„Oh, appi! Me magasime sisse!“ Kiiresti puder pliidile, ise pessu ja lastele vajalikud asjad kokku.
„Ma ei ole jõudnud pesu pesta, sa pead lasteaeda venna sokid jalga panema,“ on vestlus, mida ei ole iga 3-aastasega mõistlik varahommikul alustada. Mis teha, vahel tuleb seegi ette võtta.
Selgitused lapsele, kiired söögiampsud ja 20 minutit hiljem õues, hämaras karges talvehommikus. Tundub, et kõik jõuavad siiski õigeks ajaks kohale. Aga ei! Auto ei käivitu…
Peale tööpäeva kiirelt poodi, kiirelt õhtusöök, kiirelt pesu pessu, et homme oleks kõigil puhtad sokid jalas, kiirelt köögi koristus ning täiesti väsinuna voodisse. Nüüd on aeg telefonis Piibel lahti võtta ja lugeda. Sõbra sõnum esimese loetava salmi ajal viib tähelepanu mujale ning, enne kui märgatagi jõuan, magan. Et hommikul kõike korrata.
Kas tundub tuttav?
Kui anname ristimisel oma elu Kristusele, on Jumalal selge ootus, et muudame oma elu. Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Mt 16:24)
Enamiku jaoks ei kaasne ristimisega suuri elumuutusi. Sama igapäevaelu ja selle kiirus, sama töö, sama kogukond, sama kirik, samad inimesed. Võibolla saame ristimisel kingituseks uue Piibli või hakkame peale seda kohusetundlikult kümnist maksma, kuid maailm meie ümber jääb suures osas muutumatuks. Isegi kui uussünd on seesmiselt vapustav kogemus, ei pruugi see igapäevaelu tegemistes ning toimetustes elumuutusi kaasa tuua.
Pühitsuse kaks tahku
Pühitsuse sõna-sõnaline vaste on „eriliseks kasutamiseks või otstarbeks eraldama“. Vastav heebreakeelne sõna on qadash, mis tähendab „tavalisest kasutusest eraldama“.
Esimest aspekti pühitsusest vaadeldakse kui ristimise ajal toimunud pöördumist. Ristimisel võetakse vastu otsus saada ülejäänud maailmast eraldatuks ning seda Jumala eriliseks kasutuseks. Paulus kirjutab Esimeses kirjas korintlastele ristimisest ja pühitsusest selle läbi. „Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1Kr 6:11)
Teine aspekt pühitsusest on aga see, mis puudutab meie elu igal päeval. Nii nähakse pühitsust kui eluaegset protsessi, mille käigus inimene muutub järk-järgult Kristuse sarnaseks. Kasvamist üha enam Kristuse moodi päevani, mil näeme Teda näost näkku. Sel päeval pühitsetakse meid täielikult ja „siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas“ (1Jh 2:3).
Pühitsus igapäevaelus
Kõik, kes jõuavad usule ja saavad ristimisel Jumala jaoks eraldatud, ei pruugi kohe oma elustiili muuta. Nad on „ametlikult“ pühitsetud. Algama peaks ka praktiline pühitsus, sest Jumal on meid sellele kutsunud (1Ts 4:7). See tähendab iseloomu ning seeläbi käitumise ja igapäevase eluviisi muutust.
Nii Vana kui Uus Testament on täis käske. Meil on kümnes käsus käsk austada Jumalat, pidada Tema hingamispäeva ning arvestada kaasinimestega. Lisaks sellele on käsud olla lahked kõigi vastu, seksuaalselt puhtad, moraalselt ausad – kui nimetada vaid mõnda. Ustavus ja kuulekus nendele käskudele on oluline osa pühitsuse protsessist.
Kui mõelda käskude rohkusele ning elada tänapäeva maailma kiusatuste rohkuse keskel, võib tekkida lootusetu tunne. Vähemalt minul küll. Tihti kõlab mu peas kirjakoht: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2) Kas Paulus ikka teadis, kui raske võib see olla 2023. aastal?
