Kui Piibel räägib praegusest maailmast, siis vastavalt kontekstile võibki sellel olla erinevaid tähendusi – näiteks füüsiline maailm, moraalne maailm, lihalikud eluviisid, praegune ajastu jt. Tähendustest kõige laiahaardelisemaks võiks pidada, et „maailm” viitab kõigele peale Jumala. Väga selgelt joonistub välja piir Looja ja loodu vahel – Jumal on oma pühaduses kõrgem, parem ja täiuslikum kõigest, mis on seotud maailmaga.
Kuidas suhestume maailmaga aga meie, kes oleme loodud olendid, kuid keda Jumala lastena kutsutakse pühadeks? Meid on maailmast välja kutsutud, kuid samas läkitatud maailma. Oleme taevakodanikud, kuid elame endiselt siin maailmas. Oleme ühendatud igavese elu allikaga, kuid ometi elame surma keskel.
Peetrus kirjutas Jumala lastele järgneva üleskutse: „Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!““ (1Pt 1:13–16)
Peetrus annab siin edasi mitu väga olulist põhimõtet: 1) Jumal on püha; 2) Jumal kutsub oma lapsi jäljendama oma eluviisides Tema pühadust; 3) pühadele kohase eluviisi üks osa on lahtilaskmine Jumala nõudmistega vastuolus olevatest vana elu käitumismustritest; 4) mõistuse niuete vöötamine ja kainus viitavad valvsusele, valmisolekule ja enesekontrollile. Jumala rahvas peab olema selge peaga, et teha õigeid valikuid Jumala kasuks. Jumala rahvas peab olema ärkvel ja valvas, et olla valmis kuuletuma ja tegutsema; 5) sõltumata sellest, kui püha või kui rikutud elu keegi enda meelest elab siin maailmas, on kõige olulisem loota Jumala armule, mida meile Jeesuse kaudu pakutakse.
Üleskutse olla püha, sest Jumal on püha, pärineb 3. Moosese raamatust. Terve 3. Moosese raamat üritab otseselt lahendada probleemi, kuidas rikutud maailmas elav Jumala rahvas saaks olla suhtes püha Jumalaga ning kaudsemalt – kuidas saavad inimesed olla maailmale valguseks. Vahetult pärast ohvritalituste kirjeldamist ja vahetult enne seaduseid puhtusest, ebapuhtusest ning pühadele kohasest elust, leiame juhise, mille Jumal Aaroni kaudu preestritele edastas: „Veini ja vägijooke sa ei tohi juua, ei sina ega su pojad koos sinuga, kui te lähete kogudusetelki, et te ei sureks! See olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks, et saaksite teha vahet püha ja ebapüha vahel ning roojase ja puhta vahel ja õpetada Iisraeli lastele kõiki neid seadusi, millest Issand neile Moosese kaudu on rääkinud.“ (3Ms 10:9–11)
Kristlastena peaksime neid korraldusi sama oluliseks pidama kui vana lepingu preestrid, sest ka meid kutsutakse preestriteks: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.“ (1Pt 2:9
Karskus ei ole otseselt see peamine mõte, mis Aaroni kaudu edastati, kuigi on iseenesest hea põhimõte. Kõige olulisem on vältida seda, mis haarab kontrolli meie mõistuse ja elu üle, nii et me ei ole võimelised tegema otsuseid Jumala kasuks. Kui soovime elada pühadele kohast elu ja olla ka valguseks, siis on oluline, et oleksime võimelised vahet tegema püha ja ebapüha vahel ning puhta ja ebapuhta vahel.
Juutide maailmapildis jagunes kõik eksisteeriv pühaks ja ebapühaks, puhtaks ja ebapuhtaks. Ebapüha ei olnud oma olemuselt otseselt halb – see oli kõige neutraalne seisund – kõik, mis ei olnud otseselt Jumalale pühitsetud. Seega, ebapüha võiks leebemalt ümber nimetada tavaliseks. Pühaks oli aga võimalik saada ainult sellel, kes või mis oli puhas.
