Lapsed on mingis vanuses hädas sellega, et vanemad muudkui korrutavad ühtesid ja samu asju. Laps teab vahel juba enne, kui vanem suu lahti teeb, mida talle nüüd öeldakse. Vanema meelest on need ilmselt olulised asjad, mida laps ei tohiks unustada. Kusagilt lugesin kord apostel Johannese kohta, et mida vanemaks ta sai, seda rohkem rääkis ta Jumala armastusest ja Jumala armastamisest. Ja nooremad kristlased teadsid juba, et nii kui Johannes suu avab, tuleb sealt jällegi see jutt. Mida pikem oli koos Jumalaga läbitud tee, seda olulisemaks muutus Johannese jaoks Jumala armastus. Ja seda rohkem oli tal südame peal ka teistele sellest kõige tähtsamast teemast rääkida.
Mina olen viimaste kuude vältel kogenud, kuidas hea Jumal mulle ka ühtelugu ühte ja sama ütleb. Ma usun, et iga Jumala laps teab, kuidas see käib. Teed Piibli lahti ja sealt vaatab see sulle vastu; teed hommikvalveraamatu lahti ja näed jälle sama mõtet; siis asud õppetükki uurima ja seal see jälle on; siis teed lahti Pereraadio ja kuuled jälle sedasama mõtet; siis avad poolelioleva vaimuliku raamatu ja sinu järg on just selle koha peal, kus „sellest“ kirjutatakse. Kuni saad aru, et see on midagi, mille sinuni jõudmise nimel Jumal juba mõnda aega tegutseb.
„Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu“ (Jh 14:15) on see sõnum, mida Isa viimasel ajal minuni toimetada soovib. Kas mina armastan Teda? Või armastan ennast ja oma pattu rohkem? Minu otsused, ka argielu otsused ja valikud, räägivad sellest valjemalt kui minu sõnad.
Kui mul on mõnes olukorras raske valida Kristust patu asemel ja ma leian end tegemas asju, mis pole Jumala tahe ja need valikud tulevad üsna kergesti, saan teha järelduse, et mul puudub armastus Tema vastu või pole mul seda armastust piisavalt, st ma armastan pattu rohkem – sest, kui ma Teda armastan, siis ma pean Tema käsusõnu – nii ütleb Jeesus Jumala Sõnas. Ma palvetan ja hüüan hädas appi, abi tuleb ja Ta tõmbab mind taas ja taas välja olukordadest, kuhu minu valikud on mind pannud. Ma kogen Tema juhatust, kui olen seda palunud. Ja siis äkki teen ma otsuse Tema tahtele mitte alluda. Nö väikestes asjades – suhtumistes, ükskõiksuses, tühiseid sõnu rääkides, vanu asju heietades, halba mõeldes, hukka mõistes, oma õigust nõudes, ligimest mitte armastades jne-jne. Ma justkui ei varasta kelleltki – või siiski varastan? Jumala aega näiteks, mida ma võiksin kasutada heal otstarbel, kulutan mõttetult ja mõtlematult. Ma ei tööta hingamispäeval n-ö kätega ja raha eest, aga kui mu pea töötab valede mõtete kallal? Ma ei tee kellelegi teadlikult kurja, aga ma ei tee ka head. Jumala Sõna ei ütle: Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Jumala Sõna ütleb: TEE! (Mt 7:12)
See oli karm äratundmine. Aga ma olin palju juurelnud selle üle, miks on lihalikku valikut mõnikord nii kerge teha. JA NÜÜD MA TEADSIN. Ma ei armasta Jumalat või kui armastan, siis vähe. Või mingil hetkel ei armasta. Armastus on tunne, emotsioon ja seda sõnades välja öelda pole keeruline. Aga kuidas oma tegelikku seisu mõista? Jumal on seadnud nii, et armastuse puudust on kerge diagnoosida – minu teod ja sõnad näitavad seda. Kui armastad – siis kuuletud!
