Suhted taevas ja maal II: Abielusuhe kristlikus võtmes

Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus. Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi, et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu. Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus kogudust, sest me oleme tema ihu liikmed. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks.” See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest. Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu  iseennast, aga naine kartku meest!” (Efeslastele 5:21–33) 

Sissejuhatuseks 

Kas on olemas abielu ühes või teises võtmes? Või on abielu lihtsalt abielu? Ühiskonnas vaieldakse selle üle, kas abielu tuleks reserveerida ainult „traditsioonilisele abielule“ või tuleks see lasta kasutusele laiema suhete vikerkaare tähistamiseks. Täna arutame pigem selle üle, kas traditsiooniline abielu ja piibellik abielu on üks ja sama ja kuidas eristada piibelikke abielupõhimõtteid nii traditsioonilisest abielust kui ka modernsest abielust. Üks meie väljakutseid Jumala lastena on väljakutse eristada see, mis on piibellik, sellest, mis on ühiskondlik. Mõned üllad mõtted tunduvad piibellikud, kuid ei ole seda. Kui püüda neid asju hinnata, siis peame keskenduma väärtustele. Piiblis on muidugi mitmeid õpetustekste abielust ja lisaks hulk lugusid päris inimestest, kes elasid abielus. Neist paljud on väga kaugel ideaalist. Kui keegi püüaks hinnata, kui paljud abielud on ideaalsed, kui keegi suudaks sõnastada ideaali, siis milline see oleks? Kaasajal räägime õnnelikust abielust. Kui keegi suudaks hinnata, mis on õnnelik abielu, siis kui palju neid saaks? 

Mis on selles piiblitekstis meilegi enesestmõistetav? Et mees peaks naist armastama. Absoluutselt. Naised kindlasti mõtlevad: muidugi! Mina pole kohanud meest, kes ei tahaks oma naist armastada, iseasi on, kuidas see peaks välja nägema. Poleemika on selles, mida tähendab meie kontekstis, et naine alistugu mehele ja naine kartku meest. On kindlasti mehi, keda iga naine kardaks, oma naine üle kõige. Me mõistame paljutki abielu puudutavat vastandlikul skaalal, mille ühes otsas on traditsiooniline arusaamine abielust ja teises otsas modernne arusaamine abielust. Paljuski need vastanduvad. 

Jagan siinkohal tabelit, mille on koostanud Jack O. Balswick ja Judith K. Balswick nii nagu see on trükitud nende raamatus „Family. A Christian Perspective on the Contemporary Home.“ („Perekond – kristlik vaade kaasaegsele kodule“, inglise keelest tõlkinud Ivo Käsk). 

Selles tabelis on võrreldud traditsioonilist arusaama abielust, modernset arusaama abielust ja piibelliku õpetust abielust. 

Meil on vaja neid eristada, et mõista, millised kujutelmad ja eeskujud meid juhivad ja millisena kujutame ette ideaalset abielu. 

Vaatleme abielu, kasutades neid nelja aspekti: pühendumine, kohanemisvõime, autoriteet ja suhtlemine. Ja ma kasutan siinjuures mõtteid eelpool mainitud Jack O. Balswick ja Judith K. Balswicki raamatust. 

Pühendumine 

Kui me mõtleme sellele, mis on meie meelest ideaalne abielu, siis on meil vaja arusaamisi eristada. Lääne maailmas on hakatud käsitlema abielu mitte lepingulise suhtena, vaid kokkuleppena. Laulatustel ma ikka räägin, mis vahe on tõotuse lepingul ja kokkuleppel. Mõtet sellest, et abielu on pühendumine, on aegade jooksul väga halvasti mõistetud. Tänapäeva inimesed ei ole pühendunud abielule nii nagu varem, aga millest me siinjuures räägime? 

