Homöopaatilistel „ravimitel“ on terviseturul eriline staatus. See on ainuke võltsravimi kategooria, mida müüakse seaduslikult ravimina. Selline olukord on kahe asjaolu tagajärg. Esiteks 1938. aastal keskvalitsuse toidu-, ravimite ja kosmeetikaakt, mille n-ö karjatas läbi Kongressi homöopaatiaga tegelev meedikust senaator. See akt tunnistab ravimiteks kõik ainet, mida sisaldab USA homöopaatiline farmakopöa. Teiseks ei ole FDA homöopaatilisi produkte käsitlenud samade standardite kohaselt kui teisi ravimeid. Neid müüakse tänapäeval tervisepoodides, apteekides, homöopaatiaga tegelevates asutustes, läbi paljude varustajate, meili ja interneti vahendusel. Homöopaatilised nn ravimid on vallutanud nii Euroopa kui kogu maailma terviseturu.
Peamised eksiarvamused
Samuel Hahnemann (1755–1843) alustas homöopaatia aluste formuleerimisega 1700. aastate lõpus. Hahnemann oli õigustatult häiritud aadrilaskmise, kaanidega ravimise, verepuhastamise ja teiste omaaegsete meditsiiniliste protseduuride pärast, mis tegid pigem halba kui head. Arvates, et nende raviviiside eesmärgiks oli „tasakaalustada keha ’huumorit’ läbi vastupidise efekti“, lõi ta oma „reegli samasugustest“, mis põhineb ettekujutusel, et haiguse sümptomeid saab ravida väga väikeste aineannustega, mis suuremas koguses põhjustaksid tervetel inimestel samasuguseid sümptomeid. Sõna homöopaatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest homoios ehk samasugune ning pathos ehk kannatus või haigus.
Hahnemann ja tema varajased järgijad viisid läbi „tõestusi“ , mille käigus nad lasid tervetel inimestel , kaasa arvatud endal, manustada ravimtaimi, mineraale ja teisi aineid ning tegid detailseid märkmeid sellest, mida nad täheldasid. Hiljem pandi nendest ülestähendustest kokku pikk soovituste raamat nimega Materia medica, mida kasutatakse selleks, et leida patsiendi sümptomitele „vastav“ ravim.
Hahnemann kuulutas, et haigused on põhjustatud sellest, et esineb häire keha võimetes ennast ise ravida ja on vaja vaid väikest stiimulit, et käivitada tervendamise protsess. Ta väitis ka, et kroonilised haigused on osutus allasurutud kihelusele (psora), teatud mädanikuaurule või kurjale vaimule. Alguses kasutas ta aktsepteeritud ravimite väikeseid doose, hiljem aga suuri lahuseid ning teoretiseeris, et mida väiksem on doos, seda suurem on mõju – seda arvamust nimetatakse üldiselt „lõpmata väikese seaduseks“. See aga on hoopis vastupidine farmakoloogide poolt demonstreeritud doosi-tagajärje suhtele.
Homöopaatilisse farmakopöasse lisamise alused ei põhine teaduslikul ja kaasaegsel testimisel, vaid homöopaatilisel „tõestamisel“, mis on pärit 1800. aastatest ja 1900. algusest. Praegune (üheksas) väljalase kirjeldab, kuidas rohkem kui tuhandet ainet valmistatakse ette homöopaatiliseks kasutuseks. See väljalase ei määratle sümptomeid või haigusi, mille vastu homöopaatilisi ravimeid kasutada, seda otsustab kasutaja (või tootja) ise. See fakt, et aineid, mis on kirjas Homöopaatilises farmakopöas, tunnustatakse seaduslikult kui „ravimeid“, ei tähenda iseenesest seda, et FDA või seadus peab neid efektiivseks.
Kuna homöopaatilised ravimid olid tegelikult vähem ohtlikud kui teised 19. sajandil meditsiiniliselt õigeks peetud ravimid, siis hakkasid paljud meditsiiniga tegelejad neid kasutama. 20. sajandi vahetusel, oli USA-s 14 000 homöopaatiaga tegelejat ning 22 kooli. Meditsiini ja meditsiinilise hariduse arenedes vähenes homöopaatia kasutamine USAs märgatavalt. Koolid, kus seda õpetati, kas suleti või läksid üle kaasaegsetele ravimeetoditele. Viimane puhtalt homöopaatiat õpetav kool USA-s suleti 1920. aastatel.1
Paljud homöopaadid kinnitavad, et osal inimestel on teatud ravimile n-ö spetsiaalne vastavus (nende “põhiloomuline ravim“) ning nad reageerivad sellele mitmete hädade puhul. Selliseid ravimeid määratakse vastavalt inimese“ põhiloomulisele tüübile“, mis nimetatakse sellele vastava ravimi järgi, meenutades nii astroloogilist määratlemist. Näiteks „Ignatia“ tüüp“ on tihti närviline, nutab tihti ning põlgab tubakasuitsu. Tüüpiline „Pulsatilla“ on noor naine blondide või helepruunide juustega, siniste silmadega ning õrna jumega, kes on õrn, kartlik, romantiline, emotsionaalne ning sõbralik, kuid häbelik. „Nux Vomika tüüp“ on agressiivne, sõjakas, ambitsioonikas ning hüperaktiivne. „Sulfur tüüp“ on iseseisev . Ja nii edasi. Kas see tundub olevat mõistlik alus diagnoosiks ning raviks?
