Indrek Ploompuu: Meid on palju ja meil kõigil on erinev arvamus

Me oleme harjunud Jõgeva adventkoguduse vanemat Indrek Ploompuud nägema askeldamas juhtmete ja kaameratega. Indrek teab täpselt, kus asub ja kuidas töötab mingi pistikupesa või väike tehniline jupstükk, mis on puudu õnnestunud ülekandest või salvestusest. Kuid seekord ei ole kõneaineks meie liidu videotöö, vaid üks teine roll, mis Indreku vastutusvaldkonda kuulub. Indrek räägib Averonika Beekmannile kogudusevanema tööst.  

Mis on sinu esimesed teadlikud mälestused seoses kogudusega? 

Minu lapsepõlv keerles väga suuresti koguduse ümber, kuna minu isa töötas sel ajal pastorina. Enamus mu lapsepõlvemälestusi on kirikumaja kirikuaed, need inimesed, sündmused ja üritused, millest me osa võtsime. Põltsamaa koguduse hoone on mulle poolenisti lapsepõlve sünonüüm. Kihvt on see, et paljud need inimesed, kes on mul sellest ajast meeles, on praegu ka Põltsamaa koguduses aktiivsed ja mul on alati eriliselt soe tunne, see annab mulle midagi juurde, kui  nendega kohtun – nad on mu lapsepõlve täiskasvanud sõbrad.  

Millal hakkasid nägema isa kõrval, kes oli pastor, koguduses ka teisi rolle? Kogudusevanem on üks nendest olulistest rollidest. 

Kui me elasime Tallinnas, siis sellist äratundmist ei olnud. Ma olin siis ikka veel laps, võtsin osa kõigest, mida tehti, mida tegid mu vanemad. Ma ei mäleta, et oleksin väga palju kaasa mõelnud. Olime Tallinnas kuni minu 15-aastaseks saamiseni. Siis kolisime Pärnusse. Seal küll kohtusin selle kogudusevanemaga ja hakkasin ka ise aktiivselt mõningaid rolle täitma ja süsteemi rohkem sisse elama. 

^{Indreku koguduse vanemaks ordineerimine 19.04.2014.} 

Nüüd oled sa Jõgeva koguduse kogudusevanem. 

Olen kogudusevanem olnud 10 aastat. Alguses kui me Kerstiniga Jõgevale kolisime – juba 14 aastat tagasi – oli meie kogudus pikka aega ilma kogudusevanemata ja sellest me rääkisime pidevalt, et oleks vaja, oleks vaja. Sellest räägiti ka liidus, et oleks vaja, et keegi esindaks kogudust, oleks kontaktipunkt koguduses, aga seda oli raske saavutada, et keegi sooviks selle ametinimetuse endale külge võtta.  

Sellises väikses koguduses nagu meil Jõgeval on kõik rollid nagunii täidetud, sõltumata sellest, kes mis ametit ametlikult veab. Inimesed teevad seda, mida nad oskavad ja valitud ametid on sellega vastavuses. Aga kui mõnda ametit pole valitud, siis selle tõttu midagi olemata ja tegemata ei jää. Meil ei ole Jõgeval palju meesterahvaid ja sel ajal oli võibolla rohkem seda mõtlemist, et kogudusevanem võiks olla meesterahvas. Siis olin lõpuks nõus selle koha võtma.  

Sinu poole pöördus siis pastor või valimiskomisjon. Kas sinu poole oli pöördutud ka varem? 

Jaa, oli ka varem pöördutud ja ma olin vähemalt kaks aastat varem – meil iga kahe aasta tagant valimised – ära öelnud. See nõustumine ei olnud nii, et hea küll, eks ma siis teen ära. Vaid ma ise sain ka aru, et väljastpoolt kogudust vaadates on hea, kui keegi täidab ära selle kohustusliku rolli, mille meie koguduse süsteem on loonud. Keegi ei lugenud mulle ette nimekirja asjadest, mida nüüd peab tegema. Ma ei usu, et oleksin seda rolli siis vastu võtnud. Pigem on pastor kui ka kogudus olnud toetav, et, hei, me toetame sind. Keegi ei ole pannud mulle suuri kohustusi juurde sellega.  

Tunned, et sinu kogudus toetab sind. 

Jaa! See tähendab, et ma palju ei põe, kui ei saa hingamispäeval oma koguduses olla. Kuigi vahel natuke põen ka, eriti kui on juhtunud, et ma pole ka muude kohustuste tõttu mitu hingamispäeva Jõgeval käinud. Mitte et keegi mulle etteheiteid teeks, lihtsalt on selline tunne, et mis kogudusevanem sa oled, ei tea, kuidas enda kogudusel läheb. Seda juhtub eriti suvel.  

Oled juba tükk aega kogudusevanem olnud. Mis on kujunenud sinu vastutusvaldkonnaks koguduses? 

