Kalvi, sinust sai 9. aprillil 2022 Pärnu adventkoguduse vanem. Kuidas sa sellesse punkti jõudsid?
Ma olen koguduses olnud päris kaua juba, lapsest saadik. Ühel ilusal hingamispäeval tuli koguduse pastor ja küsis, kas ma oleksin valmis, kui koguduses soovitakse mind ametisse valida. Ma ütlesin, et mõtlen pisut, aga kui mulle selline auväärne ülesanne antakse, eks ma siis olen sellega nõus.
Kuidas sa kogudusevanema tööd ette kujutasid või mida sellest enne teadsid?
Konkreetsetest ülesannetest, et mis ja kuidas täpselt, mul väga palju aimu ei olnud. Nii palju teadsin, kuidas meie kogudusevanemad Sulev (Sommer) või Mati (Ploompuu) teevad, aimdused olid, aga mulle ei antud konkreetset ülesannet, et kui saad valitud, siis teed seda. Nii et ega ma täpselt ei teadnud. Oligi selline jutt, et ametis õpid. Kuna on olemas kogenumad kogudusevanemad, siis õpin nende kõrval. Selline sissejuhatus tehti mulle, konkreetsemat juttu ei olnud.
Seega, ettevalmistust kogudusevanemaks saamiseks väga ei olnud, vastavasisulist väljaõpet ei ole tehtud?
Jah, ei ole. Koguduseliikmeks ristitakse ja tavaks on sellele eelnev õpe. Jah, kogudusevanemaks saamisel sellist õpet ei olnud. Minu puhul oli sedasi. Loodame, et õpin ujuma.
Kas sul on olnud mõni eeskuju või kaaskogudusevanem, kelle poole vaatad, kui soovid selle rolli osas juhatust otsida? Millest te omavahel räägite või mille pärast koos palvetate?
Siinkohal tuleb tervitada Sulevit. Tegelikult juba aastaid, isegi aastakümneid on Sulev olnud mulle eeskuju. Mulle meeldib Sulevi tasadus mingite asjade kuulamisel või arutlemistel. Minu jaoks on see eeskujuks. Kui tunnen, et mul on vaja midagi küsida, lähen esmalt Sulevi juurde.
Kuidas sulle tunduvad „Kogudusevanema käsiraamatus“ loetletud ülesanded: jutluste pidamine, koguduseliikmete külastamine, julgustamine, isiklike nõuannete jagamine, pastori ja tema perekonna eest hoolitsemine, piiblitundide andmine ja inimeste ettevalmistamine ristimiseks, vajadusel ka ristimine, pühaõhtusöömaaja ettevalmistamine, matusetalituse läbiviimine?
Kõigepealt: neid ülesandeid on päris palju, aga ilmselge on see, et iga ülesande täitmise jaoks on oma aeg ja ma arvan, et enamik inimesi, kui neile on mingi ülesanne usaldatud ja selleks piisav aeg antud, suudavad neid asju ka teha. Küll mitte üksi, vaid Jumala abiga ja ka kaaskogudusetööliste abiga. Need kõik on tehtavad, aga ma ei ole täna veel kõigiks nendeks valmis.
Kuidas reageerid tsitaadile „Kui sa ei saa ega taha pühendada nädalas vähemalt kaks kuni kolm tundi oma tööle kogudusevanemana, siis tuleb sul sellest ametist loobuda.“ („Kogudusevanema käsiraamat“ 1994, lk 35)? Seda kõike täiesti tasuta oma pere ja töö kõrvalt.
Sissejuhatuseks pean ütlema, et see on väga hea küsimus, väga intrigeeriv. See on natuke suruv, aga mulle meeldib tegelikult see küsimus. Mõnes mõttes on see õigus. Üks asi on, kui ma ühel nädalal ei suuda seda teha, või mingil perioodil… Aga kui tunnen, et ei tahaks üldse teha… Kindlasti on igal inimesel hetki, kui on raskem, aga tegelikult on nädalas väga palju erinevaid asju, mida kogudusevanem võiks või peaks tegema. Alati ei ole vaja kellegagi kokku saada, vaid peame ennast harima ja teistega hingamispäeval kokku saama. Kaks-kolm tundi nädalas ei ole palju. Töötunnid tulevad täis, kui pühenduda. Need peaks tulema täis ka igal natukenegi pühendunud koguduseliikmel, mitte ainult kogudusevanemal.
Milles sinu roll kogudusevanemana praegu Pärnu koguduses seisneb? Missuguseid praktilisi ülesandeid endal näed?
Ma ei oska öelda, kas need rollid ja ülesanded, mida täna koguduses täidan lähtuvad kogudusevanema ametist. Ma ei saa öelda, et need on ainult kogudusevanema ülesanded. Kui ma juhin hingamispäevakooli tundi – leian, et iga koguduseliige võib samuti seda teha. Aga kui ma olen kogudusevanem, siis tunnen endal natuke rohkem vastutust, ma ei saa öelda, et ma seekord ei saa. See on üks asi: ma ei võta neid asju kergelt, et öelda ei. Ma leian, et pärast seda, kui olen kogudusevanemaks valitud ja määratud, võtan rohkem vastutust, olen natuke aktiivsem.
