Vana aasta on juba mõne nädala eest seljataha jäänud ja uus aasta alanud. Kuigi aastavahetus on enamiku inimeste jaoks ilmselt rõõmus sündmus – sõprade või perekonnaga koos olemine, ilutulestiku vaatamine ja lihtsalt toredasti aja veetmine –, paistab uusaastaöö rõõm nii mõnegi jaoks segunevat teatava nukrusega. Inimestele ei meeldi enamasti, kui neile aja möödumist meelde tuletatakse; välja arvatud ehk lapsed, kes ei jõua suureks kasvamist ära oodata. Sageli soovitakse, et aeg peatuks ja käesolevast hetkest saaks nii kaua kinni hoida, kuni soovi on.
Selline kinnihoidmistahe on omane teistelegi eluvaldkondadele. Lahti ei taheta lasta kogutud varandusest, karjääri- või teadusalastest saavutustest ega mitmesugustest naudinguallikatest, olgu nende pikaajaline mõju siis positiivne või negatiivne. Klammerdutakse ka teiste inimeste külge. Inimesele näib olevat iseloomulik endale hoida ja enda omaks kuulutada kõike, mis meeldivaid emotsioone tekitab või mingil viisil kasu toob. Osalt on niisugune käitumine mõistetav, sest ellujäämiseks ja isiksuse normaalseks kujunemiseks on vaja süüa-juua, katust pea kohale, meeldivaid kogemusi, eneseteostusvõimalust ja rahuldustpakkuvaid suhteid. Kuna inimeses on ka soov turvalisuse ja kindlustunde järele, püütaksegi kõike elamiseks ja arenguks tarvilikku kindlalt enda juures hoida.
Kuigi asjadest kinnihoidmine on mõistetav ning teatud piirini isegi vajalik, näib mulle, et sellise ellusuhtumisega on väga kerge liiale minna ja tihti ületab klammerdumispüüdega kaasnev stress sellest tõusva kasu. Kõigis tänapäeval tuntud suurtes religioonides, kaasa arvatud kristluses, rõhutatakse maailmast lahti laskmise olulisust. Minu hinnangul ei ole sellise mõtte puhul tegu mitte religioosse fanatismiga, vaid elukvaliteeti tõstva käitumisjuhisega. Mitte miski, mida ma püüan kramplikult endale hoida, ei saa täiesti minu omaks. Asjade külge klammerdudes elan pidevas hirmus neid kaotada ja selle hirmu läbi valitsevad asjad minu üle. Ma ei ole nende tegelik omanik, vaid meeleheitlik valvur. Kui ma lasen aga oma varandusest lahti, tunnistan selle kaduvust ja lepin kõige endale kuuluva ajutise iseloomuga, siis saan hakata enda omandit täiel määral kasutama, sest hirm ei piira mind enam. Ma ei püüa asju muutumatu ja rikkumatuna hoida, vaid tarvitan neid julgesti enda ja teiste hüvanguks. Ning kasutamise hetkel kuulub minu omand mulle – kuigi ajutiselt – suuremal määral, kui ta sellest kinni hoides iial oleks kuulunud.
Samamoodi paistab olevat inimsuhetega. Kui mul on kellegagi koos hea olla, püüan ma meeldivat tunnet pikendada. On loomulik otsida seltskonda, mis teeb mulle rõõmu ja kus mul on põnev aega veeta. Head suhted on ka isiksuse arenguks hädavajalikud. Probleem tekib aga siis, kui hakkan arvama, et teistelt saadud meeldivad emotsioonid ongi minu õigusjärgne osa, ja püüan inimesi kohuse- või süütunde abil enda külge siduda. Ma ei oska kuigi hästi öelda, kui palju ma ise niiviisi teiste külge klammerdun, sest enda käitumist on selles vallas mõneti keeruline adekvaatselt hinnata. Samal ajal olen kõrvaltvaatajana korduvalt märganud, kuidas inimesed püüavad üksteisest kinni hoida kas emotsionaalse manipulatsiooni või ebavõrdse võimuvahekorra tekitamise kaudu. Sedasi, isikliku omandina, koheldakse nii oma lapsi, vanemaid, abikaasat kui ka sõpru ja tuttavaid. Olen aga täheldanud, et mida tugevamini keegi püüab mind enda juures hoida, seda vähem tahan ma tema läheduses olla, ja ma olen üsna kindel, et selline kogemus on üleüldine nähtus. Kui üks inimene üritab muuta oma seltskonda teisele inimesele kohustuslikuks, eemaldub teine temast emotsionaalselt ja vaimselt ka siis, kui füüsiline lähedus säilib.
