Vabadusest ja lootusest on räägitud ja kirjutatud alati. Tänapäevalgi kõneldakse sellest üsnagi palju. Rõhutatakse iga inimese vabadust ja õigust vabale valikule. Kui aga suvatseme oma elu lähemalt vaadelda, võime peagi avastada, et me polegi nii vabad, kui arvasime. Meid ümbritseb elu, mille struktuurist me sõltume hoopis enam, kui sellest endile suudame aru anda. Ka otsused, mida langetame, on tihti väga kaugel sellest, et olla igati vabad ja sõltumatud. Paljud meie otsused ei tarvitse olla meie vaba valiku tulemus. Need on sügavalt mõjutatud ühiskonnas kehtivatest arusaamadest. Meid suunavad erinevad eelarvamused, tarbimiskultus ja kõikvõimalik reklaam. Ses suhtes pole mingiks erandiks ka kristlased. On lausa hämmastav, kuivõrd mõjutatavad ja manipuleeritavad on suured rahvamassid! Pea iga päev võime ka kristlikest raadiojaamadest kuulda üleskutseid kõikvõimalikele koosolekutele ja kokkutulekutele. Ühes reklaamis kuulsin, kuidas tuntud kirikujuht kutsus rahvast kokku Lootuse Festivalile. Ta ütles, et seal tahame me anda kõigile uut lootust. Esikohal sõna: MEIE. Oli vähemalt kena, et seejuures ei unustanud ta mainimast ka Jumala nime. Riigijuhtidel aga kipub Jumala nimi ikka meelest ära minema. Oma avalikes kõnedes või suurtel kristlikel üritustel ütlevad nad, et vabadus ja lootus on meie käes ja me ei anna seda enam ära. Ja oh seda imet – kuulajad on lausa vaimustuses... Kahjuks on need aga tühjad ja mõtlematud sõnad. Selliselt väites võtavad inimesed Jumala au enestele. Kuid... andkem siis neile andeks, sest nad ei tea, mida nad räägivad, kuna nad ju ei tunne Jumalat. Meie aga teame, kelles on meie tegelik lootus!
Kas oskad öelda, armas lugeja, kui palju suudad sina anda lootust oma kaaskondlastele, oma lähedastele ja sõpradele? Mõtiskle selle üle! Vaadelgem, mida ütleb psalmist: „Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole“ (Ps 40:5) või siis: „Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid“ (Ps 73:28). Analoogseid kirjakohti leidub Piiblis küllaga.
Kui oleme Kristuse järgijad, on ilmselt kõigile selge, et meie lootus on vaid Kõigeväelises Jumalas, kelle juurde me saame Tema Poja Jeesuse Kristuse lunastuse läbi ja sedagi vaid juhul, kui me selle vastu võtame. Tõelise vabaduse saab kinkida vaid Jeesus Kristus! Kinnitava kirjakoha leiame Johannese evangeeliumist: „Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad“ (Jh 8:36). Sama peatüki 32. salm aga teatab: “Ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.” Ütleb ju ka Jeesus ise: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:6).
Aktuaalsena püsib küsimus: kas suured massiüritused ikka suudavad rahvast Jumalale ligemale tuua? Kas pole need enamjaolt inimlikult “kokkuklopsitud” ja raamidesse surutud üritused, kus kõige enam saab rahuldatud “meie liha”? Suures muusika- ja geniaalsete kuulsuste nautimise virr-varris kipub Jumala Sõna jääma varju. Jõuda patutunnetusele niisuguses ülesköetud emotsionaalses seisundis...? Tõenäolisus selleks on üsna nullilähedane. Jeesus ei kasutanud vähimalgi määral mingit reklaami ega meetodit, et inimesi enda juurde meelitada. Rahvas teadis alati, kus Ta on või kust Tema tee läbi viis.
Pühakirja kaudu on Jeesus meid hoiatanud: „Sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid“ (Mt 24:24). Sama mõte on kirjas ka Mk 13:22. Piibel ei räägi meile suurtest ärkamistest, mis nagu peaksid lõpuajal aset leidma. Seevastu on Pühakirjas mainitud usust taganemist “Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (Lk18:8).
Peame tunnistama, et tavalistel iganädalastel jumalateenistustel on Eestimaa kirikud ja palvelad üsna alarahvastatud. Samal ajal aga koguneb suurtele kristlikele massiüritustele inimesi tuhandete kaupa. Ma ei vaidle kuidagi vastu, et seal on põnevam ja vabam olla. Küsimus on selles, kust ja mida keegi otsib ja missugused on motiivid. Loomulikult on ka siin Jumal andnud igale inimesele toimimiseks vaba valiku. Tõsi see on, et kirikus käimine ei tee veel kedagi usklikuks, kuigi välise tunnusena tehakse ka sellest vastavaid järeldusi. Keegi on tabavalt öelnud: “Sa võid elada garaažis ja isegi seal magada, kuid sellegi poolest pole sa veel auto.”
Gl 5:1 julgustab meid taas: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“
See sõnum on väga selge ja konkreetne. Paraku aga on meie arusaamad vabadusest väga erinevad. Üha rohkem võime kuulda väiteid, et me võime teha kõike ja et kõik on lubatud. Kõige täpsema väljenduse sellele annab Piibel, 1Kr 6:12: “Mulle on kõik lubatud!” Siiski kõigest ei ole kasu. Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!
Mõned peatükid edasi võime lugeda: Siiski kõik ei ehita kogudust (1Kr 10:23).
Paljude riikide ja inimeste kogemused läbi ajaloo on näidanud, et vabadust saavutada on isegi lihtsam kui seda hiljem hoida ja säilitada. On ju nii kerge asuda taas orjaikkesse! Sellised kogemused esinevad ka sinu ja minu elus. Peame vaid julgema neid tunnistada ja nimetama asju õigete nimedega. Paraku aga ei taha me inimestena õppust võtta ei ajaloos toimunud karmidest õppetundidest ega ka teiste kurbadest kogemustest. Ei rahva ega üksikisikuina pole me kuuletunud Jumala juhtimisele ega allunud täielikult Tema tahtele. Jah, me teeme kõike kristlikult. Kuid kas Jumalaga koos või lähtudes meie endi kavatsustest ja plaanidest, paludes vaid “moka otsast” kõigele Tema õnnistusi? Ja siiski me petame oma Issandat, tehes hingamispäeviti seda, mida ei peaks tegema, põlgamata isegi tööle minna. Me varastame oma Jumala raha, jättes maksmata kümnise või makstes vaid osaliselt. Me röövime Jumala aega, kasutades seda enamalt oma vajaduste ja eesmärkide saavutamiseks. Seda nimekirja võiks veelgi jätkata... Ometi on Kõigeväeline Jumal kannatanud ja sallinud oma rahva niisugust käitumist. See on tõesti suur arm, armuajal me veel elame. Seda enam soovin ma öelda: me ei saa ega või nõnda jätkata! Vajame tõelist meeleparandust oma südames! Laskem Õnnistegijal end muuta! Jeesuse Kristuse tulemine on ligemal, kui ükski meie seast mõistab arvata. Armuaeg on üürike, kuid veelgi lühemaks võib jääda meie vabadus rahvana, kui jätkub vastupanemine ja sõnakuulmatus Jumalale.
Hoidkem siis seda tõelist vabadust ja ärgem laskem taas endid panna orjaikkesse!
In English