Ma arvan, et kõige olulisem on esinduslik funktsioon. Väga suur osa liiduga suhtlemist käib minu kaudu, ja mõlemas suunas. Ka raamatute tellimine. Kuna meid ei ole palju, siis ongi teinekord lihtsam, kui need asjad käivad minu kaudu. Aga ka vastupidi – mingid kirjad, mis kogudusele saadetakse, tulevad pastorile ja minule. Sellest piisab, et info liigub ja asjad saaksid tehtud. Ma arvan, et see on kõige olulisem. Meil ükskord oli nii, et pastoriga mõtlesime, et äkki keegi teine soovib ka kogudust esindama minna, meil oli pikk koosolek sel teemal. Lõpuks läksin ikka mina, kes ma pidin nagunii oma muude kohustuste tõttu kohale minema. See võis olla peakoosoleku saadiku valimise juures. Meil on päris mitu õpetajat koguduses, kel on sel ajal – kevadel – väga keeruline töö tõttu kuskile minna. Ma arvan, et see on hea, et ma saan selliseid funktsioone täita. Muude asjade koha pealt: eks ma võimalusel aitan neid asju ka liigutada, mida parasjagu on vaja teha. On see siis mõne asja ostmine või remondiga seotud. Üldiselt ma pigem nendega ei tegele, kuigi kujutan ette, et oleks väga hea, kui tegeleksin, aga ma lihtsalt ei jaksa, ja võibolla ei oska ka. Mina majandusjuht ei ole. 

Missugusena näed enda osa koguduse jumalateenistuste korraldamisel ja vaimuliku elu edendamisel? 

Teen selles osas, et meil jumalateenistused toimuksid, koostööd pastoriga. Kui mina olen kohal, siis juhatan jumalateenistust. Kui mind ei ole, teevad seda teised. Jutluste graafiku on meil teinud pastor, mina olen vahel üks neist, kes peab jutluse. Elu on kiire ja see vaba ressurss, mis on, kulub muudele asjadele, näiteks liidu meediatöö. Tegelikult need ülesanded võistlevad omavahel.  

Seoses sellega, et ühel pastoril on kaks-kolm kogudust, langeb kogudusevanematele järjest rohkem koormust, millega oleme harjunud, et varem kuulus see pastorile. Kas olete teiste kogudusevanematega selles osas kogemusi ja ideid vahetanud? 

Varem käis meil pastor kaks korda kuus. Väga suurt vahet ei ole, kas näeme pastorit kord või kaks kuus. Sama asi toimib ikka. Tunnen küll, et kogudusevanemal on suurem vastutus, erilisem roll ja ka kutsumus – kuidas kellelgi. Koguduse poolt vaadatuna just. Jõgeval on praegu nii, et olen oma pastoriga kokku leppinud, et minu peale suuremat koormust ei lange, mul ei ole see praegu võimalik. Katsume välja mõelda alternatiivseid lahendusi. Praegu proovime video vahendusel midagi teha, nii et meil ei ole päris iga kord traditsioonilist jutlust. Me alles hakkame kompama seda, et kust ja mis materjali me selleks leiame. Mõte on selles, et pärast videot võiks olla diskussioon, mida meil üldiselt jutluse puhul ei ole, aga video äkki annab selle võimaluse ja lisab juurde elavat arutelu. Tunnen, et Jõgeval on meil sellise asja katsetamiseks head tingimused. Me oleme nagu üks väike perekond seal koos, meil ei ole sellist asja, et keegi tagumises reas kritiseeriks või ei ütleks välja, mis ta arvab. Saame proovida ja katsetada, saame arutada, kuidas meeldib, mida saaksime teha teisiti, et inimesed tunneksid, et hingamispäevane koosolemine annaks neile midagi vaimulikult ja ka sotsiaalselt. Ma olen optimistlik.  

Kirjelda veel oma kodukogudust. 

Kui meid on hingamispäeval koos kümme, on päris hästi, tihti on vähem, vahel on ka rohkem. Sõltub ka sellest, kas minu lapsed on kohal – protsentuaalselt on väga suur erinevus. Mulle meeldib see, et meil tõesti ei ole midagi varjatud üksteise eest. Seal on tunne, nagu oleks kodus, me teame üksteise plusse ja miinuseid. Keegi ei tee kellelegi etteheiteid, vähemalt ma ise ei näe neid hõõrdumisi. Ei ole ka, et keegi ajaks taga, et peab olema kindlasti nii. See võtab stressi vähemaks neil, kes midagi teevad. Ja eks midagi teevad kõik. Ei ole nii, et keegi näpuga näitab, et seda poleks pidanud tegema nii või naa. Hingamispäevakool on meil ka nii, et iga kord lõpetame erineval kellaajal, sõltuvalt sellest, kui palju diskussiooni mingi teema tekitab. Teinekord läheb ikka 20 minutit kauem.  

