Esmaspäev
Kui pärast suurt pakkimist lõpuks kõigi nende kompsudega laagripaika jõudsin, polnud laager veel alanud. Esimesed varakult kohale tulnud inimesed panid telke üles ja pumpasid-puhusid madratseid täis, kuid midagi põnevamat ei toimunud. Hiljem kui rahvast pisut rohkem kogunes, hakkas ka telke selleks ettenähtud muruplatsile rohkem kerkima. Eelmise aastaga võrreldes tundus aga see telkide hulk äärmiselt väike. Kui laagri avamisel aga kõik kohale saabunud noored ja vanemad üles rivistati, siis tundus olema päris paras hulk inimesi. Iga aasta ei peagi kohal olema välismaalasi ja pole vaja arvestada mitmesaja inimesega. Nii sai näiteks söögikordadel palju kiiremini söök kätte jagatud, sest et järjekord liikus palju-palju kiiremini. Päeva esimeseks pikemaks kavapunktiks oli väike tutvumismäng, mis seekord erines viimase Eesti laagri tutvustamise programmist märgatavalt. Inimesed jagati 6-te rühma. Kõikide rühmade kõik liikmed said õhupallid, mis tuli seejärel täis puhuda ja sinna peale kirjutada kõigi rühmaliikmete nimed. Tutvumismängu teises pooles oli rühmade ülesanne võimalikult palju enda rühma õhupalle terveks jätta, samas aga pidi hoolitsema selle eest, et teiste rühmade õhupallid võtaksid ribalate kuju. Kilkamist ja jooksmist mõneks ajaks igatahes jätkus …
Teisipäev
Hommik nagu hommik ikka - äratus, hommikuvõimlemine, hommikusöök ja piiblitud. Kerge unisuse tõttu ei saanud arugi, kui need juba läbi olid. Järgmise asjana oli päevakorras märgitöökojad. Igal lapsel oli võimalik minna töökotta, omandada uusi teadmisi ning kui märgi saamiseks kõik vajalikud tingimused täidetud, siis sai oma märgilindile uue märgi. Töökodasid oli mitmeid erinevaid, et igaüks leiaks just talle sobivaima ning huvi pakkuvaima. Näiteks oli võimalik avastada geopeituse maailma, süveneda õmblusmasina hingeellu, tegeleda filmimise ja fotograafiaga, laulda, õppida uusi heegeldamisvõtteid jpm. Pärastlõunasel ajal oli päevakorras takistusriba läbimine ja aeg laagrimööbli tegemiseks. Võistlus tuli ilmaolude äärmuslikkuse tõttu ajutiselt peatada, aga loodetavasti said lõpuks kõik soovijad ennast siiski proovile panna. Omast kogemusest võin ütelda, et võhmale võttis küll ja pärast murul roomamist ning viimase verehapniku õhupalli pressimist võib tehe 37+5 tunduda ületamatult raskena. Laagrimööbel pakkus kõigile võimalust panna käiku oma mehaanilika-inseneerikateadmised. Neid teadmisi tundub aga rajaleidjatel olema omajagu, sest et puu ja nööri abil valmistatud asjad olid praktilisemat laadi. =) Õhtu lõppes teemakoosolekuga, kus Ivo õpetas kõigile, kuidas laagri motot „Jeesus, mu sõber“ õigesti ütelda.
Kolmapäev
Hommikul ärgates tundus ilm tulema parem kui päev varem. Hea ilm oli ka vajalik, sest et hommiku poole oli päevakorras maastikumäng. Ümber laagriala oli 9 punkti, kus meeskonnaliikmed pidid oma oskusi, teadmisi, loovust kui ka oma meeskonnatöö proovile panema. Minu arust olid punktid vaheldust pakkuvad ja huvitavad. Täpsemalt nendel siinkohal aga ei peatuks, sest et selle jutu kirjutamine ja hiljem ka lugemine oleks kannatuse proovilepanek. Pärast lõunasööki olid jällegi märgitöökodade aeg (ühe päevaga kõigis käia ju ei jõua...). Muude töökodade kõrval oli pärastlõuna kindel tõmbenumber aga onu Oskar Noorkõivu ja tema assistendi poolt püsti pandud väike teaduslabor, kus iga rajaleidja sai erinevate füüsikaseaduste ja nähtustega tutvust teha. Kindlasti oli mõne jaoks üsna uudne näha ennast püstiste juustega, saada Fanta pudeli käest särtsu, hoida käes värviliselt helendavat toru ja kujutada ennast ette StarWars-i kartmatu Jedi-rüütlina (ja teha sinna juurde „whiuu“ ja „whüüü“ heliefekte). Ning ei saa mainimata jätta neid särama löönud silmi, kui raske väntamise tulemusena sai lõpuks tiku põlema. Loodetavasti tekitas see kõigis huvi süveneda nende seaduspärasuste saladustesse, mis Jumal meie maakera puhul on kehtima seadnud.
