„Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv“ (1Sm 15:22 II osa). See on põhimõte, mille järgi elab kogu universum harmoonilises ja patuta keskkonnas. See peaks olema elupõhimõte ka siin maailmas.
Esimene Iisraeli kuningas Saul oma esimese võidu puhul vaenlase üle pidi tundma selle põhimõtte eiramise tagajärgi. Ta oli alles kuningaks võitud, kuid Jumal ta ka kohe tagandas. „Et sa oled põlanud Jehoova sõna, siis põlgab temagi su kuningaks olemist!“ (salm 23) Oma sõnakuulmatuse põhjenduseks tõi ta ette, et tahtis ohverdada Jumalale seda, mis oli määratud hävitamisele. Ta laskis ennast mõjutada ka rahval, kes tahtis sellest ilusast saagist osa saada.
Jumalale sõnakuulelik saab olla ainult uuestisündinud inimene. „Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!“(2Kr 5:17) See Jumala vana käsk, mis oli antud alguses, on minule osaks saanud Jeesuses Kristuses – uus elu, kus kõik on andestatud. Sõnakuulmise nõue on jäänud ja millestki, mis on keelatud, ei taha ma osa saada. Kus on sõnakuulelikkus, seal ei ole pattu. Kui on pattu olnud, siis on meil eestkostja Isa juures. Arm saab osaks ainult sõnakuulelikule patukahetsejale. Siis katab arm kinni patu. Tulevad esile usuteod ja seda ka eluhinnaga kui vajalik.
See oli Vabadussõja ajal, kui meie vend August Uuk seisis sõdurina ühel hingamispäeval Luunja mõisa talli seina ääres, oodates lasku, mis pidi ta surmama sellepärast, et ta tahtis hingamispäeval Jumalat teenida. Tookord jäi lask tulemata. Mehe tugevuse jääda ustavaks andis talle Jumal. Vend August Uuk elas Tartumaal Hallikul kõrge vanuseni, olles Tartu adventkoguduse sealse grupi vanem.
Ka hiljem, esimese Eesti Vabariigi ajal, istusid mitmed vennad Tartu adventkogudusest sõjaväeteenistuse ajal vangis. See ei olnud mitte distsiplinaarkaristus, mis piirdus ainult kartseriga. See oli pikem vangistus, mille määras sõjakohus. See oli võitlus „pühadele kord antud usu pärast“.
Paljudele adventkoguduse noormeestele on see tuttav ja igaühel on see olnud erineval viisil. Ühel noormehel, kes elas Tartu ligidal ja teenis tol ajal ratsaväerügemendis, võimaldati hingamispäeval isegi kodus käia. See oli tema võitluse tulemus. Võitlus usu pärast saab tasutud. See on „parem kui ohver“. See on vaimulikult ärganud inimese südamesoov elada koos Jumalaga ja armastus oma Looja vastu. See ei avaldu üksnes sõnades, tunnetes ega ülistuslauludes, kuigi kuuluvad sinna juurde. Selleine on universumis kogu elu, mis põhineb sõnakuulmisel. Selles on armastus, milles on õige käsu vaim. See kaunistab meie elu nagu lilled laual, mida naudivad silmad ja mis rikastavad meid seesmiselt.
Taanieli kolm sõpra visati tulisesse ahju sellepärast, et nad ei tahtnud kummardada ebajumalakuju. Nad ei läinud tulle sugugi kindlas teadmises, et Jumal neid päästab. „Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa... Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada!“ Taanieli 3:17–18 on meie igaühe vastus, kui meil tuleb seista oma usu eest. Seda teeb inimeses armastus, mis oli nende meeste südames. Tuhanded mehed ja naised on ajaloo jooksul surnud märtritena, jäädes Jumalale truuks.
Kui esimesed inimesed olid patustanud ja Jumalale sõnakuulmatust osutanud, asus tegevusse lunastusplaan. Tegutses arm. Inimene ei surnud kohe, kuid sai surelikuks. Ta saab tagasi igavese elu, „ehk tema küll sureb“. On vaja sõnakuulelikkust ja elada selles.
Üks suur usuelu vaenlane on ühekülgsus. Alati on oht sattuda ühekülgsusse. Inimene hakkab toetuma ainult tunnetele, mis teda kõige rohkem on mõjutanud. Kui inimest valitsevad ainult tunded, siis õpetuslik osa jääb tahaplaanile. Ka Lutheri ajal, kui oli avastatud ja õigeks tunnistatud inimese õigekssaamine usu läbi, õnnestus Saatanal viia palju inimesi usulisse fanatismi, mis viis koguni moraalituseni – ja seda Kristuse õiguse sildi all. Nende inimeste poolt käsk kui patu indikaator oli kõrvaldatud. Tol ajal viis see raskete poliitiliste tagajärgedeni, nõudes palju inimelusid.
Ristikoguduse ajalugu räägib, et paar sajandit hiljem tõusis kaks usupuhastajat: John Wesley Inglismaal ja krahv Zinzendorf Saksamaal. Mõlema mehe töö oli hindamatu väärtusega ajal, mil nad elasid. Kristlikus ajaloos oli alanud uus ajastu. Jälgi vennastekoguduse tegevusest Eestimaal võib luterlikus kirikus näha veel tänapäevalgi. Mõnes kohas on säilinud vanad palvelahooned, meenutamas tolleaegset tegevust. Ka vanem usuline kirjandus räägib meile sellest, kuidas inimesed said äratatud ja juhitud kristlikule elule.
Ristikoguduse ajalugu räägib meile ka sellest, kuidas krahv Zinzendorf sai sellise usulise äratuse ühes kunstigaleriis, kui ta vaatas maali Jeesusest ristil. See tunnete embus viis mehe ka pöördumisele. Ta pühendas täielikult oma elu ja vara evangeeliumi kuulutusele. Inimesed otsisid ja leidsid lepitust Kristuse ohvrist.
On kirjutatud ka sellest, et paaril korral juhtis John Wesley krahvi tähelepanu sellele, et ta on kaldunud ühekülgsusesse, rääkides ainult Kristuse ohvrisurmast. On vaja rääkida ka sellest, mis viis Kristuse ohvrisurmani. Ta küll andestas meile, kuid ei vabastanud sõnakuulmisest Jumala käskudele. Andestus ja lepitus on tingimuslikud, need nõuavad pöördumist ja uut elu. Selle planeedi tragöödia on sellega lahendatud.
Langemata planeetide elanikud ei tunne küll andestuse ega lepituse rõõmu, kuid nad mõistavad, mida taevas on pidanud läbi elama, et olla ükskord nendega ühendatud. „Sõnakuulmine on parem kui ohver.“
Kõigile-kõigile ilusat ühinemist universumi elanikega, kui see aeg tuleb!
In English