Kuidas siis nende muutustega on? Kuidas me nendega toime tuleme? Vähe sellest, et meil tuleb isiklikus elus juba maast madalast harjuda muutustega või halvemal juhul nendega leppida, saadavad muutused meid elu lõpuni. Muutused võivad olla vabatahtlikult ise esile kutsutud, kuid nii mõndagi juhtub elus sõltumata meie tahtest, unistustest või plaanidest. Neid täitunud planeerimata muutuseid on selles ebatäiuslikus maailmas ette tulnud paraku kõigil või kui kellelgi veel ei ole, siis ratsionaalselt mõtlev inimene saab aru, et sel juhul on nad tõenäoliselt sellegipoolest tulemas.
Saame hea planeerimise ja harjumuste sisseviimise korral kontrollida, millega sisustame oma aega, millest mõtleme, mida sööme või joome ja ometi on teinekord tunne, et isegi neid asju pole võimalik kontrollida, kuna lõppeks on seegi võimalik vaid Jumala ligiolus. Kuhu kolime, kas või kellega pühendusellu astume, kas ja mitu last me saame – kas üldse abiellume või otsustame, et sõlmitud liit rajanes liivasel pinnasel ja see on kellelegi muutunud purustavalt koormavaks või lausa eluohtlikuks. Kas me üldse leiame enda kõrvale inimese, kellega suudame ja tahame iga päev koos elada ja luua omavahel sellist reaalsust, mis mõlemad õnnelikuks teeks? Alati ju ei leia... Ja see on muutus – muutus nii meie sees kui väljas, millega tuleb harjuda ja ideaalis rahu teha. Et ei ole leidnud. Või ei ole saanud. Või hoopis saime, aga vedas alt tervis või majanduslikud olud ja ikka ei läinud kõik planeeritult. Kui väetid võime olla elu keeristes, milleks võib olla oodatud lapse sünd või sündimata lapse ootus, unistatud haridusteele astumine, töö- või elukoha vahetus. Või muutused seoses tervisega. Või katkeb kõige ootamatult kõige kallima inimese elu, ilma et oleks jõudnud öelda seda kõige olulisemat… Või kas nii mõnigi meist oleks võinud teatud vanuseks ette aimata, kui palju erinevaid diagnoose on elu jooksul võimalik läbi põdeda?
Mõned nimed, mis mulle selles muutustest läbitulemise kontekstis esmalt meelde tulevad, on pigem kontrastsed ja raputavad sügavuti. Corrie Ten Boom, Franz ja Helene Hasel, Nikolai Pantšuk on meist juba mitmetele tuttavad nimed, kellel on tulnud seista silmitsi kõige ekstreemsemate oludega, kellele meeleheide on saanud asenduda seletamatu taevase rahuga. Nende kogemused sulavad kokku paljude teiste imeliste tunnistustega, mida võiks iseloomustada ütlus, et kõige pimedam on enne koitu. Siinkohal käib jutt elu-surma küsimusest – igapäevasest võitlusest või siis pigem rahu tegemisest olukorraga, mida pole võimalik oma jõududega muuta, kuid millest ometi tuleb läbi minna. Me võiks jäädagi küsimuse rattale raskel ajal, et miks see just minuga pidi juhtuma ja miks just nüüd? Sellega seoses meenuvad ühe armsa nüüdseks meie seast lahkunud inimese sõnad peale terminaalse diagnoosi saamise teadasaamist: „Miks mitte mina?“ Ühel päeval saab see inimene teada, milliseks elumuutvaks õnnistuseks muutus tema suhtumine oma elu viimasesse peatükki nii paljude inimeste jaoks.