Siinkohal oleks ehk mõistlik meenutada, kuidas käitub Jumal oma looduga. Jumal väärtustab valikuvabadust ja sellega kaasnevat sügavat lähedust kõigil olemise tasanditel, ning on seetõttu andnud enda loodud olenditele, kaasa arvatud inimestele, vaba tahte. Inimene võib valida, kas olla koos Jumalaga või pöörata Talle selg. Sedasi riskib Jumal ühest küljest suhte katkemisega ja enda loodolevustest ilmajäämisega. Teisalt, kui inimene otsustab Jumala juurde jääda, teeb ta seda oma vabast tahtest ja armastusest Jumala vastu. Paradoksaalsel moel saab Jumal nimetada inimesi päriselt enda omaks ainult siis, kui on andnud neile võimaluse mitte olla Tema omad. Tõeline armastus ja sellest tulenev tõeline lähedus saab sündida ainult vaba valiku tulemusena. Samuti, kui mina loobun inimeste külge klammerdumisest ja lasen neil minna, riskin ma nende kaotamisega. Kui nad otsustavad aga siiski minu juurde jääda, võin ma neid päriselt pidada oma sõpradeks.
Kuid on üks inimene, kellest lahti lasta on raskem kui kellestki teisest. Piiblis on palju kirjutatud iseendal minna laskmisest ja enesesalgamisest. Jeesus on Mt 10:38 koguni öelnud: „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“ Iseendast lahti laskmine tekitab inimestes vastumeelsust, umbusku ja trotsi, ning sageli täiesti õigustatult. Mulle on kaaskristlaste jutust jäänud enamasti selline mulje, et enesesalgamine tähendab enda vajaduste allasurumist ja oma elu muutmist võimalikult ebameeldivaks, ning arusaadaval moel ei kõla niisugune väljavaade just kuigi meelitavalt. Pealegi, kui ma oma vajaduste eest ei hoolitse, põlen ma kiiresti läbi ega suuda kasuks olla ka teistele enda ümber.
Viimastel aastatel on enesest lahtilaskmine omandanud minu jaoks aga mõnevõrra teistsuguse tähenduse. Tagantjärele ei oska ma täpselt öelda, millest see tähendusnihe alguse sai, kuid sellele andis kindlasti omajagu hoogu juurde raamatu „Tuhandenäoline kangelane“ lugemine, mille autor on müüdiuurija ja kirjanik Joseph Campbell. Oma teoses räägib Campbell peamiselt müütide ja muinasjuttude kõige sagedasemasest tegelastüübist, kangelasest, kes võitleb selle nimel, et kurjus maailmast hävitada ja headus jalule seada. Muuhulgas toob autor välja tõsiasja, et kangelasel – headuse esindajal ja eestvõitlejal – on oht saada kurjuse teenriks, kui ta keskendub liialt iseendale, peab oma saavutusi enese teeneks ja unustab, et tema head omadused on jumalikku päritolu ega kuulu talle. Või, Campbelli enda sõnadega: „Kui valitseja ei osuta enam, et tema valitsusaja hüved on pärit transtsendentsest [teispoolsest] allikast, lõhub ta selle ruumilise nägemise, mille alalhoidmiseks ongi ta kutsutud ja seatud. /---/ Kogukonda ühtsena hoidnud idee läheb kaotsi. Ainult võim hoiab seda veel koos. Valitsejast saab türanlik inimsööja, anastaja, kelle käest peab nüüd maailma päästma.“ Ning mõni lehekülg edasi: „Kuldne ajastu muutub maailma valitseja käe all tasapisi, elu pulsilöökide takt toob lähemale ahermaa, mida valitseb türann. /---/ Ta esindab jäikust, samal ajal kui kangelane toob muutuse.“
