Lõpuaja kuulutaja

„Tema ütles mulle: „Need on ustavad ja tõelised sõnad! Issand, prohvetivaimude Jumal, on läkitanud oma ingli oma sulastele näitama, mis varsti peab sündima.““ Ilm 22:6 

Mäletan üsna ammusest ajast, kui üks õde baptistikogudusest ütles seitsmenda päeva adventistide kohta, et muidu poleks nagu viga, aga nad rõhutavad liialt Ellen White’i rolli. Tõepoolest, me ei saa alahinnata tolle lihtsa ja maailma mõistes vähese haridusega naise rolli adventkuulutuses. Eriliselt on adventrahvast mõjutanud tema kirjutised lühikestest artiklitest kuni suurte raamatuteni. 

Jumal valis Ellen White’i selleks, et ta selgitaks lõpuaja kuulutust, kolme ingli kuulutust Kristuse õigusest. Pärast tema sõnumite lugemist mõistavad inimesed sügavamalt ja paremini Pühakirja suuri tõdesid. Ellen White ei väsinud kordamast, et kogu Pühakiri ja ainult see saab olla alus, mille järgi teha vahet tõe ja vale vahel. See ei tähenda muidugi, et mõned suure sõnumitooja austajad ei käituks nõnda, nagu oleks White kirjutatu prioriteetsem kui Pühakiri. 

Kui rääkida prioriteetidest ka taunitavate käitumiste ja suhtumiste osas, siis meenub üks lõik raamatust „Tee Kristuse juurde“: „Joodikut põlastatakse ja talle öeldakse, et tema patt jätab ta taevast välja, samas jäetakse uhkus, omakasupüüdlikkus ja ahnus sageli noomimata. Ent just need patud on Jumalale eriti vastumeelsed, sest need omadused on vastupidised tema iseloomu heatahtlikkusele, ennastsalgavale armastusele, mis moodustab langemata maailma atmosfääri.“ Pühakiri, mida White lõpuaja rahvale avaldama kutsuti, on üles ehitatud eeskätt Jumala rahva seas levinud vastandusele hea ja kurja vahel. Aabel ja Kain, Iisak ja Iismael, Jaakob ja Eesav, Maarja Magdaleena ja Juudas, noorem ja vanem poeg kadunud poja loos – kõigi nende vastanduste juures on tegu olnud Kristuse õiguse ja eneseõiguse mõtteviisi esitamisega konkreetsete religioossete inimeste näol. Sageli väljendub see just rünnaku objektide valikus. White taunis kõiki patte nagu Piibelgi, millele ta toetus, aga ühed patud on surmaks, nagu Johannes oma kirjas selgelt tähendab. Eriliselt väärib taunimist vaimulik uhkus, mille olid valinud variserid ja kirjatundjad Jeesuse ajal ja mille nende vaimulikud järeltulijad on valinud ka tänapäeval. Ellen White kritiseeris sellist suhtumist alati teravalt. 

Kui lugeda White’i kirjutatut, siis valdab meeli eriline arusaam sügavuti minekust ja ilmselgest taevasest atmosfäärist. „Ajastute igatsus“ pole ainult Jeesuse elu faktide laiem selgitus, vaid puhas ja evangeelne sõnum Jumala armastusest. „Suur võitlus“ pole mitte ainult ja eelkõige aruanne ristikoguduse ajaloost, vaid pühendunud Kristuse järelkäijate elu ja suhtumiste siiruse võimas kirjeldus. Me ei saa mõista Martin Lutheri reformatsiooni sügavust ajalooõpikute faktiloetelude kaudu, aga saame seda mõista White’i kaasaelava kirjelduse kaudu. Ja nii on kõigi teemadega tema arvukates kirjatöödes. Sarnaselt Moosesega, kellest oli esimene sõnumitoojate lugu, oli ja on Ellen White’il suur autoriteet. Moosese autoriteet Jeesuse ajal oli nii suur, et kogudusekodades olid isegi Moosese istmed. Nii Mooses kui Ellen White olid eeskätt siirad ja pühendunud kristlased. Nende töö ja juhtimise – koguduse juhtimise – üle valvas ja andis tarkust taeva Jumal. Usaldagem meiegi seda imelist Jumalat, nagu usaldasid Tema sõnumitoojad. 

Prohvetid tegutsesid kõik omas ajas ja nende kirjutatul on oma aja tunnused. Eelija poleks saanud nii pikalt kirjutada kui Ellen White, sest tol ajal polnud paberit, kuid nende töö oli ühise eesmärgiga. Eelija osales prohvetijüngrite koolide rajamisel ja Ellen White SPA koguduse haridussüsteemi rajamisel. Nende eesmärk oli, et Jumala rahva tulevased õpetajad õpiksid kõigepealt Kristuse koolis, kus nemad isegi olid siira südamega õppinud. Käigem meiegi iga päev teed Kristuse juurde ja harjutame ja õpime sel teel sõnumitoojate abiga. Nende sõnum on ja jääb usaldusväärseks. Puhas kirjutatud sõna on mõeldud valguseks siiraste pürgijate eluteele. Olgem selle eest tänulikud.