Neljapäev
Neljapäev tähistab tihipeale juba nädala lõpupoolt. Inimesed on suurest pinevusest ja ringi jooksmisest juba väsinumad (mis aga tähendab vaiksemat öörahu ja paremat und). Toomasele ja Kärdile oli see aga mõjunud niiväga, et hakkasid hommikust piiblitundi läbi viies keeltes rääkimina. Kärt rääkis alguses hispaania, saksa ja inglise keeles ning Toomas tõlkis. Pärast rääkis Kärt juba eesti keeles ja Toomas tõlkis mingisugustesse võõrkeeltesse, aga selle otstarbest ei saanud ma enam aru. Aga neljapäev sisaldas endas veel üht suurepärast laagri osa – orienteerumine. See tekitab lausa ärevusejudinaid, kui saab võtta kaardi ja kompassi ning minna metsa punkte taga ajama. Ilm, mis oleks võinud kogu võistluse mingil määral ära rikkuda, ei olnud õnneks kõige hullem. Alguses küll oli pilvine ja taevast tulid mõned veepiisad, kuid hiljem läks ilm selgemaks ning ka mets tõmbus pisut kuivemaks. Igatahes – mets kubises mitteeksinud, vähemeksinud ja tagurpidi kaardiga rajaleidjatest. Rada oli kohati üsnagi raske, kuid tundus, et suured metsmaasikad ning värske õhk hoidsid kõigil tuju üleval (no kui ikka päris ära eksida, siis ei aita kahjuks ka metsmaasikas). Finišis tundus olema keskmine tuju siiski üsna hea. Kel midagi veel hingele kripeldama jäi, et oleks võinud ikka nii teha või naa, siis loodetavasti on järgmine aasta selleks võimalus olemas. Neljapäevane õhtu oli sisustatud individuaalvõistlustega. Teistega sai mõõtu võtta pusle kokku panemises, piibliraamatute järjekorra ladumises, sõlmede tegemises, sudokus ja oli veel mingi mäng – piiblitegelaste järjekord, kus tuli piiblitegelased panna arvatavasti kronoloogilisse järjekorda (milles kohati andis filosofeerida, sest et Jeesust annab panna igale poole ja ka Joosepi nimelisi mehi on Piiblis mitmes kohas). Alguses ei saanud vedama, aga pärast paari võistlusmomenti tekkis juba väike hasart. Põnevust oli kõigile.
Reede
Nädala lõpp. Nädala lõpud nii toredates laagrites on tavaliselt kurvad. Aga reedega õnneks laager ei lõpe, niiet kurvastamiseks polnud põhjust. Hommiku poole oli veel viimane seanss märgitöökodasid – juhuks kui kellelgi tõesti jäi mõnes huvi pakkuvas kohas käimata. Lisaks rõõmustas kõiki rajaleidjaid erakordne töökoda - Triinu oma suure kruusikogumi ja värvidega. Loovust hõngus iga kruusi pealt. Pärastlõunaseks tegevuseks olid jalgpallivõistlus ja päevakorras oli ka võrkpallimäng. Sellega anti lastele võimalus kõik oma nädalast järgi jäänud energia välja rabeleda. Päras seda oli kavas selline punkt nagu hingamispäevaks ettevalmistus. Telgid said seest korda tehtud (loodetavasti), käidi saunas ja aita ehitati ilus rist koos lillevanikutega. Õhtune teemakoosolek oli ka selletõttu juba erilisem. Õhusel koosolekul võttis Ivo kokku Jeesusega sõbraks saamise teema, millest igal õhtul kogunemise ajal räägitud oli.
Laupäev
Laupäev on alati olnud omamoodi üks kõige tähtsamaid päevi laagris. Päevakavas hakkab esimesena silma see, et äratus on pool tundi hiljem kui tavaliselt, kuid ärgates varakult enne äratust üles avastasin, et suur osa rajaleidjatest liiguvad juba unise näoga mööda laagriplatsi, hambaharjad käes. Pärast hommikust tavapärast piiblitundi oli pikem ja sisukam jutluse osa, kus sai nii laulda kui ka sõna kuulda. Ivot oli kuulama tulnud inimesi ka mujalt, mistõttu oli sealsesse aidaruumi kogunenud tavapärasest rohkem rahvast. Pärast jutlusetundi läks kava kohe edasi ühe suure tõmbenumbri - mõõgadrilliga. Sellel aastal hoidis juhendajate arvestuses esikohta kindlalt enda käes Kalle Daniel, rajaleidjate arvestuses võitis Kaisa Kask. Pärast lõunat järgnes sellele ka mõõduvõtmine rividrillis. Võiks ütelda, et siin läks võit ülekaalukalt perekond Toomedele. Usun, et tore oli nii pealtvaatajatel kui osavõtjatel. Paraku aga keeras pärast seda võistlust ilm ära. Alguses hakkas sadama natuke ja siis sadas rohkem, kuni lõpuks ilma vihmavarjuta polnud mõtet varju alt välja minna. Õnneks ühtegi asja tegemata ei jäänud. Kerge vihmasabina all sai läbi viidud paraadrivistus, autasustamine ja pildistamine. Laagri lõpetamisel lipu alla võtmise ajal aga kallas juba üsna korralikult. Õhtu jätkus rahulikult... Vihmasadu lõppes pea ning pimeduse saabudes pandi ka üks lõke põlema - suurim, mida rajaleidjate ajaloos kunagi laupäeva õhtul põlema on pandud.
Iga asja lõpp on nukrust tekitav... kahju oli jätta hüvasti inimestega, kellega nii palju toredaid päevi mööda on saadetud. Aga pole hullu - alati jäävad järgi mälestused, mida edaspidi saab muiates meenutada.
Järgmiste kohtumisteni!
In English