Kust saada piisavalt armastust Jumala vastu, kiusatustele vastu seismiseks? Kust saada armastust Jumala vastu, kes armastab mind oma Poja elu hinnaga? Et ma ei teeks Talle oma valikutega haiget. Et ma mitte lihtsalt ei laseks Tal mind armastada, sest Ta armastab mind sõltumata minu valikutest, vaid et armastaksin Teda vastu. Ja siis „sattusin“ ma internetist lugema ühte D. L. Moody tunnistust. D. L. Moody oli 19. sajandi kristlane, kellel muuseas oli viis klassi haridust ja kes kirjutas vigadega, nooruses ei võetud teda tema harimatuse pärast isegi ühte kogudusse vastu. Jumal aga võttis ta vastu ja temast sai Jumala käes võimas tööriist Tema armastusest kuulutamisel.
Üks proua tuli kord minu juurde ja ütles: „Härra Moody, ma tahan, et te ütleksite mulle, kuidas ma saaksin kristlaseks.“ Pisarad voolasid mööda tema põski alla ja ta oli väga liigutatud. „Kuid ma ei taha olla sedasorti kristlane nagu teie.“ Ma küsisin: „Kas mul on siis mingit iseäralikku sorti kristlus? Mis mu kristlusel viga on?“
„Ma ei taha loobuda teatris käimisest.“
„Ma olen teid märganud juba nädalaid kuulajate seas igal õhtupoolikul. Kas te olete kunagi kuulnud mind midagi ütlevat teatrite kohta? Teatrite vastu?“
„Ei.“
„Miks te selle teema üles võtsite?“
„Kas te käite teatris?“
„Ei.“
„Miks te ei käi?“
„Sest mul on midagi paremat. Ma läheks pigem tänavale ja sööks muda kui teeksin mõnda neist asjust, mida ma tavatsesin teha enne, kui ma kristlaseks sain.“
„Miks? Ma ei saa sellest aru?“
„Sellest pole midagi,“ ütlesin mina. „Kui Kristus saab kõiges esikohale, siis te mõistate seda. Ta ei tulnud siia alla, et öelda meile, et me ei peaks minema sinna või tänna ega kehtestama hulka reegleid, vaid Ta märkis maha suured põhimõtted. Ta ütleb, et kui me Teda armastame, siis me tunneme rõõmu Tema tahtmise tegemisest.“ Ja ma hakkasin talle Kristusest kuulutama. Pisarad hakkasid uuesti voolama. Ta ütles: „Härra Moody, teie eilne jutlus Kristuse meis elamisest purustas mu südame. Ma imetlen Teda ja ma tahan olla kristlane, kuid ma ei taha loobuda teatris käimisest.“
Ma ütlesin: „Ärge rääkige enam teatrist. Ma ei taha teatritest rääkida. Ma tahan teile Kristusest rääkida.“ Ja nii ma võtsin oma Piibli ja lugesin talle Kristusest. Kuid ta küsis uuesti: „Kas ma võin teatrisse minna, kui ma saan kristlaseks?"
„Jah, te võite teatris käia nii palju, kui tahate, kui tõeliselt kristlane olles saate sinna minna koos Tema õnnistusega.“
„See on hea,“ ütles ta, „ja mul on hea meel, et te ei ole väiklane nagu mõned teised."
