Algus juulikuu Meie Ajas
„Elektrodiagnostika“
Mõned arstid, hambaarstid ja kiropraktikud kasutavad „elektrodiagnostilisi“ seadmeid, et kindlaks teha vajalik homöopaatiline ravim, mida määrata. Selle praktiseerijad väidavad, et nad suudavad kindlaks teha iga haiguse põhjuse, tuvastades „energia tasakaalutuse“, mis seda põhjustab. Mõned väidavad ka, et need seadmed teevad kindlaks selle, kas inimene on allergiline või tundlik toidu, vitamiinide ja/või teiste ainete suhtes. Seda protseduuri, mida nimetatakse elektroakupunktuuriks Volli järgi (EAV), elektrodiagnoosiks või elektrodermaalseks ekraneerimiseks, hakati tegema 1950. aastate lõpus Reinhold Volli poolt, kes oli Ida-Saksamaa meditsiinimagister ja kes lõi originaalseadme. Edaspidised mudelid on olnud näiteks Vega, Dermatron, Accupath 1000 ja Interro.
Pooldajad väidavad, et need seadeldised mõõdavad „elektro-magnetilise energia“ voolamise häireid mööda keha „akupuntuurilisi meridiaane“. Tegelikult on need moodsad galvanomeetrid, mis mõõdavad patsiendi naha elektrilist vastupanuvõimet, kui seda mõõtepeaga katsutakse. Igal seadeldisel on madala pingega allikas. Üks juhe läheb seadeldisest vasest silindrisse, mis on kaetud niiske marliga ja mida patsient peab käes hoidma. Teine juhe on ühenduses mõõtepeaga, millega töötaja puudutab „akupunktuurilisi punkte“ jalal või käel. See n-ö suleb vooluringi ja seadeldis registreerib elektrivoolu liikumise. See informatsioon kantakse üle mõõturile, mis võimaldab arvulist tulemust. Arvu suurus sõltub sellest, kui tugevalt on mõõtotsik surutud vastu patsiendi nahka. Hiljutised väljalasked, nagu Interro, tekitavad heli ja visandavad tulemused arvutiekraanile. Valitud ravi sõltub praktiseerija tegevusulatusest ja võib sisaldada akupuntuuri, toitumise muudatusi ja/või vitamiinilisandeid või ka homöopaatilisi tooteid. Regulatiivsed organid on konfiskeerinud mitmeid elektroakupuntuurilisi seadmeid, kuid süstemaatilist pingutust, et neid turult kõrvaldada, pole tehtud. Kahjuks on ida turul ning Baltikumis sellised seadmed siiani aktuaalsed.
Ilmetu uurimistöö
Kuna paljud homöopaatilised ravimid ei sisalda tuvastatavat hulka aktiivainet, siis on võimatu uurida, kas neis on aineid, mis etiketil kirjas. Erinevalt paljudest mõjusatest ravimitest, ei ole nad kahekordsel sõltumatul testimisel osutunud haiguste vastu efektiivseks. Tegelikult ei ole suuremat osa homöopaatilisi ravimeid kunagi testitud.