Minevikus pühenduti abielule kui institutsioonile. Abielu kui institutsioon oli püha, sellele tuli pühenduda. Abielus olemist tuli üleval hoida ükskõik millise hinnaga, selle lõpetamine ei tulnud mingil juhul kõne alla – abielu enese pärast. Selle juurde käis rõhuasetus kollektiivsusele: me vastutame kollektiivi ees, me vastutame ühiskonna ees, individuaalne aspekt ei olnud nii oluline. 1960ndatel liikus rõhuasetus indiviidile, isiklikule õnnele ja selle saavutamisele, kuna isiklik õnn ja pühendumine olid sageli vastuolus. Inimesed elasid väga õnnetult, aga rühkisid edasi, kuna oli oluline abielu institutsioonist kinni hoida, nad ei osanud midagi teha, et olla isiklikult õnnelikumalt. Nüüd oli eelkõige tähtis isiklik õnn, institutsioon teisejärguline. Sellepärast ei olnud nii palju abielulahutusi, sest institutsiooni oli moraalselt vale lõhkuda. 1970ndatel tõusis abielulahutuste arv raketina taevasse ja sinna ta ka jäi. 

Kaasaegses abielus ja ühiskondlikus arusaamas on kõige olulisemal kohal isiklik eneseteostus, isiklik õnn. Kui mõõdetakse abielu head toimimist, siis küsitakse, kas sa oled õnnelik. Kui inimene ütleb, et ta on õnnelik, siis järelikult on hästi. Kui ta lakkab olemast õnnelik, siis järelikult ei ole abielul enam mõtet. 

Inimesed liiguvad ühest äärmusest teise. Vanniveega visatakse välja ka laps. Mõistmisega, et midagi on puudu, visati ühiskonnas välja kontseptsioon institutsioonist – see pandi isikliku õnne suhtes vastandkaalule. Probleem on selles, et abielu defineeritakse liiga kitsalt. Pühendumine on endiselt abielu nurgakivi. Kui mineviku traditsioonilises abielumudelis oli pühendumine eelkõige institutsioonile, siis tänapäeval pühendutakse isiklikule eneseteostusele. Jumal on mõelnud need kaks olema tasakaalus. 

Jumal lõi inimesed elama ja olema suhtekontekstis. Piibellik arusaamine abielust on see, et kaks osapoolt pidid saama kokku, pidid pühenduma teineteisele nõnda, et nad saavad üheks lihaks, nende vahel ei ole midagi, mis neid lahutaks. Meile räägitakse sellest, et kui Aadam ja Eeva said kokku, siis Aadam mõistis, et teine pool täiendab teda. Kui nad saavad kokku, siis nad on üks liha. Nad olid alasti ja nad ei häbenenud. See on Piibli kõige ilusam pilt: kaks inimest on vastastikuses sõltuvuses ja loodud üheks. Abielu ei ole ainult pühendumine institutsioonile, eelkõige on see pühendumine suhtele. Suhe on eluliselt oluline. Et suhe püsiks, peab seda toitma. See on piibellik arusaamine. 

Traditsioonilises arusaamas oli pühendumine institutsioonile ja modernses arusaamas on abielu kokkulepe, eneseteostus – me oleme nii kaua koos, kuni see on meile kasulik, kuni see toidab meie eneseteostust, kuni ma saan olla sinuga õnnelik. Piibelliku arusaama järgi on abielu tõotuse leping, mis tähendab, et üks pool teeb teisele tõotuse: ma tahan jääda sinuga kokku ja ma pühendun sellele suhtele. See erineb lihtsalt kokkuleppest. 

Traditsioonilises arusaamas on pühendumine sunniviisiline: kui sa oled jah-sõna öelnud, siis sa pead siin olema. See juhtub ka abieludes – niipea kui pooled ütlevad jah-sõna, on ahaa-hetk: nüüd sa oled minu oma, nüüd oled kohustatud selleks ja selleks ja sellepärast lähevad paljud suhted allamäge niipea, kui jah-sõna on öeldud. Modernne arusaamine on selline, et otsad on lahti – kui me enam ei taha või kui meile ei sobi, siis me ühendame need otsad lahti. Piibellikus arusaamises on otsad kokku seotud, mitte institutsiooni pärast, mitte sellepärast, et oleme allkirja andnud – aga need on omavahel seotud – vaid eelkõige me seome end teise inimesega, pühendume suhtele. Traditsioonilises abielus on arusaamine seksuaalvahekorrast seotud kohusega, kirikutes õpetati: Piibel ütleb, et keegi ei kuulu iseendale ja sa pead. Modernses arusaamises, mida kirjeldatakse ajakirjades ja raamatutes, räägitakse, et igaühel on õigus oma naudingule; kui teine pool ei suuda seda sulle pakkuda, siis sa pead selle eest ise hoolitsema. Piibellik arusaamine seksuaalvahekorrast räägib, et see sisaldab inimese vaimset, tundelist, vaimulikku olemist, kogu tema füüsist ning see on seotud sidususega, lepinguga, see vahekord on vastastikuse naudingu nimel. 