Ravimid on platseebod
Homöopaatilised ravimid on tehtud mineraalidest, taimsetest ainetest ning paljudest muudest allikatest. Kui algne aine on lahustuv, siis lahjendatakse üks osa kas üheksa või üheksakümne üheksa osa destilleeritud veega ja/või alkoholiga ning loksutatakse jõuliselt (raputatakse). Kui see aga on lahustumatu, siis jahvatatakse see aine peeneks pulbriks samasuguses mõõdus, nagu on pulbristatud laktoos (piimasuhkur). Osa lahjendatud ainest lahjendatakse veel ja seda protsessi jätkatakse, kuni saavutatakse soovitud kontsentratsioon. Lahjendused ühest kümneni märgitakse rooma numbriga X (1X=1/10, 3X=1/1000,6X= 1/ 1000000), samamoodi märgitakse lahjendusi ühest sajani rooma numbriga C (1C=1/100,3C=1/1000000 jne) Enamus ravimeid tänapäeval on vahemikus 6X kuni 30X , kuid toodetakse ka produkte, mis on 30C ja enam.
Lahus 30C tähendab seda, et algset ainet on lahjendatud 1 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 korda. Eeldades, et üks kuupsentimeeter vett sisaldab 15 tilka, siis on see arv suurem tilkade arvust, mis täidaks 50 korda maast suurema konteineri. Kujutage ette, et te tilgutate sellisesse konteinerisse piisa punast värvi, nii et see hajub võrdselt igale poole. Homöopaatia „lõpmata väikese seadus“ on sama mis väide, et igas tilgas vees, mis pärast eemaldatakse sellest konteinerist, on punast sisu. Robert L. Park, doktorikraadiga prominentne füüsik, kes on Ameerika Füüsikaühingu tegevdirektor, on tähendanud, et kuna väikseim hulk ainet lahuses saab olla üks molekul, siis et saada 30C kordne lahus, tuleks lahustada üks molekul algset ainet kõige vähem 1 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 molekulis vees. Selleks läheks vaja konteinerit, mis oleks 30 000 000 000 korda suurem kui Maa.
Oscillococcinum, 200C produktis „külmetuse ja gripi taoliste sümptomite leevendamiseks“ on „lahused“ veel ebatõenäolisemad. Selle „aktiivained“ valmistatakse, hautades 40 päeva väikesi koguseid värskelt tapetud pardi maksa ning südant. Saadud lahust filtreeritakse, külmutatakse-kuivatatakse, rehüdratiseeritakse, lahustatakse korduvalt ning immutatakse suhkrugraanulitesse. Kui kas või ainus pardi maksa või südame molekul jääks selles lahjenduses alles, oleks selle kontsentratsioon üks 100200 kohta. See tohutu arv, millel on 400 nulli, on tohutult suurem kui hinnanguline molekulide arv universumis, kus on molekule umbes 1 googol, mis on 1 100 nulliga. Ajakiri U.S. News&World Report märkis oma 1997. aasta 17. veebruari numbris, et selle produkti tootmiseks, mida müüdi 1996. aastal 20 miljoni dollari eest, on vaja aastas vaid ühte parti. Ajakiri ristis selle õnnetu linnu „20 miljoni dollari pardiks“.
Tegelikult määravad keemiaseadused piiri, milleni saab lahjendada, ilma et algne aine täiesti kaoks. See piir, mis on seotud Avogadro arvuga, on võrne homöopaatilise kangusega 12C või 24X (1 osa 1024-st). Hahnemann sai ka ise aru, et ei ole peaaegu mingit võimalust, et isegi üks molekul algset ainet säiliks pärast ekstreemset lahjendamist. Kuid ta uskus, et jõuline raputamine või pulbristamine igal lahjendamise astmel jätab „vaimusarnase“ sisu, mis „ei ole enam meeltega tajutav“, kuid mis ravib, elustades keha „elutähtsaid jõude“. Kaasaegsed pooldajad väidavad, et ka siis, kui viimanegi molekul on kadunud, jääb alles „mälestus“ sellest ainest. Sellele väitele ei ole tõendeid. Veel enam, kui see oleks tõsi, siis jätaks iga aine, kokkupuutes veemolekuliga, jälje“ põhiolemusest“, mis võiks viia võimsate (ja ettearvamatute) meditsiiniliste tagajärgedeni, kui inimene selle alla neelab.