Tehnoloogia kaudu nii kergesti meieni jõudvad kiusatused, soov omada naabrist paremat autot (või vähemalt sama head), suhtumine „pean kogu aeg kiiresti kättesaadav olema“, ühiskondlik harjumus hommikul esimese asjana lugeda või kuulata maailma uudiseid, mitte Piiblit – need on vaid mõningad vähesed näited praeguse aja takistustest pühitsuse protsessil.
Olen oma elus tihti kogenud, et kiiretel ja stressirohketel aegadel on kõige lihtsam jätta tähelepanuta just suhe Jumalaga. Kui tegemata töö, pesemata pesu või tühi külmkapp on siin ja praegu nähtav ning raskesti ignoreeritavad, siis osadust Jumalaga saab justkui alati edasi lükata.
Kuidas küll on võimalik praeguse aja kiires ja kiusatuslikus ühiskonnas elada pühitsetuna Jumalale?
Kes aitaks ja kuidas?
„Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!“ (1Ts 5:23)
Esimene osa sellest kirjakohast on minu jaoks väga lohutav, vastates küsimusele, kes meid pühitseb. Jumal ise pühitsegu meid. See ei ole töö, mida pean tegema üksinda. Saan järjekordselt loota Tema peale. Lootusele, et need, kes kasvatavad oma suhet Jumalaga, kasvatavad seeläbi ka ennast. Nii, et iseloom ja käitumine vastaksid rohkem sellele, mida Jumal soovib – me muutume läbi sellise pühitsusprotsessi.
„See, kes sind kutsub, on ustav; ta teeb seda kindlasti.“ (1Ts 5:24) Jumal kutsub meid. Jumal on ustav. Jumal pühitseb meid. „Ta teeb seda kindlasti.“
Teine osa 1Ts 5:23 kirjakohast viitab sellele, kuidas Jumal seda teeb. Arvatakse, et Pauluse kirjapandud järjekord ei ole juhuslik – kõigepealt vaim, siis hing ning lõpuks ihu. Paulus seab kõrgeima prioriteedi vaimule ja madalaima prioriteedi kehale.
Vaim ühendab meid Jumalaga, võimaldades meil Temaga osaduses olla. Hinge võib mõista kui seda osa inimesest, mis väljendub instinktide, emotsioonide ja soovidena. Keha ühendab meid keskkonnaga.
Kui vaim on pühitsetud, on meie mõistus jumaliku kontrolli all. Pühitsetud mõistus omakorda avaldab pühitsevat mõju hingele – see tähendab soovidele, tunnetele ja emotsioonidele. Inimene, kelles on käivitunud selline pühitsusprotsess, ei kuritarvita ka oma ihu. Seega on tema kehaline tervis heal järjel. Nii muutub ihu pühitsetud tööriistaks, mille kaudu kristlane võib teenida oma Issandat ja Päästjat. Pauluse üleskutse pühitsusele rajaneb selgesti kontseptsioonile inimolemuse ühtsusest ning näitab, et tõhus ettevalmistus Kristuse teiseks tulemiseks eeldab kogu inimese — vaimu, hinge ja ihu — ettevalmistamist. („Seitsmenda Päeva Adventistid usuvad“, 2005, lk 64)
Üleskutse pühitsusele
Tänapäeval on oskus müra välja lülitada, keskenduda ning võtta aega osaduseks üha haruldasem. Need on oskused, mida peaks lastele õpetama samamoodi nagu riietumist või hammaste pesemist. Seda selleks, et Jumal ise saaks meid pühitseda eriliseks kasutamiseks oma töö jaoks ka käesoleval aastal.
Nii nagu pudrupott tuleb hoida puhtana, et seda kasutada saaks, nii peame ka meie oma mõtted ja südame pidevalt puhtana hoidma, et Jumal meid kasvatada ning kasutada saaks.
Pühitsus on protsess, mille käigus hakkab Kristus ise meie elu kujundama. Pühitsust taotlev inimene hakkab üha rohkem ilmutama Kristuse iseloomu; mõtlema nii, nagu Kristus mõtleb; rääkima nii, nagu Kristus räägib; tegutsema nii, nagu Kristus tegutseb.
In English