„Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.““ Lk 9:58
Meie Õnnistegija ei tervitanud alati kõiki inimesi kutsega. Jeesus teadis algusest peale, mis motiividel Juudas Tema ja Ta jüngrite hulka soovis tulla. Lausa ära Ta ei öelnud, aga teema rääkis Ta nende mõne sõnaga lahti küll. Kirjatundjana oli Juudas taibukas mees, intelligentsustasemelt ehk kõigist jüngritest üle, mida näitas kasvõi asjaolu, kui suure autoriteedi ta lihtsate kalameeste seas saavutas. Sellele aitas kaasa ka kindlasti see, et kaval kirjatundja suunas jüngrite omavahelised vestlused ajajärku, kus nad kõik valitsevad Iisraeli ja miks mitte kaugemategi maade üle, ühelt poolt tutvustades teistele rahvastele omi kombeid – neid austas ka Juudas – ja teiselt poolt saanuks nad osa võimuga kaasnevatest boonustest.
Kindlasti ei mõeldud ainult materiaalsete hüvede peale. Juudas polnud ilma põhjuseta kirjatundja. Ta oli terve elu longanud kahe karguga. Ühelt poolt juudi rahva seas suurt lugupidamist vääriv kirjatundja positsioon ja teisalt võimalus võimu vahenditega osasid põhimõtteid miks mitte ka paganatele peale suruda. Lisaks võimuga kaasnev üldine heaolu ka materiaalses vallas. Juudas polnud kaugeltki taipamatu. Kirjatundmine lisas arusaamisvõimet, et Jeesus oli valinud kitsa tee ja temal polnud sinna asja. Teistel oli. Jah, nad polnud nii haritud, kuigi sünagoogi koolis ikka käinud, aga juba algusest peale oli teiste jüngrite südames olemas igatsus selle järele, kuhu viis siis ja kuhu viib ka täna kitsas tee. Tee ilma uhkuseta, ilma eneseõiguseta, ilma viletsamate põlgamiseta, ilma rahaahnuseta. See polnud tee, mis oleks kirjatundjate ja variseride pseudoõpetustest teinud uues maises riigis riikliku ideoloogia.
Sellise ideoloogia abil valitsemine pole võõras ka aastatuhandeid hiljem. Juudase sarnased kavalad, ent tühised inimesed said endale hulganisti kaaslasi, et rajada ebameeldivale maale peaaegu et paradiis. Selliseid asju tehti küll relvade toel, aga sisemiseks tagakihutajaks oli kenasti kõlav ideoloogia. Kõikidel sarnastel protsessidel on üks loosung, mida ka tänapäeval hulganisti kasutatakse ja see on: eesmärk pühitseb abinõu.
Jeesus ei tõuganud oma tulevast äraandjat ära, kuid ta suhtus temasse teisiti kui teistesse, kes tõenäoliselt välise käitumise alusel otsustades olid jüngriteks hoopis sobimatumad. Küllap neil oli sisemisi ja väliseid kahtlusi ja võitlusigi. Juudas käis aga kindlalt oma valitud teed ja ainuüksi Jeesus teadis, et see on surma tee. Õnnetu Maarja Magdaleena nardisalvi lugu oli esimene kord, kui Jeesus koguduse autoriteetset laekahoidjat avalikult noomis, kuid ka siis ei taibanud jüngrid midagi. Nad kõik toetasid Juudase halvakspanevat suhtumist silmapaistvalt kallisse ohvrisse.
Maarja oli Jeesusele palju valu valmistanud. Kord Ta juurde tulles oli ta – ehk hirmust Juudase salakavaluse ees, mida ta tunnetas oma elukogemuste peale mõteldes – lahkunud tagasi endise elu juurde. Ilma Jumala Vaimuta on mõistetav, miks kõik õnnetukese peale pahandama hakkasid. Rahaline väärtus peale selle. Keegi peale Jeesuse ei teadnud, et Juudas oli kogu aeg kukrusse pandut kõrvaldanud. Huvitav oleks teada, mille jaoks. Vaevalt oli tal mingi kahjulik ja kulukas harjumus. Pigem võiks arvata, et ta polnud uues kuningriigis siiski päris kindel ja raha oli tarvis mõne uue äriidee teostamiseks. Jeesuse toetajate hulgas oli ka jõukama klassi esindajaid, eriti naisi.
Jeesus noomis avalikult oma laekahoidjat. Juudas, kes mõtles aina rahale võis taibata, et ta on läbi ähtud. Oli aeg alustada läbirääkimisi kõrgete vaimulikega.
Teiselt poolt lootis Juudas, et Jeesus näitab ka pärast äraandmist, ehk isegi ristil, oma jumalikku väge ja küll ta siis Talle seletab, et polnud mingit halba kavatsust, tema vaid tahtis kontrollida, kas Jeesus on ikka tõeline Messias. Tõeline Messias ei saanud ju surra, pidi ristilt alla astuma ja kõik roomlased puruks lööma. Ikka kahe karguga nagu algusest peale. Kui aga kõik ei läinud nii nagu planeeritud, siis valdas ka seda jõhkardit ja rahaahnet mingisugune kahetsus. Õhtulauas oli Jeesus talle öelnud: „Mida teed, seda tee kähku.“ Lõpuks ei jäänud muud üle kui raha templimeestele tagasi viia. „Isegi mitte teie hõbe ja kuld ei päästa teid Jehoova vihapäeval.“ Ei päästnud ka Juudast.
Nagu kunagi Sauli suhtumised ja võimuahnus olid ta viinud enesetapuni. Nõndasamuti polnud Juudasel mingit kasu kokkuvarastatud rahast ega pea terve elu talle omaks saanud inimeste austusest tema kui targa kirjatundja ja aktiivse tegelase suhtes. Juudas oli läinud liiga kaugele. Jeesus teadis seda ette ja seepärast hoiatas teda nende esimesel vestlusel väga selgelt. Ei ole mõtet otsida Jeesuse juures eduteoloogia propageeritud kõiksugu heaolu. Mitte et rahal ja raha eest ostetaval iseenesest midagi vastumeelset Jumala silmis oleks, vaid küsimus on selles, kas taotleme taevariiki ja saame kõike vajalikku pealekauba või siis taotleme usus Jumalasse maapealseid asju taevariigi arvelt ja jätame selle lõpuks üldse kõrvale. Jumal teab, et me kõike seda vajame. Aga Ta teab ka, et eelkõige vajame me Teda ennast. Tema armsust ja hellust ja ka õiglust. Kõike seda, millest Juudas ennast ilma jättis.
In English