Üks huvitavamaid tähelepanekuid on olnud minu jaoks see, kui kinni on inimene ikkagi iseendas – mida me läbi oleme elanud ja mida antud hetkel läbi elame. Üsna keeruline ettevõtmine on leida inimene, kes just oma asjadest rääkides sära silma ei saaks või kirega ennast vestlema ei unustaks. Oleme oma loomult ikka nii suure vajadusega rääkida just enda elust ja oma läbieludest, kui selleks vaid võimalus anda. Ja see on oluline – endast lugude väljakirjutamisel ja -rääkimisel on teadaolevalt teraapiline efekt ja pelgalt oma mure südamelt ära rääkimisega võib see tunduda juba poole väiksem. Füüsiliste ja vaimsete olenditena vajame enda kõrvale teist inimest, kuid võib tulla aegu, mil seda vajadust pole võimalik täita. Seetõttu on ehk siinkohal lausa kohustuslik meeldetuletus, millises valgusvihus on võimalik emotsionaalselt olla usklikel, kellel on alati vaid mõtte kaugusel kõige empaatilisem ja kannatlikum kuulaja. Tema aeg ei saa kunagi otsa ja Tema kuulamisvõimed on osavõtlikumad kui meie kõige armsamal inimesel meie kõrval. Needsamad nimed, kes eelnevalt nimetatud said, omasid eranditult kõik väga lähedast suhet Jumalaga, kes oli neile kõige lähemal kõige pimedamas orus just nii nagu Ta on meile tõotanud.
Teiste kogetust ja ka enda keerulisematest väljakutsetest on kumama jäänud mõte, kui oluline on olla enda vastu armulikum. Tihtipeale on meie ideaalid oma võimetele ja oskustele/teadmistele suuremad, kui reaalses olukorras selgub. Uude olukorda sisenedes võiks me kõik kohelda ennast sama kannatlikult, nagu suhtume lapsesse, kes komistab ja kukub, sest mida enamat me selles hetkes olla saamegi? Või siis on meie ootused iseendale liig madalad või lausa olematud. Üks lähedane inimene tunnistas mulle hiljuti, et tal ei lähe kõige paremini, kuid, et „tõenäoliselt on tegemist esimese maailma probleemidega“ – ka omamoodi positiivne lähemine. Ei taha alahinnata meie sügavaid läbielusid eriti järjest keerulisemaks muutuvas maailmas, kuid võtaks õige kõik hetke ja peatuks… Hingaks sisse ja mõtleks korra – kui palju ma suudan iseendale andestada, nii nagu ma teistele andestan? Kas suudan andestust vastu võtta oma puuduste eest ja oma ideaalide mitte täitumise eest? Kui palju olen meie Loojat viimasel ajal niimoodi kuulanud, nagu me Teda Jeesuse maapealse elu ja surma järgi tegelikult tunneme? Iga kord, kui kukume, tahab Ta meile öelda sedasama, mida ütleme komistavale lapsele: armas, sa oled olnud tubli ja andnud endast parima, aga ka sinul on võimalik eksida ja ka sinu puhul ei ole võimalik, et alati kõik eesmärgipäraselt läheks, aga ma olen sinu kõrval ja sinuga koos, ka sinu rasketel aegadel. Kui palju helgemaks muutuks meie sisemus, kui me võtaksime seda sõnumit kuulda ja laseksime end Jumalal julgustada ja läheksime edasi koos. Tema saab läbistada oma valguse ja vaimuga meie hinge kõige sügavamaid soppe ilma, et me peaks tegema muud, kui Ta oma ellu sisse laskma ja mitte kahtlema Tema väes muuta imeliseks õnnistuseks iga meie katsumus või muutus, millega rinda tuleb pista.
Kõik imelised lood Jumalaga koos käimisest läbi süngete aegade panevad hinge hõiskama ja neid võiksin lugeda lõputult. Ta on päriselt olemas, sest nii mina kui paljud teised oleme seda kogenud ja Ta on meie juures aegade lõpuni, nii nagu Ta on lubanud. Ainult Jumal näeb meie elu algusest lõpuni ja põhjuseid, miks jõuavad meieni pealtnäha lahendamatud või raskemad olukorrad – kas on need vajalikud meie endi või kellegi teise kasvuks. Kuulakem üksteist, lugegem üksteise ka kõige raskemaid kogemusi, mis annavad tunnistust, et just kõige pimedamas taevas saavad tähed särada kõige eredamalt. Omalt poolt saame vaid pilgu üles tõsta ning on aegu, mil sellest piisabki, sest ülejäänu teeb juba Tema.
In English