Kas me peaksime võitlema õiguse eest kummardada Jumalat vastavalt oma südametunnistusele? Või, arvestades, et me tahame, et Jeesus tuleks, peaksime me soosima riiklikku pühapäevaseadust, et käivitada lõpuüritused ja Kristuse teine tulemine?
Need on mõned küsimused, mida seitsmenda päeva adventistide pioneerid ja koguduse liikmed 19. sajandi teisel poolel endale sageli esitasid. Kokkuvõttes kujundas ja mõjutas vastus nendele küsimustele koguduse pühendumist südametunnistuse vabaduse eest võitlemisele, ütles adventistide ajaloolane David Trim 22. augustil Ameerika Ühendriikides Marylandi osariigis Silver Springis toimunud rahvusvahelise usuvabaduse (IRLA, International Religious Liberty Association) 9. kongressil.
Trim, kes on seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi arhiivide, statistika ja uuringute direktor, rääkis usuvabaduse toetajatele adventpioneeride püüdlustest, mille tulemusena rajati 1893. aastal IRLA. „Seda ajalugu tasub uurida,“ ütles Trim, „et mõista IRLA DNA-d“.
Lõpuaja sündmuste forsseerimine?
Trim arutas kõigepealt esimeste adventistidest kogudusejuhtide ja -liikmete sageli vastuolulisi mõtteid usuvabaduse küsimuses.
Kas adventistid peaksid sekkuma või lihtsalt laskma sündmustel kulgeda nii, nagu Piibli ettekuulutused nende arvates ette nägid? Ta vastas, tsiteerides endist IRLA peasekretäri John Grazi, kes kirjutas Seitsmenda Päeva Adventistide Entsüklopeedias, et „noor seitsmenda päeva adventistide kogudus otsustas vaatamata oma apokalüptilisele tulevikunägemusele igasugusele seadusandlusele usulise puhkepäeva kasuks kindlalt vastu olla“.
Trimi sõnul oli pinge, millele Graz viitab, osa 19. sajandi adventistide tavalisest elust: ühelt poolt „seitsmenda päeva adventistide prohvetlik skeem, milles pühapäevaseaduse jõustamine Ameerika Ühendriikides oleks üks lõpliku eshatoloogilise stsenaariumi tähiseid, ja teiselt poolt seitsmenda päeva adventistide vajadus olla pühapäevaseadustest vaba“.
Mõned pioneerid arvasid, et adventistid peaksid riikliku pühapäevaseaduse provokatsiooniga esile kutsuma. See „kohustaks Kristust põhimõtteliselt avama aastatuhande tema teise advendiga,“ selgitas Trim, lisades: „See oli üks äärmuslikest ideedest, mida seitsmenda päeva adventistid tervikuna kunagi ei aktsepteerinud. Idee, et Kristust võiks sundida tegutsema, oli pehmelt öeldes omapärane.“
Samal ajal olid varastel adventistidel Trimi sõnul rohkem praktilisi kaalutlusi, kui nad seisid silmitsi kohalike ja riiklike sanktsioonidega. „Enamik seitsmenda päeva adventiste elas maapiirkondades ja kuna nad ei töötanud oma taludes laupäeviti, siis oli hädavajalik töötada pühapäeviti,“ ütles ta. 19. sajandi lõpu poole, „kuigi paljudel juhtudel ei rakendatud pühapäevaseadust, rakendati seda paljudel juhtudel siiski.“ Trim selgitas, et mitmel juhul said adventistid trahvi ja sattusid vangi ning ühel juhul suri üks seitsmenda päeva adventistist mees pärast ranget vangistust vanglas. „Seega oli seitsmenda päeva adventistidel loomulik stiimul hakata usuvabaduse eestkõnelejateks,“ ütles Trim, ja seda nad ka tegid.