1990. aastal analüüsis artikkel „Epidemioloogia ülevaade“ 40 suvaliselt valitud uuringut, mis kõrvutasid homöopaatilist ravi standardse raviga, platseeboefekti ja ravi puudumist. Autorid leidsid, et kõik uuringud, välja arvatud kolm neist, olid valesti üles ehitatud ja et ainult üks neist kolmest oli andnud positiivse tulemuse. Autorid jõudsid otsusele, et pole mingit tõestust, et homöopaatiline ravim omaks enam väärtust kui platseebo.2
1994. aastal avaldas ajakiri Pedeatric artikli, milles väideti, et homöopaatiline ravi on osutunud efektiivseks Nikaraagua lastel kerge kõhulahtisuse ravimisel. Väide põhines avastusel, et teatud päevadel oli „ravitaval grupil“ vähem lahtist väljaheidet. Sampson ja London märkisid (1) siiski, et uuringus kasutati ebausaldusväärset ja tõendamata diagnostilist ja terapeutilist skeemi (2), polnud mingit kaitset toote võltsimise (3) vastu, ravi valik oli suvaline (4), andmed olid veidralt grupeeritud ning sisaldasid vasturääkivusi (5), tulemuste kliiniline tähtsus on küsitav (6) ning sellel polnud tähtsust rahvatervise seisukohalt, sest kerge kõhulahtisuse raviks lapsepõlves on vajalik vaid piisav vedeliku manustamine, et ennetada või korrigeerida vedeliku puudujääki.4
1995. aastal avaldas Prescrire Internatsional, Prantsuse ajakiri, mis hindab farmatseutilisi produkte, kirjanduse ülevaate, milles jõuti järgmistele järeldustele: „Kuna homöopaatilisi ravimeid kasutatakse tavaliselt juhtumitel, kus on mitmeid resultaate või esineb spontaanset tervenemist (nende platseeboefekt), on laialt levinud arusaam, et need ravimid avaldavad mõju vaid osale patsientidest. Vaatamata suurele hulgale võrdlevatele uuringutele, mis on tänaseks päevaks läbi viidud, ei ole leitud, et homöopaatiline ravi omaks suuremat mõju kui platseebo ravi, kui neid rakendada samades situatsioonides.“
1996. aasta detsembris avaldas Homeopaatiliste Meditsiiniuuringute Grupp, Euroopa Komisjoni poolt koondatud ekspertide grupp, pika raporti. Gruppi kuulus homöopaatilisi meedikuid-uurijaid, kliiniliste uuringute, kliinilise farmakoloogia, biostatistika ja kliinilise epidemioloogia eksperte. Grupi eesmärk oli hinnata homöopaatilise raviuuringute kontollitud raporteid, nii avaldatuid kui ka mitteavaldatuid. Pärast 184 raporti uurimist jõudis ekspertgrupp järeldusele, et 1) vaid 17 neist uuringutest olid kavandatud ja raporteeritud piisavalt hästi, et neid arvesse võtta, 2) mõnedel juhtudel võis homöopaatiline lähenemine olla efektiivsem kui platseebo või ravi puudumine ning 3) osalejate arv selles 17 uuringus oli liiga väike, et teha järeldusi homöopaatilise ravi efektiivsusest kindlates olukordades.5 Ehk lühidalt: enamus homöopaatilisi uuringuid on väärtusetud ning ükski homöopaatiline produkt pole osutunud kasulikuks ühelgi terapeutilisel otstarbel. Rahvuslik Tervisepettuste Nõukogu (National Council of Health Fraud) on hoiatanud, et „homöopaatia sektantlik iseloom tõstatab tõsiseid küsimusi homöopaatiliste uurijate usaldusväärsuse kohta.“6
1997. aastal otsustas terviseküsimustega seotud Londoni võimuorgan lõpetada homöopaatiliste ravimite eest maksmise, kui oli jõudnud järeldusele, et ei ole piisavalt tõendeid, mis toetaksid selle kasutamist. Lewishami, Lambethi ja Southwalki organid saatsid aastas rohkem kui 500 patsienti Londoni Kuninglikku Homöopaatilisse Haiglasse. Nende organitega seotud arstid vaatasid üle avaldatud teadusliku materjali, osana üldisest suundumusest osta vaid tõenditega varustatud ravimeid. Grupp leidis, et paljud uuringud olid metodoloogiliselt vigased ning et hiljutised Londoni Kuninglikku Homöopaatilisse Haigla uuringud ei sisaldanud mingeid veenvaid tõendeid sellest, et homöopaatiast on meditsiinilist tulu.7
Homöopaatia pooldajad kuulutavad nendest vähestest „positiivsetest“ uuringutest, mis tõestanud, et „homöopaatia mõjub“. Isegi kui neid tulemusi saab järjekindlalt korrata (mis on üsna ebatõenäoline), siis kõige rohkem saab ühe ravimi uuring ühe haiguse kohta tõestada seda, et see konkreetne ravim on mõjus selle konkreetse haiguse korral. See ei muuda valiidseks homöopaatia põhilisi teooriaid ega tõesta seda, et homöopaatiline ravi on kasulik teiste haiguste puhul.
