29.-31.maini toimus Tallinnas Saku Suurhallis Lootuse festival. Oma silm on kuningas, ütleb vanasõnagi. Nii seadsin minagi sammud suurhalli poole, et, üks tuhandete seas, kuulata, mida kaugelt saabunud kõnelejal Franklin Grahamil kostiks kaasas on. Sõnum oligi üllatavalt lihtne, loogiline ja üheselt mõistetav – patt lahutab meid Jumalast ja selleks, et taas Jumalaga üheks saada ning pattudest (valetamine, varastamine, abielurikkumine jne) loobuda, tuleb sõbraks saada Jeesusega. Jutlustaja selgitas ka väga lihtsalt, et kui need sõnad-teemad kedagi saalisolijaist puudutavad, mõtlema panevad, on see Püha Vaim, kes südames patust märku annab. Esimesel õhtul toodi näiteks Sakkeus ja tema tulemise lugu, teisel kadunud poeg ja kolmandal Nikodeemus. Esimesel õhtul istus kuulajate seas ka pealinna linnapea, kelle pärast siinkohal erilise eestpalve kõigile edastada sooviksin – et Püha Vaim ka tema südames oma tööd teeks ja õigest-valest märku annaks. Kõigil kolmel õhtul leidus suurhallis sadu igatsevaid hingi Jumalaga lepituse järele janunemas. Siinkohal tahaksin edastada palve ka kõigi nende pärast, kes tulid – et nad ka jääksid ja teekonda jätkaksid. Jumala abiga.
Lisaks sellele, et Lootuse festival tõi meie väikese ja armsa kodumaa pealinna kokku tuhandeid kristlasi üle terve Eestimaa, saabusid siia ka mitmed tuntud artistid kaugemalt. Pühapäeval, 31.mail avanes suurepärane võimalus mõnega neist paljudest veidi vestelda ja uurida nende kui inimeste, lauljate-muusikute ja Jumala riigi tööliste mõtete kohta. Kõigepealt teeme juttu Michael W. Smithiga, kes on tegutsenud kristliku muusikuna üle kahekümne aasta ja müünud enam kui 13 miljonit albumit ning saanud neliteist kuldalbumi ja viis plaatinumalbumi tiitlit. Pole kahtlust, et tegemist on maailmas väga populaarse kristliku artistiga. Seejärel tutvume muusikutest abielupaari John ja Anne Barbouriga, kelle lauldav laul „Mu lootus“ on viimase kümne aasta jooksul justkui Lootuse festivali logolauluks saanud. Seda lauldakse igal maal, kus festival toimub, just selle maa keeles. Meie rõõmuks esitati see eesti keeles! Lõppeks teeme juttu ka Jamaicalt pärit kuulsa jazzpianisti ning vägagi eksootilise temperamendi ja jutustamisstiiliga Huntley Browniga.
Kohtumine iga artistiga oli väga siiras, sõbralik, avatud ja minu meelest väga loomulik. Nad kõik jätsid vähemalt minule väga südamlike ja lihtsate inimeste mulje. Inimesed nagu inimesed ikka. Nemad lihtsalt kasutavad neid talente, neid andeid, mis Jumal neile andnud on, ja seda väga suuremahuliselt. Nagu John Barbour ka intervjuus väidab – ole ustav piskus ja Jumal avab sulle suuremaid uksi!
Michael W. Smith külastas me maad esmakordselt, kuigi oli Eestist kuulnud juba ammu. Meie kohtusime temaga Saku Suurhalli telgitagustes ja niiviisi üheskoos me teda veel enne viimast esinemist 31.mail küsitlesimegi: Lemme-Getter Bogatkin (LGB), LifeTV; Ülo Niinemägi (ÜN), Kuressaare Pereraadio; Helari Tamm (HT) STM Media; Kärt Einlo (KE), STM Media ning Janne Kütimaa (JK), Pereraadio.
ÜN: Laulate palju paigast, kus Jeesus suri ja üles tõusis – Iisraelist. Olete te seal ka ise olnud?
Jah, olen seal kaks korda olnud, aastatel 1991 ja 1994. Elu reis, väga valgustav.
JK: Olete loov isik, olete leidnud laulu endas ja Jumalas. Kuidas leiate inspiratsiooni ja kas selleks on erilised hetked päeva jooksul?
