Eelmisel sügisel muutus minu elu märgatavalt. Tütar Elise läks Tallinnasse kooli ja seetõttu olen rohkem jälle Tallinna tänavatel ringi liikunud. Sellele lisaks olen saanud kasutada ühistranspordi mõnusid – just nimelt mõnusid ja avastasin end mõtlemast piiride ja reeglite üle.
Sügisel, kui sai veel rattaga sõita, olin meeldivalt üllatunud, kuidas Tallinnas on väga palju mõeldud jalakäijatele ja teistele liiklejatele, ükskõik kas siis tõukerattal, jalgrattal või jalgsi. Kõndisin parasjagu sügisõhtul linnatänaval, kui kuulsin äkki kellahelinat, see tuli jalgratturilt. Alles mõni hetk hiljem sain aru, et ma olin kõndinud valel rajal, jalgratturi rajal. See kellahelin oli justkui äratus! Hakkasin äkki mõistma, kui paljud inimesed võivad olla seotud sellega, et meil oleks linnakeskkonnas turvaline liigelda ja olla. Me kõik oleme harjunud käima oma kindlat rada, kuid äkitselt uude olukorda sattudes kaotame alguses pea. Tasub ainult korraks süveneda ja näedki kohe , kuidas ilma igasuguse verbaalse suhtlemiseta on võimalik märkide abil aru saada, kuhu minna ja mida teha. Me kipume arvama, et need märgid ilmuvad justkui iseenesest, me ei tule kohe selle pealegi, et kõikide nende suunanäitajate taga on tegelikult meie inimesed. On ju näiteks võõramaalastele mõeldud liiklusmärgid, mis juhatavad keskuse suunas. Seal on suurem tõenäosus saada rohkem infot. On nii lohutav mõelda, et kõiksugu reeglid ja piirangud on siiski välja mõeldud meie turvalisuse tagamiseks. Eriti meeldib mulle sõita Elroni rongidega. Seal on väga meeldivad teenindajad, rongid on alati puhtad, püsivad graafikus ja kui on muutusi, siis sellest teavitatakse reisijaid võimalikult kiiresti. Rongis on piletite ostmine tehtud võimalikult lihtsaks, samas on arvestatud erinevate finessidega. Võimalusi on palju.
Erinevad ikoonid ja märgid, mis meid teavitavad, on väga huvitavad. Ühed kohad on rasedatele, invaliididele. Ja inimesed järgivad neid reegleid ilma igasuguse pingeta. Nii on kirjutatud ja järelikult tuleb täita. Sellepärast ehk tunduvadki mulle rongis sõitvad inimesed väga sümpaatsed. Paljud sõidavad rongiga iga päev ja on ehk sellega harjunud, kuid siiski paistab sealt välja meie argipäev, mis ei olegi tegelikult nii igav ja hall. Inimesed arvestavad üksteisega ja vahetavad mõne hea sõna ja juba ongi päeval teine valgus.
Tuleb meelde üks juhtum rongist. Tallinnast väljumise eel täitusid kõik istekohad kiiresti. Eks eestlane soovi ikka natuke omaette olla ja seepärast valib ka vastava koha. Lõpuks, kui muud üle ei jää, istume ikkagi kõik õlg õla kõrval. Seekord aga oli üks reisija hõivanud ka oma kõrvalistme, kus asus tema pagas. Järgmises peatuses sisenes üks vanem naine, oli näha, et tal on raske käia ja liikuda. Ja siis algas teater! Kõigepealt kõik istusid ja vaatasid lugu pealt. Siis alustas üks seisev reisija, noor ja krapsakas vaikselt juttu: „Mõni koht tundub siin ikkagi vaba olevat.“ Reisija, keda silmas peeti, ei teinud kuulmagi. Siis hakkasid ka teised sõna võtma. See olukord oli nii intensiivne, et võisin jälgimisega oma kohusetunde püsti tõusta ja vanemale inimesele istet pakkuda unustada. Lõppes see lugu siiski positiivselt, vanainimene sai istuma ja ka pagas leidis endale koha riiulil, mis just selleks on ehitatud nii, nagu rongiehitajad-planeerijad seda ette olid näinud.
Ja siis mõtlesingi: Jumala arm on nii mitmekesine. Ta laseb kõigil oma rada käia, kuid Ta oskab meie ühist seltskonda juhtida nii, et kõik reeglid, mis on osaliselt ka meie endi loodud, saavad tegelikult teoks. On piire, mille ületamiseks peab olema kas julgust või siis jultumust, kuid kõik juhtumid saavad lahenduse. Ükskõik kui palju on ka eriarvamusi, siis parem valik saab alati teoks. Mõne asjaga võib muidugi aega minna. Olen väga tänulik kõigile ametnikele, riigiasutuste töötajatele, arstidele, õpetajatele, teadlastele, arhitektidele, linnaruumi planeerijatele ja kõigile teistele, kelle ülesanne on kehtestada meile piiranguid ja reegleid. Ilma nendeta oleksime nagu džunglis, kus liiklemine ja suhtlemine oleks täiesti ettearvamatu. See on kindlasti üks Jumala armuavaldus, mis meile igapäevaelus võib-olla pähe ei tulegi. Valgusfoorgi ju ei põle meie kiusamise pärast! Õnnistusi teile kõigile argielus toimetamiseks ja Jumala armu kuulutamiseks!
Airi Allvee on Rapla adventkoguduse liige
In English