Platseeboefektid võivad muidugi võimsad olla, kuid sümptomite võimalikku leevendamist platseeboga tuleb kõrvuti kaaluda selle kahjuga, mis võib tulla, kui loodetakse ainult sellele ning raisatakse raha ebaefektiivsetele toodetele. Homöopaatia on populaarne ka seetõttu, et pakub spontaanset leevendust. Ma arvan, et paljudel inimestel, kes peavad homöopaatilist ravimit oma tervenemise põhjuseks, oleks samasugune juhus olnud ka ilma selle ravimita.
Homöopaadid teevad kõva tööd, et nende teenuseid rahastataks riiklikust tervisekindlustusest. Nad väidavad, et pakuvad ravi, mis on ohutum, õrnem, „naturaalsem“ ning odavam kui üldlevinud ravi ning samas pöörab rohkem tähelepanu haiguste ennetamisele. Homöopaatilised ravimid aga ei enneta midagi ning paljud juhtivad homöopaadid jutlustavad immunisatsiooni vastu. Sama halb lugu on 1997. aasta Rahvusliku Homöopaatiakeskus konverentsi raportiga, milles kirjeldatakse seda, kuidas üks homöopaatiline meedik soovitas kasutada homöopaatilisi ravimeid, et ennetada ning ravida pärgarterihaigust. Vastavalt sellele artiklile oli meedik soovitanud mitmeid 30C ja 200C produkte kui alternatiive aspiriinile ja kolesterooli alandavatele ravimitele, mille tõhusus südameattakkide ja rabanduste ärahoidmisel on tõestatud, mis aga ei vasta tegelikkusele.8
Illegaalne turustus
1982. aastal läbiviidud uuringus leidis FDA n-ö kassaaparaadi kõrval olevaid ravimeid, mis lubasid ravida tõsiseid haigusi nagu südamehädasid, neerupuudulikkust ning vähki. Tarantula eritistvaruti skleroosi raviks ning kobra mürki vähi jaoks.
1988. aastal võttis FDA kasutusele meetmeid kompaniide vastu, kes reklaamisid „dieediplaastreid“, mis petsid väidetega, et need suudavad vähendada isu. San Diegos asuv kompanii Meditrend International, suurim omataoliste seas, õpetas kasutajaid tilgutama 1-2 tilka „homöopaatilist isukontrollimise lahust“ plaastrile ja kanda seda terve päeva fikseerituna „akupuntuursele punktile“ randmel, et „bioelektriliselt“ maha suruda aju isukontrollimise keskust. Koik see on pettus, mille saagiks langevad kergeusklikud.
Ameerika kõige jultunud homöopaatiliste produktide turustaja on New Mexico, Albuquerque Bioloogiline Homöopaatiline Tööstus (Biological Homeopathical Industries) ehk BHI, mis saatis 1983. aastal 200 000 arstile üle maa 123-leheküljelise kataloogi. Produktide seas olid BHI Vähivastane virguti, BHI Antiviirus, BHI Rabandus ja veel 50 erinevat tüüpi tabletti, mis väidetavalt aitasid tõsiste haiguste vastu. 1994. aastal sundis FDA BHI-d lõpetama mitmete ravimite müügi ja vähendama oma lubadusi teiste suhtes. BHI siiski jätkab illegaalsete avalduste tegemist. 1991. aastal soovitas nende ajakiri Physicians Reference („kasutamiseks ainult tervishoiu asjatundjatele“) kohatult ravimeid südamehaiguste, süüfilise, neeruhädade, tuhmi nägemise ning paljude teiste tõsiste haiguste vastu. Kompanii publitseerimise haru annab kord kvartalis välja Bioloogilist Ravi, loodusliku meditsiini ajakirja, mis sisaldab pidevalt artikleid, mille autorid teevad küsitavaid avaldusi. 1992. aasta aprillinumbris avaldatud artiklis oli nimekiri näidustustest, mille puhul tuleb kasutada BHI ja Tervenemise (Heel) produkte (neid levitab samuti BHI), seal oli nimetatud rohkem kui 50 seisundit, sealhulgas vähk, angiin ja halvatus. 