Tundub, nagu oleks aasta just alanud ja ometi on aastavahetusest möödunud juba terve kuu. Kas ka sinul on tunne, nagu käiks aeg teinekord veidi liiga kiiresti ja tahaks sellelt kiirustavalt bussilt maha astuda? Mul endal on küll nii mõnigi kord tunne, et tahaks aja seisma panna ja rahulikult kõige üle järele mõelda, mis olnud ja mis ees.
Eelmisel aastal juhtus minuga üks kogemus, mis illustreeris ja tuletas meelde, kuidas Jumal on meiega igas olukorras ja ka pisimates asjades toimib hella hoolitsusega. Oleme justkui kõikvõimsa Jumala tiibade varju all olenemata sellest, mis meiega juhtub.
Ehk mäletate veel, kuidas eelmise aasta detsembri alguses räsis Eestimaad suur lumetorm. Paiguti oli elektergi pikalt ära ja mõjutas igapäevast elu-olu palju, kõikjal oli väga suur lumesadu ja tormituuled kuhjasid lumevalle nii teedele kui õuedele.
Paar päeva pärast lumetormi oli mul tarvis sõita umbes pool tunnikest, et koeraga koertekooli jõuda. Teed olid juba mõnusasti puhtaks lükatud ja õues oli kõik maaliline. Mu kodukandis on ilusad puudest ääristatud alleed, mida mööda sõites õhkan tihti, et elan justkui talvevõlumaal. Kuna sageli ei liigu ma linna mitmeid päevi, siis uskusin, et kui juba meil on teed lahti lükatud, siis küllap on Tallinnaski kõik teed hooldatud. Tegelikult ma isegi eriti ei mõelnud sellele, kuna see tundus loogiline.
Pean tunnistama, et väiksemate sõitude eel kipub mul meelest minema palvetada ja teele Jumala kaitset ning õnnistust paluda. Eriti kui kipume ajahädasse jääma või kui on tegu lähedalasuvasse poodi sõiduga. Sel korral aga, kui olin koerale kooliks vajaliku asjadekuhja autoistmele surunud, koer rõõmsalt autos sõiduks valmis, tuli hinge kindel soov palvetada see teekond Jumala kätte. Tol korral veel imestasin isegi natuke, kuidas sel korral see nii tugevalt küll südamele tuli, et ma seda ei unustaks. Eriti kuna ees tõotas tulla imekaunis ja üsna lühike talvine sõit.
Asusime teele. Minu teekond pidi minema läbi Tallinna Õismäe ringide. Liiklust oli üsna vähe ja seega tõesti nautisin seda sõitu ja lumist vaatepilti. Kuna olen ettevaatlik liikleja, siis igaks juhuks hoidsin eesoleva autoga siiski pikemat vahet. Paiguti oli tee üsna libe. Minu ees sõitnud auto hakkas pidurdama. Suunatuli parklasse sissesõiduks. Ka mina võtan hoogu maha lootuses, et ta jõuab parklasse sisse keerata piisavalt kiiresti niimoodi, et ma ei pea tema järel täiesti seisma jääma ning saan sujuvalt oma sõitu jätkata.
Kuigi mu kodukant sai lumest üsna kiiresti puhtaks lükatud ja teed läbitavaks, siis lume väljavedu linnast võttis rohkem aega. See tähendas, et teed olid kitsamad, kui tavaliselt harjunud oleme. Õnneks Õismäel oli minu liikumissuunas kaks rada ja liiklus sujus. Siiski oli kitsam ka parklasse sissesõit ja kuna üks õppesõiduauto oli oma autoninaga natuke oodatust kaugemale jõudnud sõita, siis eesolev auto pidi oma manöövri tegema nii ettevaatlikult, et ka mina jäin tema järel seisma. Kuna õppesõiduauto hakkas parklast välja sõitma, siis mõtlesin, et hea küll... ootan siis natuke veel, kuni ta oma väljasõidu lõpetab.
Ma ei tea, mis seal autos toimus, kuid oma pööret ta lõpuni ei teinud, kuigi seisin seal oodates omajagu aega. Seega otsustasin, et sõidan siis ise edasi, et mitte liiklust takistama jääda. Kontrollisin tahavaatepeeglist igaks juhuks, et mu kõrvalt autot ei tuleks, lülitasin suunatule sisse ning jätkasin oma sõitu. Nagu ma juba mainisin, olid sõidurajad kitsamad kui tavaliselt, kuid kuna liiklust oli vähe, siis polnud probleemi ühes reas liiklemisega. Ja siis – murdosa sekundiga nägin järsku tahavaatepeeglist, et täpselt mu auto tagumise nurga juurde on jõudnud suur liinibuss. Kiiresti. Ja mina olen otsapidi tema raja peal, kuna minu rada oli lumevalli tõttu natuke kitsam ning samuti pidin hoiduma parklast väljasõitvast õppesõidukist eemale. Ja siis oli juba buss mu kõrval. Täiesti minu kõrval.