Kohanemisvõime 

Traditsioonilises arusaamises abielust on kõik asjad ette määratud: rollid, mida keegi teeb, kuidas keegi on. Paljud inimesed ei anna endale aru, kui räägivad praegusel ajal traditsioonilistest abielurollidest, et need on seotud tööstusrevolutsiooniga, kui tekkis tehasepõhine tootmine, inimesed tulid linnadesse, loodi kollektiivsed asutused, taludest koliti ära. Tekkis olukord, kus naine oli enamalt jaolt lastega kodus, mees käis kodust väljas tööl ja nende rollid eraldusid. Varasemal ajal, veel traditsioonilisemas mudelis oli nii, et kui perekond elas koos ja tegutses talus, siis perekond tegutses ühe üksusena ja rollid ei olnud nii eraldatud kui tööstusrevolutsiooni järel. Tööstusrevolutsiooni mudelis olid kõik rollid eraldatud – mis oli mehe roll peres ja naise roll peres. 

Õpetussõnade 31 on tubli naise ülistus. Vahel naistele ei meeldi see peatükk, kuna seal justkui seatakse standard, milline on naine ja mis ta kõik tegema peab. Kas panete tähele, et seal ei ole asju, mida naine ei teeks. See naine on kogu majapidamise ülevaataja. Seal ei ole öeldud, et tubli naine peseb pesu, teeb süüa, triigib mehe särke. Seal räägitakse, kuidas naine tegeleb kaubandusega, vaatab maatükki, hangib selle endale. See naine on võimas, ta on tegija. Selles pildis ei ole soorollid nii eraldatud, nagu meie traditsioonilises mõttes. 

Piibellikus pildis, vanemas pildis ei olnud töö ja kodu eraldatud. Laste kasvatamine muutus tööstusrevolutsiooni käigus emade tööks, isad puutusid sellesse vähe. Meie tänapäeva ühiskond on sellest mõjutatud. Kui me vaatame modern­set käsitlust, tundub see esialgu värskendav, et kindlaks määratud rolle enam ei ole, kõik on kaubeldav, kõik on seotud kokkulepetega. Kui mina sügan sinu selga, siis sina sügad minu selga – seda võiks pigem kirjeldada sõnaga „segadus“. Selle äärmuslik vorm on see, et ei ole mingisuguseid kokkuleppeid ja rollijaotust. Ja sellepärast on sellel tugevad miinused. Püüdkem kujutleda abielu, kus iga üksikut tegu peab omavahel kauplema ja kokku leppima vastandina sellele, kui lepitakse kokku suuremates põhimõtetes ja pidevat kauplemist ei pea tegema. 

Piibellikus mudelis on abielu kohanemisvõimeline, see on loominguline. Vastavalt elufaasidele ja olukordadele võidakse rolle vahetada, kujundada vastavalt vajadusele. Traditsioonilises lähenemises on kõik ette määratud, rollid on eraldatud, kõik on jäik ja nii peab olema: sa ei ole õige mees või naine, kui sa selle asjaga toime ei tule. Me tuleme erinevatest taustadest ja need mudelid lähevad sageli omavahel risti – kohanemisvõime on piibellikus abielumudelis oluline. Modernses abielus on kõige olulisem eneseteostus. 

Võibolla olete juhtunud ajakirjandusest lugema, kui arutatakse, et peretoetused mõjutavad emade tagasiminemist tööturule. Kord kasutati sellist sõna nagu „emadustrahv“ või „emaduslõiv“. Mind pani see kukalt sügama. Et emasid sunnitakse lastega kodus olema ja see võtab ära nende konkurentsivõime tööturul – see vastab tõele, aga sealt kumas läbi modernne arusaamine, et kõige tähtsam on eneseteostus. See, mida ema või isa peab lastele pühendama või millest peab loobuma, et anda oma järeltulijatele parim – see on justkui trahv, lõiv. Piibellikus arusaamas ei ole see niimoodi. Eneseteostus ja karjäär ei saa olla ühe inimese elus kõige olulisem. Need on teised asjad. Piibellikus abielumudelis on inimesed paindlikud ja asjad lepitakse omavahel kokku. 