1993. aasta oktoobriväljaandes, mis oli pühendatud laste homöopaatilisele ravile, oli artikkel, milles soovitati ravimeid ägedate bakteriaalsete kõrva- ning mandliinfektsioonide vastu. Artiklis on valik Tervenemise seminaridelt, mida peeti paljudes linnades Nevadast pärit homöopaadi poolt, kes on ühtlasi ka Bioloogilise Ravi meditsiinitoimetaja. 1993. aastal avaldatati Tervenemise seminari raames 500-leheküljeline, kõvakaaneline raamat, mis kirjeldas, kuidas kasutada neid produkte, et ravida rohkem kui 450 seisundit.9 12-lehekülge raamatust räägib „neoplaasiast ning haiguse neoplastilistest haigustest“ (neoplasm on kasvaja meditsiiniline termin). 1998. aasta märtsis Nevadas Las Vegases osteopaatide koosolekul jagas Tervenemise eksponeerija selle raamatu koopiaid, kui temalt küsiti, kuidas Tervenemise produkte kasutada. 2000. aasta väljaanne on mahukam, kuid ei sisalda enam neoplaasia osa.10
1993. aasta oktoobrist 1994. aasta septembrini andis FDA neljale homöopaatiliste ravimite tootjatele välja hoiatuskirju:
> BHI pidi lõpetama väidete tegemise, et BHI Külm (Cold), mis sisaldas väävlit ja pulsatillat (taim, mis kuulub karukellaliste liiki), oli efektiivne mumpsi, sügava köha, krooniliste hingamisteede haiguste, vöötohatise, kõikide viiruslike infektsioonide ning leetrite vastu. Lisaks sellele, kui seda ravimid kombineerida teiste BHI ravimitega, siis väidetakse ebaseaduslikult, et see aitab ka kõrvapõletiku, kopsukelmepõletiku, bronhiidi või kopsupõletiku, konjuktiviidi ja trahheiidi vastu.
> AS Botanical Laboratories’el, mis turustas Natra –Bio produkte, keelati väidete tegemine, nagu vähendaks homöopaatiline ravim BioAllers allergiasümptomeid, mis on põhjustatud õietolmust, loomakarvadest, kõõmast, hallitusest, pärmist ja tolmust. Neid ravimeid reklaamiti kui homöopaatilisi vaatamata sellele, et osa nende koostisaineid ei olnud lisatud Homöopaatilisse farmakopöasse.
> New Yorgi Roosevelti L.B.L- Bot. Bio.Hom. Corp’il kästi lõpetada valeväidete tegemine, et produktid aitavad AIDSi ennetada, vähendada kolesteroolitaset, ravida diabeeti ja teisi kõhunäärme talitlushäireid ning verevähki.
> Houstoni Texase Nutrition Express’i hoiatati, et produktid, mida nad turustasid kui ajutisi leevendusi infektsioonidele, väiksematele maksakahjustustele, lümfisõlmede haigustele ja menstruaalsetele ebamugavustele, olid valesti märgistatud, sest etikettidel oli väiteid, et produktid on mõeldud haiguste ravimiseks või ennetamiseks.
Vaja on rangemat regulatsiooni
Nii palju, kui on teada, ei ole FDA tunnistanud kunagi ühtegi homöopaatilist ravimit ohutuks ja efektiivseks. 1994. aastal Päringuvabaduse Aktijärelepärimisel seisis: „Kas FDA on 1) saanud tõendeid selle kohta, et mõni homöopaatiline ravim, mida USA-s turustatakse, on efektiivne mõne terviseprobleemi või seisundi ravimisel; 2) on järeldanud, et mõni homöopaatiline produkt, mida USA-s turustatake, on efektiivne mõne terviseprobleemi või seisundi ravimisel; 3) järeldanud, et homöoptaalisised ravimid on üldiselt efektiivsed või 4) järeldanud, et homöopaatilised ravimid ei ole efektiivsed.“11
FDA Ravimihindamise ja -uurimiskeskuse ametnik vastas, et mitmed tosinad ravimid kiideti heaks palju aastaid tagasi, kuid kinnitused võeti tagasi 1970. aastaks.12 Teisisõnu, pärast 1970. aastat ei ole FDA ühtegi homöopaatilist ravimit pidanud temale ettenähtud eesmärgi saavutamiseks piisavalt efektiivseks ja ohutuks. See kehtib tänaseni.