Paljud pooldajad väidavad, et homöopaatilised produktid on sarnased vaktsiinile, sest mõlemad annavad väikese tõuke, mis vallandab immuunsüsteemi vastutoime. See võrdlus ei ole paikapidav. Aktiivainete kogused vaktsiinides on palju suuremad ning mõõdetavad. Veel enam, immunisatsioon toodab antikehi, mille kontsentratsioon veres on mõõdetav, kuid palju-lahjendatud homöopaatilised produktid ei tekita mingit mõõdetavat reaktsiooni. Lisaks kasutatakse vaktsiini preventiivselt, mitte sümptomite raviks.
Stan Polinski, arsti assistent, kes on tegev avaliku tervise alal Ashville lähedal Põhja-Carolinas, on pakkunud täiendavat pilguheitu.
• Kujutage ette, kui palju komponente peab molekulide või suuremate osade mõõdus olema igas homöopaatilises ravimis. Isegi kõige piinlikumalt puhastes tingimustes kannab õhus olev tolm tootmisruumides tuhandeid erinevaid molekule, mis on bioloogilise päritoluga ja ümbruses olemas (bakterid, viirused, seened, hingamispiisad, surnud naharakud, putuka väljaheited) või ka kaugemalt pärit (õietolm, mullaosakesed, põlemisproduktid) ning ka mineraalse päritoluga maiseid ja ka mittemaiseid (meteoriiditolm) kübemeid. Samamoodi on ka „inertsetes“ lahustites, mida lahjendamise protsessi kasutatakse , mikrosaasteaineid.
• Homöopaatiline lahjendamise/võimendamise protsess kujutab endast järk-järgulist lahjendamist kuni fantastiliste äärmusteni, iga lahjendamisetapi vahepeal „raputades“. Raputamine sisaldab endas konteineri kindlal viisil loksutamist või kloppmist. Kuidas peab see toimetatav ravimivalmistamise protseduur kindlaks tegema selle järk-järgulise lahustamise protsessi jooksul, milline nendest loendamatutest ainetest konteineris on just see, mis on ärile kasulik? Kuidas peavad need tuhanded (miljonid?) keemilised koostoisained teadma, et nad peavad tahaplaanile hoidma ja lihtsalt passiivsed olema, samal ajal kui See Võimekas tõstetakse Tervistaja staatusesse? See on täiesti ebausutav,et selline stsenaarium lubaks tekkida eristuvatel produktidel, mis sobivad unikaalselt ravima kindlat haigust.
• Kuni homöopaatia apologeedid suudavad hankida usutavad (mittemaagilisi) tõendeid selle kohta, et toimib just selle ühe kindla aine paljudest nendest produktidest „võimendamine“ läbi lahjendamise protsessi, seni on võimatu uskuda seda, et nad on õigesti identifitseerinud oma produktides aktiivsed ained. Igasugune uuring, mis lubab näidata homöopaatilise medikamendi efektiivsust, tuleks tunnistada ebapiisavaks, kuni ei tehta nimekirja kõikidest ainetest, mis on kas samas või suuremas kontsentratsioonis kui eeldatav aktiivne aine olemas igas lahjendamise etapis, ja ei põhjendata ratsionaalselt, miks peaks neid toimeaineks mitte pidama.
• Protsess, mille kaudu homöopaadid leiavad sümptomitele vastava ravimi, ei ole arukam. Ravimi leidmine tähendab seda, et mitmeid päevi manustatakse erinevaid aineid ja pannakse kirja iga aevastus, valu või sügelus, mis pärast tekkis. Homöopaatia järgijad eeldavad kindlalt seda, et iga kirjapandav aisting tulenes just sissevõetavast ainest ja et ka äärmusteni lahjendatud doosid seda sama ainet on just see, mis ravib igaühe nendest samadest sümptomitest terveks.
Dr Park on märkinud, et selleks, et saada kas või ühte molekuli „ravivast“ ainest, mis väidetavalt on olemas 30X tablettides, tuleks manustada 2 miljardit tabletti, mis tähendaks 1000 tonni laktoosi manustamist koos igasuguste lisanditega, mida laktoos sisaldab. See on utoopiline.
Rakusoolad
Mõned homöopaatiliste ravimite tootjad valmistavad kahtteist tugevalt lahjendatud produkti, mida kutsutakse “rakusooladeks“ või „koesooladeks“. Väidetakse, et need mõjuvad paljude haiguste vastu nagu pimesoolepõletik (rebenenud või mitte), kiilaspäisus, kurtus, unetus ja ussid. Nende kasutamine põhineb väitel, et nende haiguste põhjuseks on mineraalide puudujääk. Siiski on paljud neist nii lahjendatud, et ei suudaks kõrvaldada mineraalide puudujääki ka siis, kui see oleks vajalik. See lähenemine on omistatud 19. sajandi arstile W.H. Schuesslerile.
Jätkub...
In English