Istun autos ja kuulen, kuidas auto mõlemalt poolt ragiseb. Vasakult poolt nägin, kuidas buss mu auto külge mööda liigub ja teiselt poolt on kõrge lumevall ja õppesõiduauto. Tundus, et see hetk ei lõppegi. See kõrvulukustav ja pikk ragin mõlemalt poolt autot oli kurjakuulutav. Buss jõudis mu ette, pani ohutuled põlema ja bussijuht väljus bussist. Kuigi soovisin, et ma kujutan seda kõike vaid ette, siis bussijuhi poolt bussi külje uurimine kinnitas, et kõik oli just päriselt juhtunud.
Sel hetkel ma ei teadnud, kas ma kardan rohkem bussijuhi reaktsiooni või näha, kuidas mõlemad mu autoküljed on purunenud ja pean lisaks katma ka nii bussi kui õppesõiduki paranduskulud. Sest see ragin, mis just hetk tagasi oli pikalt ja halastamatult kõlanud, oli vali.
Tänu Taevale oli bussijuht nii südamlik inimene ja muretses rohkem minu pärast ning teatas ka seda, et bussiga on kõik täiesti korras. Uskumatu! Vaatasin ka oma auto üle ja... sellel polnud mitte ühtegi kriipsu ega kraapsu. Ka bussijuht vangutas selle peale pead, et mu auto terve oli. Isegi mitte lumevalliga polnud autokülgesid nühkinud. Ainus, mis juhtus, oli see, et mu vasakpoolne ehk bussipoolne küjepeegel oli kokku klapitud. Kokku klapitud selliselt, nagu sa teeksid seda parklas, kus on vähe ruumi. Ja ma ei mõista tänini, kuidas see võimalik on, sest buss tuli ju minu tagant suure hooga ja oleks pidanud peegli täpselt teistpidi, liikumissuunas puruks murdma. Aga peegel oli justkui kellegi poolt hoolikalt kokku pandud, et see kitsas olus puruks ei läheks.
Ma ei tea ka seda, mis mu auto küljed nii kõvasti ragisema pani, kuigi ühtegi kriipsu ega hõõrdumisjälgegi auto peal ei olnud. Ma ei tea, kui palju ingleid pidi Jumal sel sõidul minu autos ja auto ümber töös hoidma.
Aga ma tean seda, et ma olen Jumalale lihtsalt nii tohutu tänulik. Ühtpidi kindlasti tänulik, et nii inimeste kui ka varaga midagi ei juhtunud. Kuid tänulik ka selle kogemuse eest, kus ma inimlikult arvasin, et lumetormid ja liiklusolud on leebunud ja nüüd on kõik lihtne. Kuid Jumal lubas mul näha, kuidas ma sõltun tõesti igal hetkel Temast ning kui vajalik on pidevalt palves oma teed ja mõtted Tema kätte anda. Ma ei pea kõike mõistma, mis mu ümber toimub, küll aga pean ma mõistma oma täielikku sõltuvust Temast.
Ma tean, et ma vajasin seda kogemust, kuna liiga sageli juhtub nii, et adun ainult keerulistes eluoludes oma sõltuvust Isast ja enese puudujääke ja suutmatust nõnda, et see viib põlvedele. Kui aga olud on helgemad ja igapäevane rütm on taastunud, siis olgugi et südames tuksub armastus Looja vastu, kipub üleskutse „palvetage lakkamata” unarusse jääma. Igapäevakohustuste torm justkui kuhjaks end koormaks ümber selle nii olulise suhte.
Me kõik oleme oma eluteel kuskile kiirustamas või kulgemas. Olenemata sellest, millised kohustused või ootused meil tänase päeva, kuu või aasta suhtes on, siis ärgem laskem kurjal uinutada oma palvemeelt. Jumal on igal hetkel valmis kuulama, nõu andma, aitama. Rohkem, kui me oleme valmis seda kõike paluma ja vastu võtma. Ja siiski meie tõrksusele ja isepäisusele vaatamata hoolib Ta nii palju, et aitab ka ühe pisikese Maa pisikese riigi pisikest liiklushädas inimest. Ja meil pole ainult maised teed käia – enamgi veel vajame oma Suurt Juhti kaasteeliseks sellele kitsale teele, kuhu Jumal meid oma maisel rännakul on kutsunud. Soovin sulle julgust tunda oma võimetust ja end sel aastal täiesti Jumalale anda!
Olge oma teedel hoitud!
In English