Kui FDA nõuaks, et homöopaatiliste ravimite efektiivsust tõestataks, et neid tohiks veel turustada, nende standardite järgi, mis kehtivad teistele ravimitele, siis ootaks homöopaatiat USA-s väljasuremine.13 Siiski ei ole mingeid viiteid sellele, et agentuur seda kaaluks. Ametnikud peavad homöopaatiat üsna leebeks (võrreldes tõestamata AIDS-i- ja vähiravimitega) ja leiavad, et teisi probleeme tuleb lahendada esmajärjekorras. Kui FDA ründab homöopaatiat liiga jõuliselt, siis võib juhtuda, et tema pooldajad veenavad vastuvõtlikku Kongressi neid päästma. Vaatamata sellele riskile ei tohiks FDA lubada, et kasutuid produkte turustatakse, väites, et nad on efektiivsed. Samuti ei tohiks taluda turul petturlikke „elektrodiagnostilisi“ seadeldisi.
1994. aastal palusid 42 prominentset ebaarstlikkuse ja pseudomeditsiini kriitikut agentuuril ohjeldada homöopaatiliste produktide müüki. Petitsioon kannustab FDA-d algatama seadusandlikku protsessi, mis kohustaks n-ö kassaaparaadi äärseid homöopaatilisi ravimeid vastama samadele efektiivsuse ja ohutuse standarditele nagu samasugused mittehomöopaatilised ravimid. Petitsioon palub ka avalikku hoiatust, et ehkki FDA lubab müüa homöoptaatilisi ravimeid, ei tunnista ta neid efektiivseteks. FDA ei ole veel sellele petitsioonile vastanud. Siiski tunnistas FDA endine volinik, David A. Kessler 1998. aasta 3. märtsil ajakirja Good Housekeeping poolt korraldatud sümpoosiumil, et homöopaatilised ravimid ei mõju, kuid ta ei püüdnud oma ametiajal neid keelata, sest talle tundus, et Kongress ei toetaks seda.14
Kasutatud kirjandus:
1. Kaufman M. Homeopathy in America. Baltimore, 1971, The Johns Hopkins University Press.
2. Hill C, Doyon F. Review of randomized trials of homeopathy. Review of Epidemiology 38:139-142, 1990.
3. Jacob J and others. Treatment of childhood diarrhea with homeopathic medicine: a randomized clinical trial in Nicaragua. Pediatrics 93:719-725, 1994.
4. Sampson W, London W. Analysis of homeopathic treatment of childhood diarrhea. Pediatrics 96:961-964, 1995.
5. Homoeopathic Medicine Research Group. Report. Commission of the European Communities, December 1996.
6. NCAHF Position Paper on Homeopathy. Loma Linda, CA.: National Council Against Health Fraud, 1994.
7. Wise, J. Health authority stops buying homoeopathy. British Medical Journal 314:1574, 1997.
8. Hauck KG. Homeopathy and coronary artery disease. Homeopathy Today 17(8):3, 1997.
9. Biotherapeutic Index. Baden-Baden, Germany: Biologishe Heilmittel Heel GmbH, 1993.
10. Biotherapeutic Index, 5th revised English edition. Baden-Baden, Germany: Biologische Heilmittel GmbH, 2000.
11. Barrett S. Letter to FDA Office of Freedom of Information, Feb 7, 1995.
12. Davis H. Letter to Stephen Barrett, M.D., April 24, 1995.
13. Pinco RG. Status of homeopathy in the United States: Important ominous developments. Memo to Williard Eldredge, president, American Association of Homeopathic Pharmacists, Jan 17, 1985.
14. Kessler DA. Panel discussion on herbal dietary supplements. Consumer Safety Symposium on Dietary Supplements and Herbs, New York City, March 3, 1998.
In English