Üksindus

Statistikaameti andmetest selgub, et viimase kümne aasta jooksul on Eestis esmaabiellujate vanus jäänud 30 eluaasta kanti, noored naised abielluvad veidi varem, 20ndate lõpus, mehed veidi hiljem, 30ndate eluaastate alguses. Kui me võrdleme neid andmeid näiteks elukorraldusega vanas Iisraelis, kus oli tavaline 15aastased neiud mehele panna, siis on selge, et üksinda elamise ja üksinda hakkama saamise aeg on tohutult pikenenud. Enne kui leitakse enda kõrvale sobiv kaaslane, enne kui abiellutakse, enne kui saadakse lapsed, on noored pikki aastaid üksi. Ma ise olen olnud üks neist inimestest, kes on alates 19. eluaastast, kui ma keskkooli lõpetasin ja ülikooli läksin, suuremalt jaolt üksinda elanud ja olnud. 

Nendele andmetele ja ka isiklikule kogemusele toetudes on vaja küsida – kuidas üksindusega hakkama saada? Ja mitte lihtsalt hakkama saada, vaid kuidas tulla sellega toime Jumalat austaval moel? Kuidas elada kristlasena nii, et üksindus ei murraks maha, ja samas ka nii, et sa ei hakkaks rapsima või hüppama suhetesse, mis võivad üksindustunnet leevendada, aga mis ei lähe kooskõlla Jumala plaani ja Tema tahtega? 

Mul ei ole anda mingit imerohtu ega üht selget vastust. Aga paari mõtet tahaksin sellel teemal teiega siiski jagada. Esiteks, üksindustunde tunnistamine on okei ja isegi vajalik. Öelda endale, jah, ma olen kurb, et mul on midagi olulist puudu; ma tunnen, et mul oleks midagi anda, mida ma praegu kellelegi anda ei saa, mu elus on üks suur auk, mis mulle haiget teeb – see on väga vajalik. See ei ole lihtne, ja tihtipeale tuleb neid tundeid tunnistada ja nendega maadelda üksi, omaette. Mina olen, eriti pärast ema surma, üksinduse tõttu palju pisaraid valanud. Üksindustunne on olnud mu tavapärane, igapäevane kaaslane. Ma olen seda aastaid oma kukil kandnud, ilma et ka teised oleksid seda võib-olla märganud. See lihtsalt on üks elu tõsiasjadest, millega ma olen õppinud elama ja hakkama saama. Aga sealt edasi saab jõuda mõtteni: hea küll, on asju, mida ma ei saa selle olukorra juures muuta, aga samas on asju, mida ma saan. Nende asjade osas, mis ei ole praegu minu kontrolli all või mida ma ei saa muuta, nende osas ma lihtsalt pean usaldama Jumalat teadmises, et Ta näeb mu elu, et Ta kuuleb mu palveid, et Ta näeb mu pisaraid ja et Ta toimetab mingil moel minu kasuks. Need asjad, mis ei ole minu kontrollida, on Jumala kontrollida, ka siis, kui mu tunded seda teadmist ei kinnita. 

Aga järgmine küsimus on, kas ma saan midagi teha nende asjade osas, mis on minu kontrolli all. Kui minu elus ei ole seda üht kõige olulisemat inimest, siis kes on need teised, teistmoodi olulised inimesed, kellega koos olemine aitaks mu kurbust leevendada või eemale peletada? Kellega peaksin rohkem aega veetma? Kellega koos olemine teeb mind rõõmsaks? Ja teiseks, milliste hobidega või õpingutega saaksin tegeleda, mis aitaksid mu üksinduse aastaid mõttekalt veeta? Ma olen viimastel aastatel läbi lugenud sadu raamatuid ja käinud kümnetel kui mitte sadadel klassikalistel kontsertidel, sest see on olnud viis, kuidas ma saan oma üksi olemise õhtuid toredalt veeta. Olen käinud palju trennis ja kirjutanud kontserdiarvustusi ja tuuseldanud isaga mööda seenemetsi, sest need on need asjad, mis on andnud mu ajale kvaliteedi ja mu elule rõõmu. 

Kui sina maadled üksindustundega, eriti kui sa elad üksinda, siis tea, et sa ei ole selles kõiges ometi üksi. Meie keskel on palju neid, kes me peame või oleme pidanud selle koormaga elama. Aga ära kaota lootust, Jumal on sinu kõrval ja Ta näeb sinu südant ja su palvet, ja Tema saab anda nii lahenduse kui ka tarkuse praegu oma elu hästi ja mõttekalt korraldada.