^{Indrek koos abikaasa Kerstini ja lastega.}

Kuidas näed ennast osana kogudusevanemate hulgas. Kuidas omavahel suhtlete? Millest räägite? Millest ei räägi? 

Üldiselt on need kohtumised, mis meil on näiteks retriitidel või mujal, toredad. Vahva on see, et esindatud on eri põlvkonnad. Endavanustega näen, et oleme natuke rohkem sarnases olukorras ja on sellistel teemadel rääkimist. Siis on vanemaid kogudusevanemaid, kellele kindlasti vaatan heas mõttes alt üles ja püüan neilt midagi õppida, kuulata seda, kuidas nemad asju teevad. Kui ma vaatan ja mõtlen, missugune kogudusevanem võiks olla, siis ma ise olen hoopis midagi muud. Kui kohtun teiste kogudusevanematega, siis see ei suurenda seda vahet, vaid tajun, et me oleme kõik inimesed ja me kõik oleme rohkem või vähem selles rollis ka seetõttu, et keegi peab olema, see on vajalik. Me õpime tegevuse käigus, me ei peagi olema täiuslikud ja suutma teha kõike. Suhtlus on julgustav ja toetav. See kogemus laieneb minu jaoks ka suhtlemisele pastoritega. Võibolla on see ka osa vanemaks saamisest. Kui ma suhtlen meie pastoritega, kes on järjest enam minu enda ealised ja ma saan nendega rääkida nagu heade sõpradega kõigest, on see igatepidi julgustav, see vähendab hirmu, mida kõike ma peaks olema. Ma kujutan ette, et teised tunnevad paljuski sama.  

Koguduses on olulised suhted ja sa mainisid, et Jõgeval on teil isekeskis head perekondlikud suhted. Kuidas hoida kogudust nii, et suhted oleksid head ega hakkaks kusagilt kärisema? 

Lihtne pool on see, et vähemalt kogudusevanem ise, mina ise saan mitte teha inimestele etteheiteid, mitte käia neile pinda. Saan ise arvestada inimeste soovidega ja mitte öelda ette, kuidas kõike teha tuleb, leppida asjadega, kui need on teisiti, kui ma ise tahaks. See on lihtne osa. Kuigi ka see ei pruugi tulla lihtsalt.  

Aga kui on teiste inimeste vahel hõõrdumised, siis on selge see, et tuleb üritada selgitada, lahendada neid asju. Ma arvan, et me oleme paljud näinud, et ei ole palju vaja, et inimesed läheksid kogudusest ära lihtsalt seetõttu, et seal on liiga palju etteheitmist, rääkimata sellest, kui keegi kellelegi ei meeldi. Esimene asi on, et ole leplik. Kõige suurem probleem, mis suhteid rikub ja pingeid tekitab, on see, kui sa kritiseerid. Rääkimata sellest, kui lähed peale suruma, et teeme nii, nagu mulle meeldib. Ükskõik kes seda teeb – kas kogudusevanem või keegi kogudusevanemale. See on number üks, kuidas suhteid rikkuma hakata. Meid on palju ja meil kõigil on erinev arvamus. Me peame tegema kompromisse.  

Eelmise intervjuu andis Võru koguduse vanem Ilmar Valb. Ta esitas sulle sellise küsimuse: milline on sind enim inspireerinud piiblisalm?   

Praegu meenusid esimesena need Jeesuse sõnad: „Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!“ (Mk 4:23) See kirjakoht inspireerib mind olema tähelepanelik enda ümber toimuva suhtes ning ka selle suhtes, mida ma ise teen või ütlen. 

Esita enda küsimus järgmisele kogudusevanemale, kes selles sarjas intervjuu annab.  

Minu küsimus lähtub paljudest neist teemadest, mida olen enda kohta rääkinud. Armas, kas sul on mõningaid selliseid asju, mida sa ei taha teha, mis sulle ei meeldi, aga pead neid ikka kogudusevanemana tegema? 

Kas ma võin sulle endale ka selle küsimuse esitada? 

Ma ei tunne ennast kunagi hästi ja kindlalt esinejana. Sõnade ritta seadmine ei ole minu tugevus. Kui vaatan näiteks õpetajaid, kelle puhul näen, et nad ei ole midagi kirja pannud, neil tuleb kõik see tekst, kas või näiteks palve, loomulikult ja ilma vaevata. See on minu jaoks vaev. Aga tuleb teha ja ma ei tunne selle pärast pinget. Ma saan aru, et ei ole midagi hullu, aga see ei ole asi, mida ma teeksin super hea meelega. Jutlus on kõige väiksem probleem, sest seda ma ei ütle peast. See on asi, mida saan ette valmistada ja läbi mõelda. Kõik selline tekst, mis ei ole ette valmistatud, kas või see intervjuu praegu…  •