Juudid puutusid oma igapäevaelus pidevalt kokku ebapuhtusega – rituaalse ebapuhtuse vältimine oli põhimõtteliselt võimatu. Rituaalselt ebapuhtaks muutumine polnud ka tingimata patt, kui puhastusprotseduurid õigeaegselt läbida. Ebapuhtus oli suureks probleemiks aga siis, kui ebapuhas sisenes näiteks templihoovi – tulemuseks oli ebapuhta hävimine. Seega, Jumala rahvas pidi mõistma, et kui nad tahavad Jumalaga suhtes olla, siis puhtaks saamine, pühitsus ja ohvrisüsteem on vältimatu osa elust. Kui Jumala rahvas viivitas ebapuhta puhastamisega, hakkas ka Jumala pühamu koguma ebapuhtust. Kui aga Jumala pühamu liialt ebapuhtust kogus, oli oht, et Jumal lahkub oma rahva keskelt, sest Tema rahvas ei austa Teda.
Tolleaegse Jumala rahva suhe maailmaga oli täielikus sõltuvuses Jumala pühadusest. Maailmas elamise tõttu olid puhastusprotseduurid hädavajalikud, et säilitada püha rahva staatust ning olla selle kaudu lepingusuhtes püha Jumalaga. Pühale rahvale olid ette antud ka eluviisi reguleerivad käsud, mille kaudu väljendus nende püha elu. Selle püha eluviisiga pidi Jumala rahvas olema valguseks maailmale, kus nad elasid.
Uue Testamendi ajaks oli Iisraeli rahvas aga muutunud nii ritualistlikuks, et rituaalse ebapuhtuse vältimine oli saanud omaette eesmärgiks: „Jumal valis Iisraeli, et ilmutada inimestele oma iseloomu. Ta soovis, et nad oleksid maailmale õnnistuse kaevudeks... Kahjuks kaotas Iisraeli rahvas silmist oma kõrged eesõigused Jumala esindajatena. Nad unustasid Jumala ja jätsid oma püha missiooni täitmata. Õnnistused, mille osaliseks said nemad, ei toonud mingeid õnnistusi maailmale. Kõiki oma eesõigusi kasutasid nad vaid iseenda austamiseks. Nad sulgesid end maailma eest, et päästa end kiusatustest. Piiranguid, mis Jumal oli seadnud oma rahvale läbikäimise suhtes ebajumalakummardajatega, et takistada paganate eluviiside omaksvõtmist, kasutasid nad selleks, et püstitada enda ja teiste rahvaste vahele eraldusmüüri. Nad röövisid Jumalalt teenistuse, mida Ta neilt nõudis, kaasinimestelt aga röövisid nad vaimuliku juhtimise ja püha eeskuju.” (White, Apostlite teod)
Uues Testamendis näeme, kuidas nii Jeesus kui ka apostlid üritavad inimesi jumalateenistusega seotud ebavajalikest rituaalidest vabastada. Sõltumata sellest pole aga püha eluviisi olulisus kuhugi kadunud, sest Jumal on endiselt püha ja Tema rahvas peab endiselt muutuma Tema sarnaseks. Kuhugi pole kadunud ka ebapüha – n-ö tavaline sfäär elust, milles leidub nii puhtust kui ka ebapuhtust. Uues Testamendis on puhtuse rõhuasetus liikunud lihtsalt rituaalselt puhtuselt moraalsele. Ei ole ka Jumala tempel kuhugi kadunud – taevast pühamut pole küll sedasi enam võimalik rüvetada nagu maist, kuid nii kogudus kui ka iga kristlane on mõeldud toimima Jumala pühamuna, kus elab Jumala Vaim, ning seda pühamut on võimalik rüvetada nii oma otsuste, mõtete, sõnade, tegude või eluviisiga.
Kui elame siin maailmas, siis on väga lihtne vaadata või kuulda midagi, mis on moraalselt ebapuhas. See aga ei tohi takistada meil maailmas elamist, sest kuidas muidu saame olla valguseks maailmale ja jagada Jumala armastust? Kui meie süda on määrdunud, siis tänu Jeesuse ohvrile ei pea me seitse päeva toas istuma ja ennast kogudusest või ülejäänud maailmast lahutama, vaid võime paluda, et Jumal meid puhastaks: „Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust. Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1Jh 1:7–9)
Jeesus on see, kelle kaudu saame olla pühad. Tänu Jeesuse verele ja Isa armule saame julgelt olla suhtes nii Jumalaga kui ka selle maailmaga, kuhu meid on pandud elama. Meie eluviis peab aga väljendama mitte enam vana maailma printsiipe, vaid uue maailma printsiipe, milles valitseb püha Jumal. Tänu Jumala Vaimu väele, kes elab meie sees, saame jõudu elada püha elu Tema tahtmise kohaselt, muutuda päev päevalt üha enam Tema sarnasemaks ning olla seeläbi valguseks.
In English