Trim jutustas, kuidas 1880. aastatel toimunud kampaania, mille eesmärk oli, et USA kongress võtaks vastu riikliku seaduse pühapäevaseaduse, sai vastuseks adventistide pioneeri Alonzo T. Jonesi ja teiste jõupingutused seaduseelnõu vastu. „Vaatamata adventistide apokalüptilisele kuulutusele otsustasid adventistid olla riikliku pühapäevaseaduse vastu,“ ütles Trim. 1888. aastal andis Jones tunnistusi USA senati haridus- ja töökomisjoni ees. Lõpuks ei võetudki seda seadust vastu.
IRLA sünd
Selles kontekstis asutati IRLA 1893. aastal, tuletas Trim kongressil osalejatele meelde. 1893. aasta märtsi „Põhimõttedeklaratsioonis“ teatasid IRLA liikmed: „Me usume tsiviilvalitsuse toetamisse ja selle autoriteedile allumisse“, kuid samal ajal „eitame igasuguse tsiviilvalitsuse õigust anda seadusi usulistes küsimustes“. Dokumendis lisati teiste sätete hulgas: "Me usume, et on õige ja peaks olema iga inimese privileeg kummardada vastavalt oma südametunnistuse ettekirjutustele".
Pärast IRLA organiseerumist muutus töö rahvusvaheliseks, kuna kontorid avati mitmel kontinendil ja 1906. aastal käivitati ajakiri Liberty, mis ilmub siiani.
Muude arengute hulka kuulus IRLA juriidiline inkorporeerimine 1946. aastal, mis Trimi sõnul laiendas organisatsiooni ulatust üle mis tahes konfessionaalse plaani. „Seda strateegiat järgides pöördus IRLA aktiivselt ... kõigi nende poole, kes jagasid organisatsiooni seisukohta ja filosoofiat kõigi usuvabaduse ning kiriku ja riigi lahususe kohta,“ ütles ta.
IRLA oli väga aktiivne 1950. ja 1960. aastatel, ütles Trim. Ta viitas konkreetselt 1958. aasta kohtumisele ÜRO Peaassamblee presidendiga. Esimene IRLA kongress toimus 1977. aasta märtsis Amsterdamis. Trim tsiteeris taas Grazi, kes kirjutas, et pärast esimest kongressi „IRLA taasaktiveeriti ja järgmistel aastakümnetel algas uus tegevusperiood. Mitmed avalikud üritused tegid IRLA-st ühe suurema rahvusvahelise usuvabaduse ühingu.“
Trimi sõnul toetas organisatsiooni taaselustamist Bert B. Beach, kes valiti IRLA peasekretäriks 1980. aastal, ja John Grazi, kes oli IRLA peasekretär aastatel 1995–2015. „Alates 1977. aastast korraldati IRLA piirkondlikke kongresse viiel kontinendil, [ja] aastatel 1996–2015 toimus üle 40 rahvusvahelise kongressi ja sümpoosioni,“ rääkis Trim.1999. aastal lõi IRLA oma ekspertide nõukogu, millest Trimi sõnul on saanud peamine usuvabaduse-alane mõttekoda, mille mõju ulatub üle adventkoguduse piiride. Ekspertide nõukogu on koostanud mitmeid olulisi rahvusvahelisi avaldusi ja juhtpõhimõtteid usuvabaduse, proselütismi ja hariduse kohta.
Trim rõhutas lõpetuseks, et IRLA 130 tegutsemisaasta jooksul on organisatsioon näidanud üles kirge usu- ja veendumuste vabaduse eest.
Hoolimata sellest, et organisatsioon on sündinud adventkoguduse aktivismist, lisas ta, „on see organisatsioon juba ammu ulatunud kaugemale kui konfessioon, millest ta sündis, ning on võtnud sisu usu- ja veendumusvabaduse eest kõigi usundite ja mittekonfessionaalsete inimeste jaoks“.
Selles kontekstis ütles ta, et „kui usuvabaduse jaoks tekivad uued väljakutsed, on IRLA-t vaja“.
In English