Campbelli järgi peab müütiline kangelane kogu aeg meeles pidama, et tema võimed ja head omadused ei kuulu talle, vaid on kõrgemate jõudude and, ning needsamad kõrgemad jõud võivad kingituse iga hetk tagasi võtta. Seni, kuni kangelane seda mäletab, suudab ta oma oskusi kasutada heal eesmärgil ja areneda seeläbi nii oma iseloomus kui ka võimetes. Iseenda külge klammerdudes minetab kangelane aga suutlikkuse kasvada: ta stagneerub, mandub ja muutub viimaks hirmuvalitsejaks, kelle järgmine kangelane peab hävitama. Ma ei ole küll psühholoogiat õppinud, aga olen ennast analüüsides veidi tutvunud psühholoogilise kirjandusega ning jõudnud järeldusele, et vastava valdkonna asjatundjad kinnitavad Campbelli sõnu. Psühholoogia on paljuski lahtilaskmise kunst, sest enamik inimese probleeme tuleneb tõsiasjast, et ta hoiab endast liiga kõvasti kinni. Loobuda tuleb kahjulikest harjumustest ja ennasthävitavatest käitumismustritest ning minna peab laskma ka halbadel mälestustel; see viimane ei tähenda mälukaotust, vaid arusaamist, et minevikus toimunu ei pea valitsema minu praegust elu. Aga lisaks negatiivsetest omadustest loobumisele tuleb inimesel endale tunnistada, et ka tema positiivsed küljed ei ole muutumatud ning ta ei saa neid kunagi täielikult enda omaks pidada. Kui ma klammerdun mingisuguse iseenda omaduse või oskuse külge ja püüan seda meeleheitlikult säilitada, hakkab see minust eemale libisema. Just nagu mõnest materiaalsest hüvest kinni hoides, ei saa ma niisugusel juhul ka vastavat oskust või iseloomuomadust kuigivõrd kasutada ega nautida, sest rõõmu varjutab hirm selle kaotamise ees. Andes endale aru tõsiasjast, et mu iseloom ega oskused ei kuulu mulle, ja leppides sellega, saan ma palju rohkem iseenda omaks, sest suudan seda, mis mulle on antud, varasemast hoopis tulemuslikumalt tarvitada.
Mulle tundub, et vähemasti osaliselt võis midagi taolist mõelda Jeesus, kui kõneles oma elu kaotamisest ja niiviisi selle leidmisest. Selleks, et elu nautida, on vaja lõpetada selle küljes rippumine ja varanduse, suhete või iseenda pärast muretsemine. Kõik, mis elab, on pidevas kasvamises ja muutumises ning muutustega kaasneb alati teatav risk midagi kaotada. Ainult selle riskiga arvestades ja leppides on aga võimalik täisväärtuslikult elada. Minu omaks saavad need asjad, mida ma endale ei hoia. Ma saavutan tõelise läheduse nende inimestega, keda ma ei püüa enda külge siduda. Ma suudan enda võimeid ja omadusi täiel määral kasutada siis, kui loobun neid enda omandiks pidamast. Kristlasena usun ka, et üksnes endale surres saan ma ärgata uuele ja palju paremale elule Jumalas. Vabanedes omaenda kinnistunud minapildist, õpin paremini tundma Jumalat ja Tema kaudu iseennast. Ning loobudes pingutustest iseendaks jäämise nimel, võin ma viimaks hakata iseendaks saama.
In English