Mis on sinu plaan Pärnu koguduse kasvuks nii vaimulikult kui arvuliselt?
Öeldakse, et koguduses kipub olema niiviisi, et 20% inimestest teeb ära 80% koguduses tehtavast tööst. Mina siiralt loodan ja usun, et Jumala abiga on võimalik, et see suhtarv muutub. Väga loodan, et Jumal annab mulle soovi, jõudu ja tahtlikkust rohkem koguduseliikmetega lävida ning seeläbi neid ergutada sellele, et me teeksime koos, koos on parem – et ei oleks 20%, võibolla 50% või rohkem. Et inimesed oleksid koguduses rohkem kaasatud. Alati saab rohkem.
Meie koguduses on pastorid ja kogudusevanemad koguduse vaimulikud juhid, kelle ülesanne on juhtida sõna ja eeskujuga kogudust sügavamasse kristlikusse kogemusse. Kuidas sa seda kogemust enda jaoks sõnastad?
Ma sooviksin, et koguduseliikmed saaksid Jumalast sellise sisemise tunde, et tekiks soov koos Jumalaga käia. Ma pigem räägin seda enda kogemusest, mitte et vaataksin kedagi teist kõrvalt. Samamoodi nagu eelmises küsimuses mainisin: soovin rohkem julgustada inimesi. Kui kellelgi on mure, siis võibolla – mina olen noor mees ja ei oska ise öelda ja ei saagi kellelegi ette öelda – saab aidata juhtida selleni, et Jumal annab vastuse, või et inimene ise leiab koos Jumalaga vastuse. See tähendab lähedasemat vaimulikku suhet. Me otsime kogemusi siis, kui meil on keeruline periood, sellepärast puudutasin seda teemat, kui tullakse küsima või rääkima oma murest.
Et inimesed ise leiaksid motivatsiooni edasi minna…
…Jumalaga suhtlemisel. Mina kogudusevanemana ei saa öelda kellelegi, kuidas on õige, aga võibolla saan suunata. Iga inimene on personaalne, tema tunneb oma suhet Jumalaga, kas see on õiges kohas. Ma saan öelda, kuidas mina teeksin, aga see ei ole päris see, kuidas sina teeksid. Tuleb Jumalalt juhatust paluda.
Selles ametinimes on sees viide, et sa oled vanem ja targem, kuigi tegelikult oled sa alles noor mees. Kas vanus oli sinu jaoks teema, kui sind sellesse ülesandesse kutsuti?
Ei saa öelda, kas just vanus, aga kindlasti oli mu esimene mõte, kas just mina ikkagi. Kuna mulle öeldi, et mind nähakse sobivana ja kui ma ise tunnen, et ma soovin seda, siis see oleks ilmselt hea mulle ja ka kogudusele, kui ma olen valmis selle ameti vastu võtma. Vanuse koha pealt ei oskagi öelda. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki keegi teine on sobivam.
Mis sind selles rollis rõõmsaks teeb, mis annab jõudu ja indu?
See on hea küsimus. Kui kaaskoguduseliikmed naeravatavad ja ütlevad, meil on hea meel, et sa oled täna siin. Kui öeldakse, et Sommeri-poisid on ikka toredad poisid – tunnustatakse seda, kes sa oled, mitte, et sa peaksid midagi erilist selleks tegema. See teeb südame soojaks, et ka selle üle tuntakse rõõmu – sa ei pea selleks, et olla koguduseliikmete südames heal kohal, nahast välja pugema. See on tore. Mul ei ole väga suuri kogemusi, et see või teine asi teeb mu väga rõõmsaks. Ma ei tähtsustaks üle kogudusevanemaks olemist, vaid isik on oluline: kui rõõmu tuntakse minu kohalolust, sellest, kes ma olen. Vahetult enne seda, kui mind ordineeriti, siis ikka oli see tunne, et mis ja kuidas. Teised kogudusevanemad ütlesid, et sa ei pea seda käsiraamatut kohe läbi lugema, oluline on, et sa oleksid koguduseliikmete jaoks olemas, et sa kuulaksid ära. Ollakse rõõmsad, et ma olen olemas, mitte et ma tegin midagi väga hästi. See on tore, et seda hinnatakse, kuigi tunnen tegemisest ka rõõmu.
Mis sind selles rollis mõtlikuks muudab, äkki maadligigi surub?
Maadligi ei suru, praegu veel mitte. Aga mõtlikuks… Mõtlikuks – pean mõtlema, kas kurvameelseks, selliseks ei muuda praegu miski otseselt. Aga mõtlikuks selles mõttes, et mida ja kuidas võiks olla parem koguduse jaoks, kuidas teistega suhelda, või mis teeb mind paremaks selles rollis – see muudab mõtlikuks, ma mõtlen nende asjade peale rohkem kui varemalt, enne kui ma ei olnud kogudusevanem. Täna ma tunnen, et mõtlen selle peale rohkem.