Ta tundis kergendust, mõeldes, et võib teatreid edasi külastada ja olla kristlane. Kuid ma ütlesin: „Kui te saate minna teatrisse Kristuse auks, käige aga edasi; vaadake vaid, et see oleks Kristuse auks. Kui te olete kristlane, siis on teil hea meel teha ükskõik mida, mis Talle meeldib.“
Ma arvan, et sel päeval sai temast tõesti kristlane. Koorem oli läinud, tema südames oli rõõm, kuid kui ta minu juurest ära läks, ütles ta uksel: „Teatrist ma ei loobu!“
Mõned päevad hiljem tuli ta uuesti minu juurde ja ütles: „Härra Moody, nüüd ma mõistan seda teatriasja. Eelmisel õhtul ütles mu mees, et me läheksime meil külas olnud inimestega koos teatrisse. Kui eesriie avanes, paistis kõik nii teistmoodi. Ma ütlesin oma abikaasale: „See koht pole minu jaoks, see on kohutav. Ma ei jää siia, ma lähen koju.“ Mu mees ütles, et ma ei teeks ennast lolliks. „Kõik on kuulnud sellest, et sa pöördusid seal Moody koosolekul, kui sa praegu siit välja astud, levib see jutt kogu meie seltskonnas. Ma palun sind, ära tee siit tõustes ja välja astudes ennast lolliks.“ Kuid ma ütlesin: „Ma olen kogu oma elu ennast lolliks teinud.“
Teater ei olnud muutunud, kuid temal oli nüüd midagi paremat ja see parem pidi maailma ära võitma. Kui Kristusel on sinu südames esimene koht, siis sa koged võitu. Tee lihtsalt seda, mis Talle meeldib. Kui need muud asjad sinu üle valitsevad, saavad need sinu vaimuliku kasvu takistajateks.
Dwight Moody (lühendatult)
Meil kõigil on oma „teatrid“, millest me nii kergesti ei loobu, mis tähendab, et neid me armastame rohkem kui Jumalat. „Kuni Kristus saab kõiges esikohale,“ nagu ütles D. L. Moody. Sain aru, et meie kõigi eluline vajadus on, et Kristus saaks meile suureks ja oluliseks. Et meie tähelepanu keskpunkt nihkuks meilt endilt ära Tema peale ja meie põhieesmärgiks ei oleks enam meie pääsemine erinevatest olukordadest ja viimaks taevasse, vaid Tema armastamine ja austamine ning kaasinimeste teenimine. Kust me sellise armastuse saame?
Jumala Sõna lugedes ja seda oma elus läbi elades!
Jh 14:15–23 loeme: „Kui te mind armastate, siis pidage (PEATE) minu käsusõnu! Ja mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igaveseks (alaliselt), tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete teda, sest tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees. Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde. Veel on pisut aega, siis maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind; sest mina elan ja teie saate elama! Sel päeval te saate tunda, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada!" Temale ütleb Juudas, mitte Iskariot: „Issand, millest see oleneb, et sa meile tahad ennast ilmutada, aga mitte maailmale?" Jeesus vastas ning ütles temale: „Kui keegi mind armastab, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda, ja me tuleme tema juurde ja teeme eluaseme tema juurde.“
Kui ma armastan Teda, mul on südames soov täita Tema tahet, siis ma kogen Tema nähtamatut kohalolu, Ta ilmutab end mulle ning Isa ja Poeg asuvad minu juurde elama. Kõik see eelnev teeb Jumala tahte täitmise võimalikuks. Kui ma tahan seda täita. Ja ma tahan seda täita, kui ma Teda tõesti armastan.
Jumal ei armasta vaid neid, kes Teda armastavad, kuid Teda armastavad inimesed kogevad Tema armastust. Ilm 3:19 loeme: „Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan.“ Selles tekstis pole Jumala armastuse kohta tavaliselt kasutatavat sõna agape (kr), siin kasutatakse sõbra- ja vennaarmastust väljendavat sõna phileo. Jumalal on agape-armastus kogu maailma vastu, aga oma koguduse vastu on tal lisaks ka venna- või sõbraarmastus.
Kui meis armastust pole (ja see väljendub Tema tahtele mitte kuuletumises), siis pole meie südames ka Jumalat, sest Jumal on armastus. Kui me Tema nähtamatut kohalolu ei märka ja Temaga koos ja Tema tahtes ei ela, pole me valmis Temaga ka silmast silma kohtuma.
Kui me anname Talle võimaluse tulla ja ennast ilmutada, elada meie südames ja kodus, kui me toitume eluleivast, Temast ja Tema Sõnast ja paneme tähele Tema suurimat armastuse avaldust Kolgatal ja Tema igapäevaseid armastuseavaldusi meie elus, siis armastab Jumal meid patust puhtaks, siis tuleb Tema armastus ja armastus Tema vastu meie patusesse ja isekasse südamesse ja võidab selle ära.
In English