Ilmselt oleme kõik midagi tähtsat ja endale kallist ära kaotanud, olgu see mistahes: väiksematel kaisukas, millega magama minna ja päeval alati kaaslaseks võtta, telefon, millega tänapäeval tihti ilma hakkama ei saagi, või mingi muu asi. Ka mina kaotasin hiljuti ära midagi praktilist, midagi, ilma milleta ma veel enne kaotust igapäevast elu nautida ei saanud – ühed spordikõrvaklapid. Punased, veekindlad, mugavad väikesed vidinad, millega oli väga mõnus joostes, suusatades, rattaga sõites, jõutrenni tehes, tihtipeale isegi tavaelu toimetusi tehes muusikat kuulata, siinjuures peaks ära mainima, et muusikal on minu elus suur osa, seda siis teiste loomingu kuulamine, laulmine, mõne instrumendi mängimine või vahel selle muusika loomine – muusika peab olema. Kuid ühel päeval sain ma uued kõrvaklapid, aga iialgi ei olnud mul mõttes vanu sportimiseks välja vahetada, pikapeale juhtus ikka, et uued klapid said rohkem kasutamist kui vanad, kuni päevani, mil kallid kõrvaklapid ära kadusid ja siiamaani pole ma neid üles leidnud, lootus on ikka hinges põlemas.
Selle väikse juhtumisega tahan alustada enda lugu. Minu vanemad olid teismelised, ehk minuvanused sel ajal, kui Eesti taasiseseisvus, kirikud avati ja tekkis fenomen nagu kirikubuum või usubuum, õnneks läksid sellega kaasa ka mu vanemad, tänu Jumalale. Väiksena käisin ma ühes luteri kirikus Tallinnas – Peeteli koguduses, mul on sellest meeles vaid laste õnnistamised, pühapäevakool ja kirikuõuel mängimine. Sel ajal oli kogudus minu jaoks koht, kus olid sõbrad, kus pühapäevakoolis räägiti erinevaid piiblilugusid ja meisterdati, kuid selles eas on isiklik suhe Jumalaga tavaliselt olematu. Aastad möödusid, kirikus käimist oli aina vähem, õhtuti isa küll luges piiblilugusid ja koos süües ei puudunud ka toidutänu, kuid põlev tuline usk oli kadunud, järel olid vaid mingisugused kombed ja usuleigus, kuniks kustus ka see.
Mitu aastat hiljem, kui olin jõudnud varajasse teismeikka, kolisin Eesti suurimast, peaaegu poole miljoni elanikuga linnast peaaegu ei kuhugi, alevikku, kus elab umbes 300 inimest. Elukoha vahetusega kaasnesid mitmed teised muutused: koolivahetus, keskkonna muutus, inimeste ja sõprade muutus. Hakkasin kokku puutuma inimestega, kes olid väga katkistest peredest, kes tegid juba väga noorelt halbu valikuid, tehes asju, mida ükski inimene, eriti veel laps, tegema ei peaks. Nende inimestega koos olles ei tundnud ma end kunagi hästi, nii nagu nemad end pealtnäha koos olles tundsid. Ikka otsisin ma paremaid viise, kuidas elu tõusude ja langustega toime tulla. Kuniks leidsin kodust ühe 1968. aasta tõlkes Piibli, alustasin lugemist kümne käsu ja Jeesuse mäejutlusega. Samal ajal sain teada ka adventkoguduse olemasolust, kõik see algas umbes 2019. aasta alguses.
Uurisin – mitte kuigi järjepidevalt – Piiblit, kuulasin kristlikku muusikat ja tegin väikseid alandlikke palveid, kuid samal ajal käisin ikka veel koos inimestega, kes olid ainult hävituseks sellele, mida Jumal mu elus tegi.
Mäletan siiani oma viieteistkümnendat sünnipäeva 6. märtsil 2020, ikka ja jälle koos nende samade inimestega tehes asju, mida ei peaks tegema, kui õhtul koju jõudsin, oli mu ema väga mures, aga selle asemel et mind läbi pahandada, viis ta mu magama, laulis unelaulu ja oli toeks. Järgnevatel päevadel otsustasin lõpetada kõik Piibliga vastuolus olevad elukombed: roojaste loomade söömise, mõnuained, enamiku sekulaarse muusika ja muud erinevad maised üürikesed lõbud. Otsustasin elada, nii nagu Jumal oma Sõnas õpetab ja juhatab, ja lasta Jumalal oma kadunud tütre jälle leida ja igapäevaseks teenriks võtta.
Kuid minu lugu ei lõpe veel seal samal aastal. 2020. aasta maikuus, kui kirikud peale Covid-19 eriolukorda jälle avati, läksin ka mina – seisin esimest korda hingamispäeva hommikul kiriku ees, kaugel nägin tuttavaid nägusid, perekond K., kes mind lahkelt vastu võttis ja sellel hingamispäeval sain ma kogeda taas seda koguduse ühtekuuluvust ja põlevat usku, mida kogesin väiksena teistelt inimestelt kiirgamas. Jätkasin koguduse ja Jumalaga koos käimist, noortelaagritest osa võtmist.
2021. aasta 21. augustil andsin oma elu avalikult Jumalale, Tema Pühas Vaimus end ristida lastes ja vanale elule surres, see on siiani parim päev mu elus. Mul pole küll palju aastaid seljataga, kuid igas ajas on Jumal mind nii väga õnnistanud, andes mulle erinevaid ande, millega teenida kogudust ja Teda. Palun, et ükskõik, kes sa seda loed, olgu see sulle järjekordseks meeldetuletuseks või juba ära ununenud tõotuseks, et Jumal otsib igat kadunud tütart ja poega, Tema jaoks oleme me kõik asendamatud, Tal on alati hea meel meie pärast, kui me Tema juurde tagasi tuleme.
„Mis te arvate? Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut? Ja kui ta selle üles leiab, tõesti, ma ütlen teile, ta rõõmustab tema pärast enam kui nende üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud. Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks.”
Matteuse 18:12–14
Tiina Rätsepso on Türi adventkoguduse liige
In English