Aeda

Viimastel kuudel on meedias räägitud palju mitte ainult Ameerika Ühendriikide majanduse, vaid kogu maailma majanduse kokkuvarisemisest. Igaühel meist on sõpru või pereliikmeid, keda see väga otseselt mõjutab. Me näeme, et stressitase tõuseb, oleme tunnistajaks eksitustele ja vigadele, mida inimesed uue ja sageli raske eluoluga kohaneda püüdes teevad.

Umbes 25 aastat tagasi jäin ka mina ootamatult töötuks. Mõnda aega olin maksejõuetu ning mäletan selgelt vaeva, mis mul kulus uue reaalsusega kohanemiseks – laenasin puupliidi ja palusin puid, et vana talumaja soojaks kütta. Me tegime radikaalse muudatuse ka selles, kuidas ja mida me sööme.

Paar nädalat tagasi istusin seltskonnas, kus räägiti „toidukindlusest“ nendes maailmaosades, mida sageli seostatakse näljaga. Me mõtlesime, kuidas tõhustada toidu tootmist kogukonnas, nii et perekonna toidulaua kvaliteet ja kvantiteet oleks parem. Hetke ajel jõudsime oma jutujärjega Ameerikasse ja kasvava arvu noorteni, kes elavad maal, kuid kel on tõsiseid raskusi oma pere toitmise ja ellujäämisvõimaluste sissetöötamisega. Nagu arvata võis, tuli vestlusesse aiavilja kasvatamine kui hea võimalus toitu hankida. Siis ütles üks vanem naine, et tema on tähele pannud, et paljude kulinaarsed oskused piirduvad toidu tellimise, toidu vee sisse libistamise või mikrolainehju sättimisega. Jõudsime ka arusaamisele, et isegi kui neis peredes on aed, on paljude jaoks ületamatult raske aiaviljadest hõrke roogu valmistada.

Hiljutisel poeskäigul panin tähele, et külmlettide ja kulinaariariiulite juures (ostes valmistoitu) askeldas palju enam inimesi kui värskete kaupade leti juures – või baaskoostisosade juures nagu jahu ja kuivatatud oad. Minu jaoks, kes ma olen kasvanud kodus, kus toit valmistatakse alates nullist ja kus suvekuudel kasvatati nii palju toitu kui võimalik, tekitas see arutelu väga palju mõtteid ja arutluskäike.

Mida teavad meie noored 1930ndate raskustest ja ellujäämisoskustest või 1940ndate „võiduaedadest“ (kui II maailmasõja ajal tootis hinnanguliselt 20 miljonit USA aedadest 40% värsketest juurviljadest)?

Ma olen innukas aiapidaja ja olen mõelnud sellest kui suurepärasest vahendist stressiga toimetulemisel. Aga kui efektiivne on aiapidamine siis, kui aiapidamise ja toiduvalmistamise oskused on väga ahtad? Kuidas murda kulinaarsete oskuste kadumise jada, kui suurem osa meist loodab töödeldud ja eelpakitud toidule? (Teame, et pakendamine lisab kaubale rohkem hinda kui kauba omaväärtus.)

Milleks aed?

Aiapidamiseks on palju häid põhjusi. Aed on ilus, aitab põletada kaloreid ja annab võimaluse loovuseks. Või siis rõõm, mille sa saad vaid mõne sentimeetri kaugusel lillel olevate liblikate vaatlemisest ja nauding sellest, et saad korjata saaki.

Aed on imelise vaimse ühenduse allikas: iga kord, kui vaatad väikese kuiva seemne imet, kui see puutub kokku vee ja mullaga – elu sööst. Ei ole juhuslik, et Piiblis on nii palju juttu aiast ja viidetest aiale. Pühakiri saab alguse aiast – Jumala loodud aiast kui esimeste inimeste kodust ja toidusalvest, aga ka kohast, millest Jumal tundis naudingut, kui Ta seal jalutas (1Ms 3:8). Jh 15 ütleb Jeesus, et Jumal on aednik! Ilm 22, Pühakirja lõpus on meile öeldud, et Uues Jeruusalemmas on aed, millest voolab läbi jõgi. Nende kahe vahel on viited, lood ja tähendamissõnad aedadest, Keetsemani aiast, mille puude varjus peeti inimajaloo kõige olulisem palve ja kus toimusid kõige tähtsamad sündmused (Mt 26).

Lisaks sellele on paljud teadlased kinnitanud taimede positiivset mõju operatsioonist taastuvale patsiendile. Aed on väga tervendav meie emotsioonidele ja heaolule. Uurimused näitavad, et aken, mis on avatud loodusvaatele, on väga leevendav, kusjuures vaade telliskiviseinale tekitab pingeid. Isegi rohimine leevendab tundeid, pakkudes võimaluse ka harjutuste tegemiseks.

Aed on koht, kus tekivad mälestused. Ma meenutan siiani seda rõõmu, kui me kogusime kõige kuumemal suvepäeval peenralt kurke ja erivärvilisi ning -kujulisi muskusmeloneid. Mul väga ähmased mälestused ajast, mil rohisin koos emaga!

Aiapidajad õpivad, kuidas dünaamiliselt kujundada loodust nii, et ta pakuks meile saaki. Igal hooajal on oma saak. Ühel aastal on Yukon Gold kartuleid rohkem kui Pontiacsi kartuleid, aga mis sellest. Kõik toob rõõmu. Nüüd panen ma maha erinevaid kartulisorte ja lähen loodusevooluga kaasa. See õppimine, nagu me teame, pärineb esimeste inimeste ajast, kui nemad planeerisid oma aeda, mille Jumal oli neile loonud.

