Üks juutide ülemaid

„Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te lukustate taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna.“ Mt 23:13  

Selles sarjas püüame veidi valgustada meie Õnnistegija kõnelusi erinevate inimestega. Mõtleme ka sellele, et nende inimestega kõneles Jumal. Seekordses loos on vaatluse all tähtis mees, kes tuli ise Jeesuse juurde, ja tuli öösel. Öösel tuli ta muidugi sellepärast, et oma külaskäiku varjata. Tema kaaslased juutide juhtide seast teadsid küll, et Jeesus on jumalikku päritolu, aga nad ei tunnistanud seda avalikult. Selleks oli loomulikult põhjus – Jeesuse kuulutus ja nende endi kuulutus olid omavahel suures vastuolus. Endid aga pidasid nad Jumala maapealseteks esindajateks. 

Jeesus suhtles kõigi inimestega. Mõnele grupile kuulutas Ta häda, mõnele otseselt mitte. Isegi ristisurma päeval ei ähvardanud Ta ei Pilaatust ega ohvitsere ega ka Teda avalikult pilkavaid röövleid paremal ja vasakul käel. Ta vaatas nende peale alandliku pilguga, otsekui öeldes: „Ka ristil olen teie teenija.“ Ja imeasi, pöördusid üks röövlitest ja Rooma ohvitser, kes kohe ka sõnaselgelt oma usust tunnistasid. 

Nikodeemosel oli raskem. Jeesus oli tema kildkonnale kuulutanud häda ja kadu. Ja nende templile ka, kuigi see oli Tema isa koda. Sealsed tegelased olid teinud pühamust röövlikoopa. Nikodeemos teadis kõike seda ja ometi tuli ta Jeesuse juurde, kuigi varjatult. Tähtsa mehe süda tundis, et see Naatsareti mees pole mässaja, vaid et Ta on tulnud neidki aitama. Nikodeemos oli uurinud pühi kirju ehk siis Vana Testamenti ja sealt oli talle hoovanud vastu sama vaim, mida ta tundis Jeesusest lähtuvat

Südamepõhjas tundis ta ka, et variseride sõnad ja teod ei ühti nende väidetava aluse ehk Pühakirja õpetustega. Ta tundis, et nad olid, nagu prohvet Hesekiel oli kunagi kirjutanud, „lubjaga võõbatud“. Ta teadis, et prohvet Jeremija oli kirjutanud: „Rahulikul maal võib olla kerge, aga mida sa teed Jordani padrikus.“ Ta aimas, et Jordani padrik oli tulemas. Ja üks juutide ülemaid alandas end omade ees ja pöördus isiku poole, keda nood pidasid igas mõttes alamaks. Nad olid pilganud Tema päritolu, hariduse puudumist ja et Ta seltsis tölnerite ja isegi hooradega, keda nemad ise kogu südamest põlgasid. Jeesus kõneles talle sellest, mida ta tegelikult oleks pidanud isegi teadma. 

Igavese elu and tuleb ainult uuesti­sünni teel. Veel üsna lihaliku mõtteviisi küljes kinni olev variser imestab, kuidas see saaks sündida, ega suur inimene või minna tagasi oma ema sisse. Jeesus viitas sellele, et Nikodeemos on ise Iisraeli õpetaja ja ei tea seda vaimuliku elu olulisemat tõsiasja, et igavene elu on kingitus Jumalalt, mitte heade tegude eest saadav tasu. Ja midagi hakkas koitma tähtsa mehe südames. Tegelikult oli midagi juba enne olnud, sest muidu ta poleks tulnud. Kuigi ta varjas end ööpimedusega, võis keegi siiski näha. Sidemed Jeesusega olid kahjulikud karjäärile ja positsioonile. See selgus mõni aeg hiljem, kui juba paljut mõistnud Nikodeemos püüdis Jeesust oma kaaslaste ees kaitsta. Ainuüksi väikse kaastundliku märkuse peale läksid need kohe päris vihaseks ja solvasid teda. Kuigi see oli mõeldud solvanguna, oli see tegelikult austusavaldus. „Kas siis sinagi oled nende seast?“ Ta oligi, kuigi mitte täiesti avalikult. Hiljem sai temast ustav Kristuse järelkäija. Selline tulemus oli ühel öisel kõnelusel. 

Jaanus Riimets on Keila adventkoguduse liige