Ma ei tea kunagi, millal see tuleb. Täna näiteks sain inspiratsiooni vanalinnas kõndides. Selleks, et inspireeritud saada, ei ole palju tarvis... Kui vaatad seda kõike, mida Jumal on loonud – pilvi, mägesid vett, siis leiadki inspiratsiooni…
JK: Saame me loota, et kunagi loote ka laulu Eestist?
Absoluutselt!
LGB: Tegemist on evangeelse üritusega – milline on teie sõnum meile kui rahvale?
Jeesus on see, kelle Ta ütles end olevat. Usun, et siin maal on palju inimesi, kes pole veel evangeeliumi kuulnud. Kui peaksin midagi konkreetselt ütlema, ütleksin, et Jumal väga- väga-väga armastab teid ja tal on plaan teie jaoks. Selleks oleme ka meie siin. Tahan, et mõistaksite, et see kõik on tõsi… Pärast Jumalaga tutvumist, ei ole te elu enam iial sama…
LGB: Kuidas eilne kontsert läks?
Peaksite seda inimeste käest küsima… Kuuled küll, et inimestele meeldib su muusika, kuid kui sõidad kuhugi, kus sa varem ei ole olnud, on võimatu ette teada, kas üldse teatakse, kes sa oled… Siin on aga paljud minu muusikaga kursis, nii et see oli väga südantsoojendav.
KE: Olete üks tuntumaid krsitlikke artiste maailmas. Kui olete laval ja teid on kuulamas hulk inimesi, on see teie jaoks rohkem esinemine või ülistus?
Sellest võiksime terve päeva rääkida. Teatud piirini on tegemist esinemisega. Eilne kontsert oli alul justkui sisseelamine, et siis jõuda selleni, et jutt käib ju ometi Jeesusest, kes andis tõepoolest endast kõik… Kui laval olen, on minu roll tahaplaanile jääda. Seda on ehk raske mõista neil, kes sind kuulsuseks peavad… Üritangi mõista anda, et mina ei ole oluline…
Mõtlen Jumalale ja laulan Talle kogu aeg!
LGB: Kas tahaksite kunagi Eestisse tagasi tulla, et pikem kontsert anda?
Absoluutselt.
JK: Meil siin Eestis on arvatavasti palju noori inimesi, kelle sees on samuti laul, mis antud Jumalalt, aga nad võib-olla ei julge veel seda n-ö laulda. Mida ütleksite sellistele noortele inimestele?
Ütlen, et kui neil on laul, on neil vaja seda lihtsalt laulda. Milleks seda kuhugi peita… laske see endast välja! Tunnetan, et inimesed on siin ehk veidi reserveeritud või tagasihoidlikud, kuid käes on aeg, mil siiski neid asju tuleks teha, eriti kui sul on laul, mida laulda – laula seda! Sest Jumal teab, et sel maal on vaja seda kuulda!
JK: Teil on väga tihe ajakava, reisite palju. Oskate te öelda, mitu päeva teil aasta jooksul vaba on?
On pikemad kontsertreisid ja siis on taas pikem puhkus. Ma ei resi kogu aeg. Tänavune aasta on tõepoolest kiire, kuid see on hea, sest see on õige asi, mida teha.
HT: Kui kõnnite USA-s oma kodulinnas ringi, kas olete siis kuulsus? Kas inimesed tunnevad ja teavad teid? Siin ehk nii palju ei teata, aga seal kodus – on teil ihukaitsjad näiteks kaasas?
Nashville’is on nii palju kuulsusi ja lauljaid, et kõik on sellega juba harjunud ja lasevad meil rahus olla. Kuid imeline ja tore oli täna see, et kui jalutasin vanalinnas, hakkasid inimesed minu juurde tulema. Tegin kirikust pilti ja üks vanem, vast 65-aastane naine, tuli ja lausa võttis käest kinni. Aga see oli tore! Mõned kohad on ohtlikud, näiteks Lõuna-Ameerikas – siis tuleb ihukaitsjad kaasa võtta… Kuid minu jaoks ei ole see kunagi mingiks probleemiks.
JK: Mis on teie jaoks parim viis Jumalaga ühenduse saamiseks lõõgastumiseks ja selle ühenduse hoidmiseks?
Minu jaoks on parim lihtsalt vait olla. Minu elustiili juures on inimestel minult pidevalt midagi vaja, elu on kiire, kontserdid, televisioon… On raske end kõigest n-ö välja lülitada… Et saada aimu sellest, kes Jumal tegelikult on, ja Teda kuulda, on vaja olla vait. See on mu suurim väljakutse, kuid iga kord, kui seda teen, on see väga tähendusrikas…
Michael W. Smith oli väga spontaanne ja meeldiv inimene ja tegelikult inimene nagu inimene ikka – vahva oli temaga lihtsalt niisama näost näkku veidi vesta, kuigi aeg oli napp. Järgmisena on teil võimalus tutvuda abielupaari, John ja Anne Barbouriga. Nende laul „Mu lootus“ kõlas Lootuse festivali igal päeval. Aktsenti oli raske märgata ja rõõm oli seda laulu meie emakeeles kuulda. Selleks, et laul eestikeeli hästi kõlama saada, olevat nad kolm kuud teispool ookeani ühe vanema eestlanna käe all harjutanud. John ja Anne Barbouri intervjueerisid Lemme-Getter Bogatkin (LGB), LifeTV ja Janne Kütimaa (JK), Pereraadio.
LGB: Kui kaua olete juba erinevaid keeli õppinud selleks, et laulda?
A: Oleme nüüdseks viimase 20 aasta jooksul erinevates keeltes laulnud, kuid 5-6 aasta jooksul eriti palju idaeuroopa keeltes…
J: Tegelikult oleme seda Anne kirjutatud laulu kümnes keeles laulnud kaheksa aasta jooksul: lisaks eesti keelele portugali, rumeenia, hispaania, ukraina, korea, jaapani ja veel mitmes keeles.
LGB: Kuidas teist muusikud said ning kuidas hakkasite Jumala riigi heaks töötama?
J: Tegelikult jõudsin päris hilja muusikani, olin mõnda aega professionaalne golfimängija. Umbes kuu peale seda, kui abiellunud olime, helistas meile sõber, Tommy Gums, kes hakkas bändi moodustama. Olemegi tema bändiga koos 20 aastat reisinud ja Franklin Grahami ning tema isa Billy Grahamiga koos samuti.
LGB: Olete abielus ja oluline on teineteist muusikutena toetada. Kas muusikul on teele kaasa ka head sõpra vaja?
A: Hea küsimus… Me oleme alati tundnud end väga õnnistatutena, kuna oleme koos saanud teha kõike seda, mida parasjagu teeme. Nagu John juba ütles, kogu meie abielu jooksul, viimase 20 aasta vältel, oleme saanud teineteist muusikalises mõttes toetada. Samas oleme ka saanud olla perekond ja õppinud, kuidas olla abikaasad kogu selle aja vältel…
LGB: Jumal on meie südamesse unistused pannud. Osa Tema plaanist on need ka ellu viia. Kas on olnud keeruline teha muusikat pigem Jumala plaanide kohaselt, kui taga ajada kuulsust muudel üritustel esinedes näiteks?
J: Meie elus on olnud tegemist progressiga – oleme olnud ustavad väikestes asjades. Piibel kirjutab sellest, kuidas tuleks olla ustav väikestes kohustustes ja kuidas Jumal seeläbi õnnistab ning kasvatab meile laiema aluse või platvormi. Umbes nii on asi ka meie elus olnud. Meil on olnud võimalus muusikat väiksemahulisemalt harrastada, näiteks kohalikus koguduses, ja usun, et kui oled ustav Jumalale ning sellele talendile, mille Ta just sulle on andnud, olgu see muusika või mis iganes, mis on just sinu kutsumus, siis Jumal avab sulle uksi!
LGB: Olulisim ei ole seega kuulsust saavutada, vaid teha muusikat sel viisil, kuidas Jumal just sind on kutsunud ja juhatanud seda muusikat tegema. Milline oleks sinu kommentaar, Anne, nooretele, kes tahavad küll laulda, kuid samas tunnevad ning ehk ka muretsevad, et nad ei saa Jumala teed käies kuulsaks?
A: Mu kindel veendumus on, et üksnes Jumalale järgnedes on üleüldse võimalik tunda rahuldust ja rahulolu. Nii et see noor muusik, kes arutleb selle üle, mida küll Jumal teeb, kui oma anded Talle pühendada, peaks oma Taevast Isa tundma õppima ja aru saama, kui väga Ta meid kõiki armastab. Talendid on antud kindlal põhjusel ning need tuleks taas Tema ette panna ja loota Temale oma tulevikuküsimustes. Seda tehes ei jää noor ilma mitte millestki, mis Jumalal tema jaoks varuks on. Võib-olla saab ta kuulsaks, võib-olla elab aga hoopiski rahulikku elu, kuid sellel kõigel ei ole siis enam vahet. Oluline on siis see, et ta on pühendunud Jumalale ning need anded, mis ta sisse on pandud, leiavad oma hääle.
LGB: Olete abielus olnud aastaid, ehk on teil kui abielupaaril mõni mõte, mille tahaksite kõlama jätta noortele?
A: Abielludes teete otsuse – nii heas kui halvas. Arvan, et tähtsaks sõnaks siin on pühendumine. Ükskõik, mis ka poleks, naudid tõuse teineteise tundmaõppimisel ja armastamisel ning püsite koos ka rasketel aegadel. Mitte ainult sekulaarses maailmas, vaid ka kristlikus maailmas tuleb üha enam ette, et inimesed annavad alla, sest vahel on raske. Nii et minu jaoks on selleks sõnaks pühendumus, see et sa oled ja jääd, ükskõik, mis ka ette ei tuleks. Lähed läbi raskete aegade, et taas jõuda nende ilusate aegadeni.
J: Olen nõus kõigega, mis Anne ütles. Meie jaoks oli nii, et enne abiellumist olime sõbrad. Usungi, et paaridele on oluline õppida seda, kuidas kõigepealt sõbrad olla, sest iga abielu uudsus ükskord kaob ning tekib rutiin. Tuleb olla teineteisele sõbraks, omada sellist suhet, mis saab olla abielu vundamendiks. Meie olime kõigepealt sõbrad.
Isiklikult seda lauljapaari kohates kogesin, kui lihtsad inimesed nad on. Väga meeldiv oli juttu vesta ning nende siirus ja spontaansus jätsid tõepoolest jälje. Samuti neis elav rahu ja lootus, mis lausa kiirgas neist välja. Ehtsad näited selle kohta, kuidas võiks kristlastena elada – täis lootust ja rahu. Johni sõnul olemegi kristlastena alati tunnistajad, tahame seda või mitte, ja oluline on olla selline tunnistaja, millisena Jumal sind näha tahab. Nende laul „Mu lootus“ ongi tema lemmik, kuna laul räägib sellest, kuis Jumal on meie lootus ja see ongi üks põhilisi asju, mis on puudu inimestel, kes üritavad elada elu ilma Jumalata. Kui vaadata globaalset majandust ja olukordi üldse terves maailmas, siis on raske kuskilt lootust leida. Kui suudame elada inimestena, kes küll tunnistavad, et elu on raske, kuid samas elavad lootusrikastena – see ongi väga suur tunnistus Jumalast!
JK: Anne, oled selle laulu kirjutanud – kust leidsid inspiratsiooni, kas mäletad seda hetke?
A: See laul oli alguses hoopis teistsugune. Siis aga kirjutasin selle veidi ümber. Alguse sai see aga ühest kriisist, millega puutusime kokku läbi oma sõprade, kelle väike tütar võitles seitse aastat vähiga ning lõppeks kaotas selle võitluse. Meil tuli oma elu ning kõik see, millesse uskusime, ümber hinnata, kuna olukord oli väga raske. Esitasime küsimusi, mida muidu arvatavasti ei küsiks. Jumal oli nii ustav, mitte üksnes meie sõpradele neid sellest traagilisest olukorrast läbi kandes, vaid ka kõikidele meile, kes nende kõrval olime. Jumal aitas meil mõista, et Ta on muutumatu, lootuse Jumal. Isegi kui näeme laastavaid sündmusi, on Jumal see, kes elab läbi aegade… Isegi, kui me siin kannatame, teame, et Jumal, seeläbi, kes Ta on, võib päästa. Ta on lootuse Jumal, vaatamata sellele, et meie oleme murest murtud ja leinas. Sellest kõigest see laul alguse saigi…
JK: Milline tunne on seda laulu nii mitmes keeles laulda?
A: See on lihtsalt imeline! Kohe alguses tundus, et see on Jumala laul. Ma ei tunne muud osa selles, kui et me seda kogu aeg laulame. Kuid see laul kuulub Jumalale. Tema kasutab seda nii, kuis Tema tahab, meie lihtsalt oleme osa sellest. Usun, et me mõlemad tunneme, et oleme lihtsalt osa plaanist ja nö üritame kaasas püsida. Nii et see on imeline!
JK: Kas teate juba, millises keeles tuleb laul järgnevaks ära õppida?