Mullaseks saamine

Aiad on mineraalide, vitamiinide ja isegi ravimite allikad. Nad ei pea olema kommertsliku välimusega viljade read. Seal võib olla segupeenraid ja peenraid lillepuhma sees. Aed vajab palju päikest, orgaanilist mulda, vett ja multši. Orgaaniline muld või kompost on taimede peamine toitainete allikas. Kui aias on selle jaoks ruumi, siis kompostikasti saab ise teha või ka aianduspoest osta.

Mina jätan mõned sügislehed alles ja nii kui taimed tärkavad, toimivad lehed soojendusena, jahutades mulda ja säilitades vett. Komposti teine eelis on see, et see takistab umbrohu kasvamist, mis on iga aedniku vaenlane.

Aiapidamine on õpitav. Hea on alustuseks vanematelt õppida. Nad teavad igasugu nippe oma rikkalikust pagasist. Head taimemüüjad annavad infot taime kasvatamise kohta. Palju teavet võib leida ka internetist.

Sind saadab edu, kui kasvatad vilju, mis sulle tõesti meeldivad. Mis on parem kui jäme tomativiil vähese küüslaugupulbri, basiilikulehe ja oliiviõlitilgaga? Restoranis maksab selline eine vähemalt 7 ja pool dollarit! Sinu hind: natuke aega, natuke vett, veidi valutav lihas (see, mida sa oled ignoreerinud ja millest sa nüüd teadlik oled) ja veidi raha taimede eest, mille sa ostsid ja mis nüüd pakub sulle tükk aega maitseelamusi. Nüüd, kui sul on tomatid ja basiilik, valmista ise pastakaste. Mitte miski pole parem kui kodukootud.

Tükike tsivilisatsiooni

Kas ma olen suutnud sind juba veenda? Aiapidamine ei ole töö. See on kirg, kutsumus, harrastus. Kõigi oluliste tegevuste hierarhias on see tipule üsna lähedal. See hoiab sind noorena – kui mitte füüsiliselt, siis südamelt noorena. Taimed on suurepärane looduslik motivaator: seal väljas on janune taim, vajades minu tähelepanu, selles pole midagi virtuaalset. Konfliktidest kuhjatud maailmas on aed koht, kus sa saad nautida rahu ja ilu ning aiapidaja täitub isetusega. Ja lõikuse ajal soovib aednik oma saaki alati jagada.

Aed on alandlikkuse kool – kui hirv teeb sinu hinnalisest taimest endale salati või kui Jaapani mardikad ei jäta sinu roosipõõsast suurt midagi alles peale varte. Sellega kaasneb hooldamise rõõm ja nauding sellest, et saad turgutada taimi, mis sõltuvad sinust. Me võime olla head majapidajad maa suhtes, ravitsedes haiget planeeti, üks väike aed korraga. Kes mäletab kevadise kaevamise karme jõupingutusi või päeva, mil tahtsid telekat vaadata, kuid „pidid“ töötama (õigemini mängima) aias, et umbrohust jagu saada? Ja siis sa märkad seda, rõõmusööst meeltes: esimene oakaun, esimene tomat, mis on väga väike, lehe alla peitunud kurk.

Lubage mul katkestada oma kirglik jutt väikese filosoofilis-lingvistilise analüüsiga. Ladina keeles on aed hortus. Meie oleme lisanud sellele kultuuri ja saame aiakultuuri. Vaadake nüüd oma sõnaraamatust, mida tähendab kultuur. Jah, see tähendab maaviljelust, kuid seda määratletakse ka kui meelte parandamise või viimistlemisena, teatud inimeste ja ajaperioodi ideede ja tavadena – tsivilisatsioonina.

Diane Relf Virginia tehnikumist ütleb, et me võime aiast mõelda kui millestki,

– millel on oma osa inimese emotsioonide, maneeride ja meelte parandamisel ja viimistlemisel,

– mis mõjutab teatud perioodil inimese mõtteid ja ideid, mis on osa inimkogukonna toimisest,

– millel on oma koht inimkultuuris ja tsivilisatsioonis.

Enam kui taimede kasvatamine

Missugune mõju on aial minule ja tuhandetele teistele? See õpetab mind, annab mulle põhjuse nii vajalikuks liigutamiseks, see on ilus, pakub naudingut, paneb mind mõtlema, muudab mind edukaks ja ma kohtun inimestega. Aias tekib palju mälestusi, see leevendab minu hinge, see tervendab mind ja mis kõige peamisem, see ühendab minu vaimsuse kasvamisega. Ahjaa, ma peaaegu unustasin: see toidab mind.

Alustasin sooviga jagada mõnda mõtet aiapidamise kui ühe viisi kohta, kuidas perekonnad võiksid rasketel aegadel toime tulla. Kirjutamist alustades ei olnud mul aimugi, et ma lõpetan, jagades nii laiaulatuslikku nimekirja aia hüvedest.

Pole kahtlustki, et supermarketist ostmise asemel ise kartuleid kasvatades kulutan ma veidi rohkem raha, kuid vaadakem kõigele sellele, mida kaotaksin, rääkimata värskelt väljakaevatud kartuli erilisest maitsest. Otsigem välja oma potid ja lõikelauad ja tehkem perele hõrke roogu oma aia viljast.

Ken Flemmer on innukas aednik, aga ka ADRA Internationali sisekontrolli büroo juhataja

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann