Suhted taevas ja maal I: Kristlik perekond

„Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!” Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!” Efeslastele 6:1–4

Kristlik perekond on peegeldus Jumalast ja Tema evangeeliumist. Kui me mõtleme hetkest, kui evangeelium meisse talletub, siis me hakkame üllataval viisil muutuma. Olen kuulnud nii palju lugusid, kuidas inimesed muutuvad – me näeme, kuidas evangeeliumil võib olla üllatavalt muutev ja kasvatav vägi. Me teame, et Jeesus elas, suri ja tõusis mitte selleks, et muuta meie elu talutavamaks, vaid selleks, et muuta meid täielikult oma näo järgi, et meie võiksime saada selleks, mida Jumal originaalis meie jaoks planeeris.

Kuidas me seda perekonnas näeme?

Kui ma vaatan Piiblis ühte perekonda teise järel, siis tundub, et 90% peredest on eeskuju sellest, kuidas mitte olla perekond. Paulus keskendub oma kirjas efestlastele 6:1–4 sellele, kuidas Kristus võib lapse ja vanema suhet muuta. 

Pered toovad meile palju rõõmu, aga võivad tuua ka palju valu. Meil on võimalik uskuda, et Kristus võib maailma muuta, muuta universumit, aga siiski kahelda Tema võimekuses muuta meie pereelu. Selline mõtlemine piirab Jumalat – me oleme valmis uskuma Kristuse lunastusse mingi piirini. Me ei pruugi seda välja öelda, aga meie teod ja valikud võivad väljendada kahtlust Jumala võimekuses. 

Kui tekivad tülid või vaidlused või lahkukasvamised, võib inimene mõelda, et ta ei näe, kuidas saab Jumal selles olukorras midagi ära teha. Kui paljud meist usuvad, et Kristus tegelikult võib muuta meie peret, Ta võib ulatuda ka meie elutubadesse, meie abieludesse, meie suhtesse laste ja vanematega. Kristus on kutsunud meid ennast järgima, osa sellest järgimisest tähendab maailmamisjonisse minekut, aga osa sellest on koju jäämine ja elamine nii, nagu oleks Kristus tõeline sinu enda kodus, sinu peres. Paulus püüab oma kirjas meile näidata, et on inimesed, kes elavad oma kodus Kristuse järgi. See pole lihtne. Meil on kõigil armid ja minevik, millest me kinni hoiame, ja see võib lammutada meie peresuhteid. Kristus on siin just selleks, et aidata meil seda muuta.

Loetud piiblilõik annab pere­elule kaks vaadet: laste ja lastevanemate perspektiivist, siin on ootused mõlemale. Kristlikud lapsed armastavad oma vanemaid ja kristlikud vanemad armastavad Jumalat. 

Üleskutse lastele

Kui Paulus kasutab sõna lapsed, siis ta räägib väikestest lastest, kes alles sõltuvad perest, kes elavad kodus oma vanemate hoole all, kuid ma usun, et see laieneb meile kõigile kui oma vanemate lastele. See kehtib meile ka kui koguduseperele. See on Jumala sõna kõigile – kuuletuge oma vanematele Issandas. 

Võtmesõna on kuuletumine – kuuletuda tähendab nii kuulmist kui ka kuulmisele reageerimist. Keegi koputab uksele, sa kuuled seda ja lähed avad ukse. Kuulekus pole üldse lihtne, te olete kõik seda kogenud. See on mingis mõttes katkestus meie elule, me peame midagi ära tegema, sageli midagi, mida me ei taha teha. Kuid selles tekstis on midagi enamat kui pime kuuletumine kellegi käsule. Jumal ei palu lastel kuuletuda kuuletumise pärast. Kui me pöörame tähelepanu esimese salmi lõpule, siis siin on fraas „kuuletu Issandas“ – see on Pauluse sõnumi võti. Kuulekus, mida lapsed oma vanematele näitavad, on nende kuulekus Jumalale. Kui nad püüavad Jumala käsu kohaselt oma vanematele kuuletuda, siis nad püüavad kuuletuda Jumalale – see valmistab neid ette kuuletuma Jumalale, kui nad juba suuremad on.

Ükskõik kuhu me ka ei läheks, on vanematele kuuletumine sotsiaalne norm ja oodatud käitumine. Lapsel on õige kuuletuda oma vanematele, sest see on seotud Vana Testamendi kümne käsuga, see on moraaliseadus, millest on inspireeritud paljude rahvaste õigus. Teises salmis on öeldud „austa oma isa ja ema“ – seal on jutumärgid, Paulus tsiteerib otseselt viiendat käsku. Selle tsitaadiga nihkub ta kodus elavatelt lastelt täiskasvanute ellu, sest kümme käsku on midagi, mis kehtivad meile kõigile. Kümme käsku on hea elu vundament, mille Jumal on meile rajanud. Kuulekus on usalduse ja austuse märk neile, kes on mõeldud selleks, et meid armastada ja juhatada. Jumala missioon laste jaoks on, et nad austaksid ja usaldaksid oma vanemaid, sest see peegeldab usaldust ja austust Jumalale. 

See on esimene käsusõna tõotusega. Mis siis juhtub, kui laps austab oma vanemaid? Et su käsi hästi käiks ja sa elaksid kaua maa peal. Mida see veel tähendab? Kas meil on võimalik pikendada oma aastaid siin maa peal? Mõnel imelisel lapsel on kahjuks traagiliselt lühike elu ja meie elu pikkus ei olene sellest, kui hästi või halvasti me oleme kuuletunud oma vanematele. See poleks austus, kui seda näidatakse millegi saamise eesmärgil, see oleks pigem meelitus eesmärgiga saada midagi vastutasuks. Austus on teise austamine sellepärast, kes ta on, meelitamine keskendub iseendale. 

Lapsepõlv on aastad, mil me ehitame üles oma mõttelaadi ja lähenemise autoriteedile. Kui me ei järgi juhiseid, ei õpi me elama head ja pikka elu. Meie kuulekus vanematele treenib kuulekust Kristusele ja kui me ei suuda järgida Kristuse seadust, läheb meie elu siin maa peal väga raskeks. Vanemad võivad meid kasvatada ebatäiuslikult, aga samal ajal ka õigesti. 

Kuidas saavad täiskasvanud oma vanemaid austada? See võib võtta ka teisi vorme, see ei pea olema kuulekus. Esimese Moosese raamatus näeme ühte sellist juhust, kus on lugu purjus isast Noast, kes on väga häbiväärses seisundis ja selle asemel, et tema laps teda austaks, jagab ta avalikult isa tegusid, naerdes ja mõnitades, samal ajal kui vennad läksid isale appi. Isa ei olnud austust ära teeninud, aga me saame seda siiski anda. Meie võime sageli sama vea teha – me võtame oma vanemate vead ja hakkame neid avalikult lahkama või kurtma ja mingis mõttes tõmbama vaipa oma vanematelt ära valu pärast, mida nad on meile põhjustanud, kuigi peaksime neid toetama ja abistama, austama. Nad on vigu teinud inimesed, kuid Jumal armastab nii neid kui ka meid. Sul võib olla raske oma vanemaid armastada. Paulus ei ütle, et austa oma kristlikku ema ja isa, vaid austa oma isa ja ema, lisades juurde: austa oma vanemaid Issandas. Meie austus vanemate suhtes on seotud meie suhtega Jumalaga, mitte nende suhtega Jumalaga ja see kasvatab meie perekonnnapilti. Kristus ei pruugi muuta meie suhet, kuid ta muudab meid, mis paneb meid reageerima teistmoodi. Jumal teab, et mõnda vanemat on väga raske austada, väga raske imetleda, raske aktsepteerida oma vanemana, kuid neid on võimalik siiski austada. Kui Jumal seda käskis, annab Ta meile ka võimaluse ja jõu sellele käsule kuuletuda.

Kui sa austad oma vanemaid, siis ära üllatu, kui sinna juurde tulevad armastuse tunded, mida varem ei olnud. On võimalik, et põhjus, miks me ei tunne oma vanemate vastu nii, nagu peaksime, ei ole see, et meie vanemad oleksid koletised, vaid me oleme mõlemad katkised ja me ei ole Kristust sellesse suhtesse lasknud. 

Kuidas me saame oma vanemaid austada?

Paljudel meist võivad olla vanemad, kes ei ole meile oma armastust üles näidanud. Me elame kultuuris, kus me ei kasuta oma laste puhul sõna armastama. Jumal kutsub meid tegema esimest sammu. Oma vanemate austamine võib tähendada, et me ei hoia oma armastust tagasi, ühtlasi me võime oma vanematele andestada. See ei ole lihtne, kuid Jeesus ei ole kutsunud meid elama kerget elu, vaid täisväärtuslikku elu. Ta on lubanud meid aidata. Meie kibestumine ja solvumine ei ole just kõige parem näide vanemate austamisest. Me saame selle ümber pöörata – Jeesus vabastab meid nendest negatiivsetest tunnetest. Küsimus on selles, kas sa lased Jumalal seda teha. Sul on võimalik loobuda vajadusest vanemate heakskiidu järele, see võib olla väga suur mürk meie elus. Kogu heakskiidu, mida igatsed ja mida sul üldse kunagi vaja on, võid leida Kristuses. Tema juba armastab sind, juba kiidab sind heaks. 

Aga vanemad – missugune on Pauluse sõnum neile?

Paulus rääkis ka vanematega, mitte ainult lastega. Ta annab juhised, kuidas tema näeb, et kristlik vanem võiks suhelda. Jumal kutsub vanemaid kasvatama oma lapsi kristlikeks juhtideks. Lapsi ei saa kristlaseks kasvatada, see on otsus, mille iga inimene peab ise tegema. Kuid sa saad Jeesuse armastamise neile lihtsamaks teha, tuua evangeeliumi rõõmu oma elutuppa. Jumalal on sinu ja laste jaoks midagi rohkem varuks kui töö, kool, meelelahutus, rutiin. Tal on nii palju armu ja ülistust varuks. Meie probleem on tihtipeale, et me oleme liiga lihtsalt rahul sellega, mis meil on. Me lepime mudakookidega, aga samal ajal võiksime minna puhkusele mere äärde ja mängida liivaga. Me lepime liiga lihtsalt kesise olukorraga, kui Jumalal on meile rohkem varuks. Paulus alustab negatiivse käsuga: ärge ärritage. 1. sajandil olid lapsed mingis mõttes samal tasemel loomadega – madalam kui naine, veidi kõrgemal kui koduloom, lastel ei olnud toona kerge elu. Paulus kutsub vanemaid üles järgima sama põhimõtet, nagu kutsus üles lapsi – austa teist inimest. 

Ära tee lapsele oma sõnadega haiget. Kuidas selline ärritamine üldse juhtub? Ühest küljest võivad vanemad olla liiga karmid ja see võib tekitada vihkamist. Anda tarbetuid käsklusi, kergesti pettuda, ärrituda pisiasjade pärast. Vanem ei pruugi hoolida laste õigest juhendamisest ja koolitamisest. Piiblis on väga palju lugusid, kuidas vanemad just nii käituvadki. Meie karmus võib tekitada lastes viha. Kui tihti kaotame enesevalitsuse ja sünnitame lastes viha ja valu, et me ei ole austanud seda, et nad on inimesed. Vanem võib olla ka liiga leebe. Jaakob armastas oma ühte poega rohkem kui teisi ja viha teiste poegade südames kasvas ajaga, kuni lõpuks eskaleerus nii kaugele, et nad said Joosepist lahti, et nad saaksid ka ise seda armastust kogeda. Lapsi on väga kerge vihale ajada, sest nad on õrnad. Kui me kasutame lapsi oma päevakava või emotsionaalse seisundi teenijatena, siis mingis mõttes on see viis, kuidas me sünnitame nende südames viha ja lahutame neid ka Jumalast.

Jeesus meie elutoas

Kõik ei ole lootusetu. Selleks meil Jeesus ongi, et pöörata need asjad ringi, et tuua suhetesse valgust. Kui me laseme Jeesuse oma elutuppa, kui kuulame Pauluse soovitusi austada oma lapsi, õpetada ja juhatada neid, siis me saame tuua Issanda rõõmu enda koju. Lapsevanemad peaksid olema kursis elurütmiga enda ümber ja mõtlema sellele, kuidas me ehitame üles oma nädalat – kui suur tähtsus on Jeesusel meie pere elus. Kas kirik on hingamispäevane kohustus või on see reedeõhtune ootus ja lootus? Kas hingamispäev sõltub laste treeningutest või helistada treenerile ja öelda, et minu laps puudub seekord? Mis on sinu elurütmid – need kas tõestavad või lükkavad ümber Jumala tegelikkuse. Kui me ei too vestlustesse lastega regulaarselt ja avatult Jeesust ega kutsu kedagi oma koju evangeeliumi eesmärgil, jäävad need viimased kolm sõna Pauluse tekstist välja – Issanda tahte järgi. Kõik õpetused ja reeglid ja viisid, kuidas me elame, on Issanda tahte järgi. 

On liiga lihtne lasta elul end kontrollida, kuid kristlik vanem armastab Jumalat, austades oma lapsi. Kristlik vanem on aktiivne ja kohtleb oma last kui Issanda vara – nad on kalliskivid, kelle oleme Jumalalt saanud. Sa ei saa oma last päästa, aga sa saad ta suunata Päästja poole, sa saad muuta Päästja oma kodus tõeliseks.

Lõpetuseks

Paulus annab kristlikuks pere­eluks kaks juhist, mis peegeldavad meie suhet ka Jumalaga. Kristlikud lapsed armastavad Jumalat, kui nad austavad oma vanemaid inimestena, kellel on süda, tunded ja kes elavad. Ja samamoodi, kristlikud vanemad armastavad Jumalat, austades oma lapsi ja nende õrna elu, mis meie kätte on antud, ning juhendavad ja õpetavad lapsi Issandads, andes neile tunda seda armastust, mida Jumal meile pakub. Kumbki neist üleskutsetest ei ole kerge, aga kui me usaldame, et Jumalal on vägi meid meie suhetes muuta, siis Tema saab aidata meil armastada ja ülistada Jeesust meie peres ja sulatada need barjäärid, mis muidu tunduvad purunematud. Meie peresuhted, kõige lihtsamad suhted meie ümber võivad olla otsene peegeldus sellest, kes on Jumal ja kuidas Teda teenida.