuse andestusele ja toetavale käele.  

Jumala kutse meile ei tee eriliseks meie isik, meie kvalifikatsioon ega teened, vaid Tema enda isik. Jumal ei sea mulle ette riietumisstiili ja see kutse pole seotud minu varasemate saavutustega. Tema kutse tuleneb sellest, et Ta armastab inimest ja tahab meie sõprust. Kui Tema inimest kutsub, siis hoolitseb Ta ise kõige muu eest, mis selle kutsega kaasas käib. Tema annab meile kvalifikatsiooni ja riided. Oleks meil ainult usaldust suure Kutsuja vastu ja tahtmist vastata! •