J: Me ei tea, milline keel on järgmine… Järgmisel aastal toimub Lootuse festival tõenäoliselt Lätis. Nii et järgmiseks keeleks võib saada läti või vene keel.
JK: Olete te varem Eestis olnud?
A: Ei ole varem kunagi siin olnud… Oleme lausa armunud teie ilusasse linna! Inimesed siin on väga lahked ja soojad, mitte reserveeritud, nagu neis paigus, kus varem oleme käinud. Väga-väga lahked, seda oleme kogenud alates esimesest õhtust, mil siia saabusime… Nii et meie tahaks siia tagasi tulla!
JK: Kas võiksite ühel päeval tulla tagasi paarina ning anda kontserti siin, vaid teie kaks?
J: Muidugi, kui keegi meid kutsub!
JK: Olete väga teretulnud! Usun, et olete jätnud jälje me maale ja inimestele, kes festivali on külastanud! Millised on teie edasised plaanid?
Sõidame Kaliforniasse, oma koju. Lôuna-Kalifornias korraldab Franklin Graham Rock the River tuuri. Sõidame selle raames USA keskosas mööda Mississippi jõge üles, külastame nelja erinevat linna juulis ja augustis eesmärgiga jõuda just noorte inimesteni.
Festivali kaugeim külaline oli pärit Jamaicalt, jazzpianist Huntley Brown, väga muljetavaldav artist kogu üritusel ning, kuulnud tema teekonnast klaverimänguni, kinnistuski teadmine temast kui eriti andekast muusikust.
LGB: Kuidas tulite Jumala juurde?
Kasvasin üles kristlikus kodus väikesel saarel Jamaical, kuid kristlikus kodus kasvamine ei teinud minust kristlast. Mitmeid aastaid tagasi sain aru, et olen patune ja vajan Päästjat ning ühel päeval avastasin, et kui ma tunnistan oma patud Jumalale, siis annab Ta mulle andeks, puhastab mind, teeb uueks ja saan Temaga koos minna taevasse elama, terveks igavikuks. Siiski ei uskunud ma seda kõike täielikult. Pidin veidike uurima, kuidas saan kindel olla selles, et Jumal on olemas, kuigi kuulsin nii paljusid inimesi Tema olemasolust rääkimas. Ja see oli üks kõige imelisemaid reise. Avastasin, et jah, Jumal on olemas, Ta armastab mind ning Tal on mu elu jaoks plaan. Niiviisi õppisingi ma Jumalat tundma. Olen juba 45-aastane, kuid võtsin Jeesuse vastu enne 10-aastaseks saamist.
LGB: Kuidas te leidsite tee muusikani?
Jamaical, kus ma üles kasvasin, ostsid mu vanemad 50 jamaica dollari eest klaveri. Mu vend hakkas klaveritunde võtma. Mina aga kuulasin ja harjutasin. Nii et ma õppisin klaverit mängima oma venda imiteerides ehk siis järele tehes… Kuulasin ka erinevaid lindistusi ja kassette jne. Nii ma õppisin mängima. Alguses õppisin mängima kuulmise järgi ja alles seejärel läksin kooli, et abi saada.
LGB: Kui sa mängid laval, kas siis kristlikul või mittekristlikul üritusel, kas mõtled alati Jumalale?
Jah, teate, kui ma mängin, siis ma täidan oma eesmärki. Ja minu eesmärk siin on tuua Jumalale au! Nii et kui ma mängin, on see minu ülistus Jumalale ja auditoorium saab näha, kuidas ma Jumalaga oma muusika läbi räägin.
LGB: Muusika on olnud suurepärane ja usun, et oled tundnud ka kuulajaskonna vastust sellele. Millise mulje Eesti sulle jätnud on?
Mulle Eesti väga meeldib, tahaksin siia tagasi tulla! Teil on parimad muusikud siin! Koor oli suurepärane, orkester ja bänd samuti lausa fenomenaalsed, kõik lauljad imelised. Eesti on imeline – mulle tõesti meeldib see maa!
Need muusikud, Michael W. Smith, John ja Anne Barbour ning Huntley Brown, on tänaseks koju naasnud ja arvatavasti juba järgmistelele kontserttuuridele oma teed jätkanud. Loodetavasti andsid ülaltoodud vestlused nendega mõnegi mõttetera just Sinule olulises küsimusess. Milline oleks Sinu küsimus aga Jeesusele, kui Sa teda kohtaksid, täna õhtul, vaid korraks, silmast silma? Kuula vastust vaikset, oma südame põhjas.
In English