Kas oled käsiraamatu jõudnud läbi lugeda või ootab see veel järge?
On ootel. Aega pole veel väga palju mööda läinud.
Meie elu täidavad ka muud asjad. Mis täidab sinu vaba aega ja miks tegeled just sellega?
Vaba aeg on hea mõiste. Võiks öelda, et seda ei ole. Mida mulle teha meeldib, kui mul vaba aega ei ole ehk siis millega ma sisustan oma aega? Ma leian, et elu peaks olema tasakaalus, füüsiline ja vaimne pool. Mõtiskleda saan ka töö ajal, mulle meeldib ka füüsiline tegevus. Paljud teavad, et ma mängin võrkpalli, talvel meeldib mulle väga suusatada.
Mina tean seda, olen sind metsa vahel rohkem kui ühe korra kohanud.
Leian, et tasakaal on oluline. Ellen White on kirjutanud ka, et füüsilised harjutused on head. Ma olen sportlikum kui keskmine eestlane, jah, mulle meeldib sportlik ajaveetmise viis. Sellel ajal kui ma suusatan, mõtlen ka koguduse elust ja muidu elust-olust.
Sa oled osalenud ka Tartu maratonil rohkem kui ühe korra.
Kui ma õigesti mäletan, siis kolm korda on käidud. On plaan ka sel aastal minna, registreerisin ennast juba sügisel ära. See on vahva eneseteostus. Selle kohta öeldakse, et see on Eesti talvine laulupidu, rahvaüritus, väga lahe.
Ikka võib ette tulla, et midagi ei lähe just nii, nagu planeeritud. Mis on sinu nõuanne sellises olukorras?
Siis tuleb proovida juhatust otsida, aga kõige paremat juhatust muidugi oskab anda Jumal. Inimestega on vahel niiviisi, et nad unustavad selle ära või ei oska Jumala poole pöörduda. Selleks on Jumal andnud kaasinimesed, kes juhiksid meid tagasi Tema juurde. Kasutaksin seda küsimust selles võtmes: kui juhtub nii, et lähemad inimesed ei oska kõige adekvaatsemat nõu anda, kuna nad on meiega nii seotud, siis vahel on hea kogudusevanema poole pöörduda, võibolla vaatab tema seda asja neutraalsema pilguga, oskab paremini suunata.
Kas sa ikka tead, et kui oled ordineeritud, siis sa ei ole „Kogudusevanema käsiraamatu“ järgi enam enda, vaid Jumala oma?
Ma olen sellega peaaegu nõus – selle koha pealt, et ma arvan, et ma olin enne ordineerimist juba Jumala oma. Julgen öelda, et me kõik oleme Jumala omad. Mul on rõõm olla Jumala oma ka pärast ordineerimist.
Sul oli üks küsimus, mille ma enne välja jätsin. Oli küsimus: missugused olid sinu mõtted ja tunded ordineerimise päeval. Jätsin selle alguses välja, kuna mõtlesin, et ei oska vastata. Aga ma mäletan väga hästi seda hetke, kui mind oli ordineeritud ja pärast seda – see toimus kogudusevanemate retriidil – oli paarides palvetamine. Minuga palvetas meie koguduse pastor Andres (Ploompuu). See palve puges mulle kuidagi südamesse. Kui Andres palvetas minu eest, siis see tundus erilisem kui lihtsalt palve. See oli väga suur palve minu jaoks. Jumal puudutas mind selle palvega palju erilisemalt – see emotsioon on mul väga meeles. See oli hea tunne.
Ja viimaks, selles intervjuusarjas on kombeks, et eelmine intervjuu andnud kogudusevanem esitab küsimusele järgmisele, ilma et ta teaks, kes see järgmine intervjueeritav on. Seega, Juss Maureri küsimus sulle, Kalvi, on: Mul on hea meel, et minu abikaasa ja lapsed on koos minuga koguduses tegevad. Seega minu küsimus on: kas sul on lapsi ja kas nad on kogudusetöös tegevad?
Jah, mul on 6ne tütar ja 4ne poeg. Nad käivad mõlemad laste hingamispäeva koolis (lastetunnis). Sellises vanuses on nende ülesandeks tundidest osavõtt. Mingeid suuri ülesandeid neil pole aga loodan, et nad kasvavad nii pikkuses kui tarkuses Jumala ja inimeste juures.
Küsimus järgmisele intervjueeritavale:
Ma olen mõelnud, et adventistidena pigem oleme eeskujulikud kümnise maksjad. Tänapäeva kiire elutempo paneb mind aga küsima endalt ja kasutan nüüd võimalust, et küsida ka sinult. Kas sinul on mingi konkreetne aeg, mida oled mõelnud näiteks kuu jooksul kasutada kogudusetöös või teiste teenimiseks, et justkui anda osake tagasi Jumalale?
Suur tänu, Kalvi, sinu aja ja läbimõeldud vastuste eest! Mis muud kui palju Jumala õnnistusi sulle ja kogu sinu perele. Meil on väga hea meel et sa oled Pärnu koguduses ja teenid meie kogudust.
In English