See, et ma sattusin just adventkogudusse, on tänu minu väga armsale ammusele sõbrale Kristale, kelle juures olen juba pea kolmkümmend aastat juuksuris käinud. Tema hakkas neil kordadel, kui kokku saime, mulle kõigest rääkima. Esialgu sellest, miks laupäeval hingamispäeva peetakse, ja siis Jumala armust üldisemalt. Siis tutvusin ka Krista abikaasa Tõnuga, kes omakorda seletas palju lihtsaid tõdesid ja kuidas neid mõista koos Jumala armuga. Oleme ka temaga sõbrad juba aastaid. Ka on meie koguduses Lea, minu koolikaaslane ja samuti kauane armas sõber. Koolis ta mulle oma usust ei rääkinud, aga kui koguduses kohtusime, oli ta üliõnnelik.
Minu arvates on kõik inimesed, kellega oma eluteel kokku puutun, Jumala koguduse liikmed. Tänu nendele – sõpradele, töökaaslastele, inimestele tänavalt, kellega suhtlen, ja ka vaenlastele – tunnen nendega alati midagi ühist. Elame siin kõik ühise taeva all ja igaühelt on midagi õppida ning ka loodetavasti saame ka ise ligimese heaks midagi teha.
Kogudus kui institutsionaalne kogunemine, mille korra Jumal juba algkoguduse ajal lõi, on loomulikult väga vajalik. Mõttekaasalastel peab olema koht, kus nad kogunevad ja jagavad oma kogemusi Jumalaga. Oma Rapla kogudust, kuhu kuulun, pean loomulikult kõige armsamaks, sest ka selle aadress on sama mis minu kodul: Põllu tänav 6. See on väike ja armas ja saame seal alati arutada Jumala tõdesid väga põhjalikult tänu Olavi Lauri energilisele kogudusejuhtimisele. Ka temast ja tema abikaasast Piretist on saanud mulle väga lähedased sõbrad. Ma näen tegelikult, kuidas Olavi suhtub kõigisse oma lambukestesse ühtmoodi hoolivalt. Seega ei saa ma teda kindlasti ainult enda sõbraks pidada.
Õde Krista Rapla kogudusest on minu tõeline hingesugulane. Ta on siiras ja kohati ka üpris emotsionaalne, kuid see mulle just meeldibki. Õde Virve on täiesti tema vastand, kuid samuti mulle eeskujuks, just oma rahuliku ja tasakaaluka olekuga. Seda sama tunnen õe Anu suhtes – ta on habras ja väike, kuid väga suure jõuga. Ja siis meie Vladimir, kes helistab mulle aeg-ajalt. See kõik kokku ongi nagu väike perekond. Just selline peakski minu arvates kogudus olema: väike, aga tihe.
Tegelikult on mind alati natukene mõtlema pannud see, kui keegi hingamispäeval küsib: „Kuidas sina siia sattusid?“ Mõtlen alati, miks siis mitte mina. Kui mõtlema hakkan, on Jumal mind juba lapsest saadik kõnetanud päris selgelt. Sain sellest aru juba siis, kui olin umbes kümneaastane. Nimelt oli minu ema praeguse abikaasa isa vennaste koguduse juht. Nad pidasid oma koosolekuid pühapäeviti Vana-Kaiu külas oma väikeses kodus. Mäletan, kuidas soovisin ka alati seal viibida, kuid millegipärast ei tahetud mind sinna eriti ligi lasta. Mind paelus väga see, kuidas nad rääkisid Jumalast ja palvetasid. Kuulasin tihti ukse tagant, mida nad seal tegid. Mõistatasin aastaid, miks nad mind sinna ei kaasanud. Alles aastaid hiljem, kui olin tutvunud ka Arvediga, kellest on samuti saanud minu armas sõber, seletas ta selle probleemi mulle lahti. Nimelt toimusid need vennaste koguduse koosolekud sügaval nõukogude ajal ja olid seega salajased. Ilmselgelt kartsid nad seda, et väike laps võib koolis või kuskil mujal selle välja lobiseda ja siis ei oleks olnud muud kui KGB kannul.
Tänu neile sattusin siiski esimest korda jõulude ajal Juuru kirikusse, mis oli esimene kirik, kuhu sisse astusin. Siis oli mulle selge, et olen täiesti õiges kohas. See kirik on hubane ja väike, kuid temas ei puudu oma pidulikkus ja altarimaal ja kõik, mis sinna juurde kuulub. Kirik tundus mulle väga ilus. Olin sellest nii lummatud ja kuulasin Jumala Sõna juba siis kui midagi väga tuttavat. Olin täiesti kindel, et Jumal kuuleb minu mõtteid. Ja nüüd veel kogudusest.
Oma ristimist mäletan kindlasti elu lõpuni. Tallinna koguduses oli väga palju rahvast. Tundus, et kõik on kohal. Oli tõesti väga ülev meeleolu ja kui vaatasin saali, siis oli seal näha väga palju siiralt rõõmsaid nägusid. Pärast oli loomulikult suur lõunasöök, mille aitas korraldada Krista ja tänu Taimi Ploompuule saime hankida piisavalt palju maitsvaid toiduaineid, et neist siis valmistada taimetoit, mida nimetasin Taanieli salatiks. Seda nime kuuldes asusid kõik rooga maitsma ja see oli tõesti väga hästi välja tulnud. Saime järjekordselt tõestada, et Jumala aias on piisavalt palju ande, mis maitsevad ülihästi.
Olen nüüdseks juba mitu aastat olnud koguduse liige ja saanud tutvuda meie õdede ja vendadega üle Eesti. Seda loomulikult tänu sellele, et mind kutsutakse ikka ja jälle laulma. Olen selle eest kõigile ja eelkõige Jumalale väga tänulik, et Ta on andnud mulle anni, mis toob kokku palju rahvast. Siis on alati tunda Püha Vaimu kohalolu ja ka seda, et inimesed unustavad oma igapäevamured ja saavad rahus kuulata Jumala häält.
Olen märganud koguduses ka midagi sellist, mis ei tee mind alati rõõmsaks. Nimelt see, et vahel ollakse rahulolematud ja kriitilised. Mulle tundub see alati nii võõras. Töötan aastaid juba laste ja erivajadustega inimestega ja näen seega iga päev inimesi, kes ei kurda oma elu üle. Nad on väga tänulikud, kui neid kuulatakse, kui neil on mure südamel, ja nad ei ole kunagi rahulolematud. Pigem on nad siiralt rõõmsad ja tänulikud, kui keegi nendega suhtleb ja tegeleb, sest paljud neist ei saa ratastoolist välja või siis ei saa nad rääkida, kirjutada, lugeda jne. Kuid nende rõõm on alati nii nakkav, nendega koos olles saan väga palju energiat.
Kutsun üles uue aasta hakul mõtlema sellele – kas on mõtet oma venda või õde kritiseerida. Ainus, kes on täiuslik, on Jumal, meie kõik oleme vigadega ja kui ka enda omi puhta südametunnistusega kokku hakata lugema, siis jagub igaks päevaks päris palju, mille üle mõtiskleda. Jumala laps peaks ju ometi teadma, et teise inimese sisse ei näe ja ainult Taevane Isa saab meid muuta. Mu kallid, armastagem üksteist sellisena, nagu me oleme ja seda mitte ainult pühade ja pidulike sündmuste ajal. Ilusat uut aastat kõigile ja palvetame koos ukrainlaste eest!
Ikka rõõmuga, teie õde Airi.
In English