Autoriteet 

Kolmas osa piibelliku abielu mudelist on autoriteet. See on natuke seotud eelnevaga – kõik need on tegelikult omavahel seotud. Traditsioonilises arusaamises tõstatub küsimus, mis see peaks olemine tähendab. Kuni üsna hiljutise ajani räägiti kristlaste hulgas, et mees on naise pea ja oli üsna üheselt arusaadav, mida sellega mõeldi. 

Nii kristlikus kui mittekristlikus käsitluses on abielu pikalt olnud meestekeskne. Naiselt on eeldatud, et ta lihtsalt kuulab oma mehe sõna. Selle kirjateksti alguses, mida lugesime, on ilmselt võti, mis on piibellik mudel: alistuge teineteisele Kristuse kartuses. Paulus jätkab kirjeldusega sellest, mida see tähendab. Ta toob koguduse ja Kristuse eeskuju – kuidas Kristuse ja koguduse suhe on eeskujuks nii mehele kui ka naisele nende abielusuhtes. Kogudus alistub Kristusele austades, lugu pidades, ära kuulates, täielikult pühendudes ja nagu Kristus kogudusele – Filiplastele 2:5–7: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju.” 

See on eeskuju, mille Paulus abielupooltele seab. Meestele: armastage oma naist nagu Kristus kogudust, olles valmis iseennast andma. Nagu keegi naljaga pooleks on öelnud, ei pea naistele ütlema, et nad armastaksid, neile on armastamine loomulik. Meestele on ka armastamine loomulik, aga nad armastavad iseennast, neile peab meelde tuletama, et naist tuleb ka armastada. Mitte ainult sõnadega. Armastage oma naist nagu omaenese ihu ehk siis tegudega. 

Traditsioonilises mudelis on arusaamine, et võim on määratud, see on kellegi käes, mehe käes, naine sõltub sellest, mida mees teeb, mida otsustab – abielu on mehekeskne. Modernses arusaamises on abikaasa võimu nõudev: kellelgi ei ole volitusi, igaüks peab igas olukorras enda eest seisma, võimu nõudma, see on enesekeskne lähenemine. Piibellik mudel on õigust andev. Efeslastele 5 räägib vastastikusest alistumisest, see on suhtekeskne mudel. Alistuge üksteisele, mitte et võtke autoriteet üksteise üle. Paulus ei ütle kummalegi, et ole teise poole suhtes autoriteet, ta ütleb: alistuge, andke õigust. See on võimalik ainult sellises suhtes, kus alistumine on vastastikune, kus mõlemad seda teevad, ja muutub keerulisemaks seal, kus üks pool seda ei tee. 

Suhtlemine 

Meie viimane karakteristik on suhtlemine. Traditsioonilises abielumudelis ei ole vajadust eriti suhelda, eriti rääkida. Mis sa seal ikka väljendad ja räägid. Kui abielu on mehekeskne, siis ta avaldab oma otsuse, kehtestab ennast. Modernse arusaamise järgi on suhtlemist ja kui on konflikt, peab kõike nõudlikult esitama. Kui on probleem, siis traditsioonilises arusaamas vaikitakse see maha, sellest ei räägita; modernses arusaamas nõutakse, et probleemiga tegeletaks, et sellele pöörataks tähelepanu; Paulus kirjeldab piibellikku mudelit: keegi ei ole vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda. Seda iseloomustab lähedus, arutlemine, see ei pea olema agressiivne, see saab olla vaikne, rahulik, veenev. 

Kokkuvõte 

Kui me ütleme täna, et räägime abielust kristlikus võtmes, siis on väga oluline, et mõistaksime, mida see tähendab. Meie silme ees võivad olla paljud erinevad vaatenurgad, mida esitakse kristliku pähe traditsioonilises võtmes või modernses, kaasaegses võtmes. Selle kõige sees me saame kogeda ainult seda, mida Jumal tahab anda, kui me mõistame, mis on piibellik, mis on Jumala plaan meie jaoks. Abielu kaudu on see plaan kogu ühiskonnale – sealt tulevad järgmised põlvkonnad, sellest sõltub, milline on nende õnn ja heaolu, ühiskonna heaolu ja ka koguduse heaolu. Soovin teile, kes te olete abielus, kõike seda, millest Paulus räägib. Jumal õnnistagu teid.